TELESAADE JA RAAMAT I Ärid, pankrott, depressioon ja eneseareng! Tiit Trofimov: elu mõte on tunda rõõmu igas päevas, olenemata sellest, palju sul raha on

Enesearengu teejuht ja ilmuva elulooraamatu “Lõpp on algus” autor Tiit Trofimov rääkis Kanal 2 saates “Pöördepunkt” oma loo sellest, kuidas ta käis ära põhjas, kui pärast hoogsat äritegevust kaotas kriisis kõik, mille nimel oli töötanud. Nüüd teab Tiit, et elu mõte on olla armastav inimene, õnnelik, rahul, tunda rõõmu igas päevas, olenemata, kas on suur maja või väike korter, kas uhke auto või pole üldse autot. “Tihti näen inimesi, kellel pole mitte midagi, suuremas õnnetundes elamas kui neid, kellel on kõik olemas, aga virisevad. Kus siis loogika on? Hakake elama seestpoolt väljapoole, mitte väljaspoolt sissepoole. See on minu elu mõte!” ütles Tiit saates.

Lapsepõlves spordipoiss

Kuulsust sai Tiit maitsta Nõukogude Eestis juba 11-aastaselt, kui osutus valituks jalgpallimansasse Tallinna Lõvid. Iga Eesti poiss teadis, kes on Lõvid.

Tiit tõdeb, et sellest ajast on talle sisse jäänud distsipliin, ehkki tol ajal treeniti hirmumeetodil, mis polnud meeldiv ning treenerite meetodid olid teistsugused kui tänapäeval. Poisse nimetati vesipeadeks, lämpajalgadeks, mõttetuteks meesteks. Treeneri lemmikkaristus oli “ketsi andmine” – sõber peab kummardama ja sa pead talle kogu jõust jalanõuga vastu tagumikku litaka andma. Kui lööd nõrgalt, saad ise treeneri käest litaka. Nii kasvatati motivatsiooni. “Tuli küll võit, aga millise hinnaga?” mõtiskleb Tiit ja lisab, et vanemad ka tihti realiseerivad läbi laste oma täideminemata unistusi ning suruvad neid, et tõsta oma ego ja hoobelda laste saavutustega. Kui küsida lapselt, kas ta ise end seda tehes hästi tunneb, ei julge ta enamasti vastata, aus vastus tuleb alles 30ndates eluaastates.

1987. aastal avanes Lõvidele erakordne võimalus minna Soome võistlema, mis oli tol ajal tõotatud maa. Takistuseks oli aga raudne eesriie. Et Soome saada, pidid poisid astuma kommunistlikkuse parteisse. Kui sa ei olnud liige, välismaale ei saadetud.

Saadeti kõik ka juuksurisse. “Olime hakanud nägema, et mujal maailmas on pikad juuksed, hakkasime ka kasvatama. Treener lubas talv läbi kasvatada, sest turniirid toimusid suvel. Olime nii õnnelikud juuste üle. Siis tuli juhtidelt nõue, et Nõukogude noored on ilusti pügatud juustega ja kõigil lasti juuksed maha lõigata,” meenutab Tiit. Vanemad jalgpallipoisid otsustasid protestiks ajada end kiilaks, aga sellestki tuli jama. “Me kartsime “ketsi saamist” ja ei julgenud.”

Lõvid sõitsid Helsingi Cupile. Nad pääsesid finaali ja panid kogu turniiri kinni kahel järjestikul aastal. Eestis võeti neid vastu kui tõelisi kangelasi.

Esimesed ärid

1989. aastal Lõvide meeskond lagunes. Tiit ühendas jõud banaaniärikatega. Keelatud vili müüs hästi. Banaan oli vabaduse sümbol. soomlased tõid Soomest banaane ja eestlased realiseerisid need. Banaanimüük käis tükikaupa, 2 rubla tükk. Kogu valuuta kõlbas. Raha tuli robinal.

Banaaniärile andsid hoogu ootamatud külastajad Peterburist – tšetšeenid, kes olid valmis kogu kaubalaadungi ära ostma. “Sai sõbraliku suhtesse astutud ja nad võtsid ruttu omaks. Ühel suvel otsustasin minna neile külla. Vaadata, mis elu nad Peterburis elavad,” meenutab Tiit.

Tol ajal käisid asjad nii, et olid “Reketid”, kes otsustasid, kelle äri endale võtavad ja kellele maksud peale panevad. Banaanimüük käivatki Tiidu sõnul nii, et iga tunni tagant pandi püstolid vöö vahele ja mindi teiste bandedega asju klattima. “Inimelu ei maksnud praktiliselt midagi. Raha oli nii palju, et 3-toaline korter oli maast laeni kaste täis, kus oli raha sees,” räägib Tiit.

Ta tõdeb, et noorena hirmutunnet polnud, praegu ei astuks sellisesse keskkonda, kus iga sekund võidakse rünnata, et raha kätte saada. Oli pöörane aeg, aga äge mälestus.

