ANNELI AUSAD MÕTTED I Kui me elus õigel hetkel peatuda ei oska, siis peatab elu meid ise

Hei kõigile. Minu nimi on Anneli. Olen juba pikemat aega tundnud, et sooviksin oma mõtteid jagada. Ja mitte jagada nii, et need paberile kirjutan ja siis need aastateks kapisahtlisse tolmu koguma jäävad, vaid päriselt inimestega jagada. Et keegi teine saaks minu mõttest abi, lootust, julgustust – mida iganes, kellelgi parasjagu vaja on. Täna on elu teinud minu elus muudatused ja mul on see võimalus olemas. Seega kutsun sind, hea lugeja, endaga sellele rännakule kaasa. Ma veel täpselt ei tea, milline see teekond olema saab ja millist nurgakest ma oma aaretelaekast kergitan, aga luban üht: see teekond saab olema konarlik, käänuline, täis valusaid mälestusi ja häid hetki ja arvatavasti sisaldab endas ka palju üllatusi. Tere tulemast!

Tegelikult pidi mu esimene postitus rääkima hoopis millestki muust, aga täna kui pilved üle pea kokku lõid, tundsin, et tahan jagada midagi muud. Ma tahan jagada seda, et on okei kui teinekord on raske. On okei, kui oled kuskil mustas augus. See on okei, kui sa nutad ja mõtled, miks. On täiesti okei nii tunda. Ja usu mind – sa ei ole ainus, kes vahel niimoodi tunneb. Seejärel tuleb aga pea püsti lüüa, sellest august välja ronida ja edasi minna.

Mu laps jäi eelmine nädal haigeks ja nädala alguses tundsin ka ise, et kurk on valus ja nohune on olla. Ma ei andnud endale armu, sest asjad vajasid tegemist ja kohustused täitmist. Olemine läks hullemaks. Kolmapäeva hommikul ärgates avastasin, et lapsel on silmapõletik, millele mõni tund hiljem lisandus veel kõrvapõletik. Milline tore kompott! Päeval last lõunaunne pannes oli aega hetk mõelda sellele, et miks ma haige olen. Kui me ise elus õigel hetkel peatuda ei oska, siis tavaliselt kipub elu meid ise kuidagimoodi peatama. Olgu selleks siis haigus või mõni muu raskem viis. Ilmselgelt olin ka ise nagu orav rattas ringi jooksnud ja mul oli aeg hetkeks peatuda.

Kui meie tiimijuht Monika hetk hiljem ütles, et kuule hea inimene, tõmba juhe korraks välja ja lihtsalt ole, siis ma hakkasin nutma… Sest need sõnad rääkisid täpselt sellest, mida ka ise tundsin – ma pean korra välja astuma, hinge tõmbama ja see on okei! On okei tunda, et oled väsinud ja sa ei jaksa. Me kõik tunneme nii. Me lihtsalt ei räägi sellest, sest tihtipeale kiputakse oma elu näitama paremast küljest kui see tegelikult on. See, mis toimub fassaadide taga, on aga hästi varjatud avalik saladus. Me kõik väsime. Me kõik nutame. Me kõik tunneme, et ei jaksa. Ja see on okei! Peale seda tunnet, tuleb aga püksipõlved puhtaks raputada, pea sirgeks lüüa ja edasi astuda. Homne päev on taas meie päralt!