Erika Räpp: ma ei kahtlegi, et asi on südames

Naistepäeval seadsin sammud sisemise sunni ajel kirikusse. Olemine oli kerge. Kõik minu mõtted olid lihtsad ning sundimatud nagu kogu järgnevalt hargnev lugu – lihtlausetena.

Lõunatund. Sissepääsul jäi silma kiri palvega, et mobiiltelefonid välja lülitataks. Olin seda juba tegelikult eelnevalt teinud ka. Mõned lihtsad asjad on elementaarsemad kui teised.

Sisenesin ja leidsin eest naisterahva, kes pidas mobiilitsi vestlust üsna valjusti. Möödusin vaikides, ebalevalt teretamata, tahtmata segada. Arvasin, et ehk on ta külastaja nagu ma isegi. Hingelisi rohkem polnud. Vist.

Valisin koha kolmandas reas ja üritasin pisut mõtetes olla iseendaga. Umbes kümmekond minutit ei suutnud keskenduda, kuna olin sunnitud pahatahtmatult se’s kõlakojas ära kuulama naisterahva argijutud. Ta kurtis neid meesterahvale, keda ka kusjuures kuulsin. Tundsin ärritust. Olin juba end ümber pööramas, et naisterahvale teada anda, et ta ju häirib mind ometi, kui südamehääl mind rahustas: “Anna talle andeks.” See oli nii elav, et rahunesin. Koguni naeratasin eneseteadlikkuse rõõmust, mis minusse voolas.

Olin juba aru saanud, et kõneleja töötab infolauas või on siis administraator. Jope oli tal seljas mitte seepärast, et oleks tänavalt äsja astunud, vaid sees oli nii külm. Nüüd tundsin, kuidas mu käed on jahedalt kanged. Surusin need taskutesse. “Kuidas ta küll päevast päeva seal sedasi vastu peab?”: mõtlesin.
Minusse tekkis vastupandamatu soov kirikule annetada. Küll õige sümboolselt, kuid sellest hoolimata läbis mu pead riukalik mõte: “Raudselt kasutavad inimeste annetusi moel, mis mulle ei meeldiks”, mille peale vaikne sisemine hääl mind julgustas: “Ära sina selle pärast küll muretse! Lihtsalt anna, kui seda südamest soovid.” Mul hakkas piinlik iseenda pärast. Kahanesin olematuks.

Käimas oli viieteistkümnes minut. Naisterahvas jätkuvalt vestles, kuid mu kõrvust läks tema jutu sisu nüüd märkamatult mööda.

Libistasin silmadega üle võimsa ehitise sisearhitektuuri ja mõtisklesin – kui palju positiivset energiat! Ka patukahetsusi, mis kulminatsioonis on positiivne. On manipuleerimistki – teadlikult ning teadmatusest. Kõik inimlik saab siin kokku ja sel tohuvapohul on ühisosa.

Kas Jumala eesmärk on siis see, et järgitaks pelgalt norme, reegleid nende järgimise pärast või saadaks tõeline elav südamekogemus? Südamekogemus ja osadus, mis saadab inimest kõikjal, määrates elukvaliteeti. Ma ei kahtlegi, et asi on südames. Ei kahtlegi, et sellises küsimuses intellektuaalsetest teadmistest ei piisa, kui puudub kogemus usudimensioonist.

Enne, kui otsustasin lahkuda, küsisin sisimas: “Kes või mis Jumal siis õigupoolest on?” Vaikne, kuid elav südamehääl vastas: “Kõige kõrgem ja samas kõige sügavam võimalik tarkus.”

Erika Räpp 
Blogija