Seejärel hakkas Tiit tegelema poodide varustamisega – plätudest suvekübarateni. Kauba järel käimine oli omaette riskantne – sularaha kinnitati keha külge – sokkidesse, vöö külge. Vahel oli vöö vahel lausa 1-2 miljonit.

90ndate Eestis äri ajamiseks pidi relv taskus olema, sest ei teadnud kunagi, kust tuleb “Reket” ligi, et nüüdsest on su äri meie oma. Pidid ette leppima, et oleks “katus pea kohal”, selleta polnud äriajamine mõeldav. Kui praegu tapetakse aastas 20-30 inimest, siis tol ajal oli see arv 426.

Mull lõhkes suure pauguga

90ndate alguseks oli Tiit teinud vinget karjääri – raha tõi sisse bowlingurada, sisekardirada, restoraniäri ning ärid muudkui laienesid.

“Kinnisvaras liikusid suured rahad. Peale lennati ettevalmistuseta – teadmisi polnud, aga elukool on kõige suurem õpetaja. Võtad riskid ja hakkad tegutsema. Tol ajal osteti kõike ja kõik liikus. Müüa oli lihtne – raha oli palju, ahnus oli suur, kõik lootsid, et kõik läheb kallimaks ja läks ka. Hoiatati, et võib kriis tulla, võib tekkida ülehinnatus, aga see arvamine kestis pikalt, et nüüd on lõpp. 6-7 aastat, et kohe on kriis, aga läks aina paremaks, ei taha rongist maha ka jääda. Ise ka investeerid edasi. 2009. varises ikka kõik kokku,” meenutab Tiit hiilgeaegu, mis lõppesid mulli lõhkemisega.

Tiit kaotas kriisis kõik – autod, maja ja perekonna. Ei jäänud palju puudu, et oleks kaotanud iseenda. Tiit tunnistab, et pankrott on väga raske – vanem poeg ütles, et mis isal viga on, käib ühest toa otsast teise ja ohkab kogu aeg. Lastele, kes olid Tiitu näinud alati rõõmsameelsena, oli see šokk, aga see oli alles algus.

“Tunnistada pere ees, et asjad on kehvasti ja peame loobuma oma majast, on väga raske. Kuhu me lähme – ei tea, mis võimalustesse – ei tea. Tagasilööke tuli veelgi – kõige tähtsam on, et pere toetab, aga pere lagunes. Järgnes depressioon,” tõdeb Tiit, et ajad olid väga rasked.

“Mäletan seda hetke, mis toimub kehas energeetiliselt, kui annad alla – kõik hangub. Tunned, kuidas oled vati sees ja kuuled ainult inimeste hääli, ei kuule isegi nende kõnet, vaid suminat ümber enda,” meenutab Tiit seda tunnet.

Abi nii meditsiinist kui enesearengust

Ta läks psühholoogi juurde, alguses anti antidepressante, mis tol hetkel olid väga vajalikud. Tiit rõhutab, et on väga oluline, et meditsiin aitaks sul saada kõigepealt mingi hääle ja pildi tagasi, et sa saaks hakata jälle oma kohaoluga asjadele otsa vaatama, mitte et oled kogu aeg kuskil ära, pinges, frustreeritud ja süütundes.

Ta tuli august välja ja tegi kannapöörde. “Hakkasin leidma võimalusi, kuidas närvisüsteemi rahustada. Hakkasin joogas käima – tundub naljakas, aga käidi om’i laulmas. Alguses mõtlesid küll, et issand jumal, millega ma end sidunud olen, mingi sekt! Seal käisid paljud tuntud inimesed, osad jäid, osad lihtsalt tulid ja kogesid, sest siis olid paljudel närvid krussis,” räägib ta.

Lisaks hakkas ta võtma enesearengukursuseid, et aru saada, kuidas saab lõdvestuda, närvisüsteemi rahustada. Vaikselt hakkas tagasi tulema hea enesetunne. “Hakkasin käima kursustel, kus õpetati, kuidas ise teisi inimesi aidata. Nii see teadmine hakkas tekkima. Läbi selle, et teed iseenda keha ja närvisüsteemiga palju tööd, hakkab tekkima palju taipamisi. Klikk käib ära, et siin saaks veel paremaks asja teha!” rõõmustab ta.

Praegu aitab Tiit teistel oma närvisüsteemiga tegeleda. “Teen 1-2 korda aastas teadlikkuse seminare, kus kutsun kokku inimesed, kes on mind aidanud ja olnud mu eluteel suureks suunanäitajaks, kes on südamega oma tööd tegevad inimesed. Mul on hea meel nende oskusi ka teistele jagada. Palju öeldakse, et viska tablett sisse, küll kõik korda saab – see on ajutine lahendus,” räägib ta oma kogemuse põhjal.

Tiit tõdeb, et tal on terve elu istunud õlal kaitseingel. Ta on ka kindel, et sinu energeetika tõmbab ligi seda, milline sa ise oled. Kui sa oled ise rahumeelne, ei teki ka probleeme.