SINA ISE LOOD OMA MAAILMA I Dalí Karat: meie elu kvaliteet on meie enda otsustada

Inimesed on enda õnne eest vastutamise pidevalt tahtnud kellegi teise õlule lükata. Praegu, mil nii Eestis kui laiemalt maailmas on kehtestatud eriolukord ja sellega seoses rakendatud mitmeid piiranguid, on kellegi või millegi süüdistamine eriti lihtne.

Nii mugav ja isegi nauditav on süüdistada oma ebamugavas olukorras valitsust, politseinike ja koroonahaigeid. On hea öelda, et keegi on süüdi minu puhkuse ära jäämises, minu plaanide muutumises ja selles, et ma pean nüüd kodus istuma. Hea on süüdistada oma kolleegi selles, et ma ei taha hommikuti tööle minna või ebameeldivaks muutunud elukaaslast selles, et ma ei taha õhtuti koju minna. Peavalu tekitavad mänguhoos lapsed ja sassis tuba, roolijoodikud muudavad liiklemise ohtlikuks ja ühistransport on täis alkoholijoobes noorukeid.

Vanemad on süüdi raskes lapsepõlves ja tekitatud hingetraumades, mis ei lase praegu, täiskasvanunagi, rõõmsat ja murevaba elu elada. Aga kuidas saakski – elamine on ju kallis, üürid on kõrged, laenuintressidest rääkimata. Palk, see on aga alati natuke liiga väike. Tööd on ebaproportsionaalselt palju ning kehakaal muudkui tõuseb. Magusaisud käivad sama aktiivselt üles-alla nagu tujudki, olles põhjustatud PMS-i sündroomist, raskest elust ja mõnest kroonilisest haigusest.

Vastutuse andmine kellelegi teisele

Klassikaline virin, eksole. Igal sellel virinal on aga üks ühisosa. Vastutuse andmine kellelegi teisele. Keegi teine on süüdi minu elus toimuvas. Keegi teine tegi midagi minule. Endalt vastutuse ära andmine ja teise süüdistamine on nii hea ja mõnus, arusaadav, aga see ei vii kuhugi. Kui ma järjepidevalt annan vastutuse oma elus toimuva eest kellelegi teisele, siis ei ole mina oma elu juhtimisel roolis. Ma istun kõrval, kui mitte tagaistmel. Keegi teine roolib, juhib, pidurdab ja annab gaasi suunas, mis pole minu kontrollida.

Kui ma järjepidevalt annan vastutuse oma elus toimuva eest kellelegi teisele, siis ei ole mina oma elu juhtimisel roolis.

Õnneteadlased on leidnud, et inimesed, kes ütlevad et nad on õnnelikud tunnevad ka oluliselt rohkem, et nad on ise vastutavad oma elu eest, saades seda ise teadlikult juhtida, suunata ja luua. Õnnelikkus on seotud vastutusega on elu eest. Kumb on enne – kas kõigepealt pean saama õnnelikuks ja siis tunnen vastutust või kõigepealt hakkan vastutama ja siis muutun õnnelikuks?

Õnnelikkus on seotud vastutusega on elu eest.

Need on tihedalt omavahel seotud, aga kui ma peaksin valima, siis kõigepealt hakkan vastutama ja sellest teadmisest tekib ka õnn. Sest samamoodi nagu universaalselt kehtib gravitatsiooniseadus, kehtib maailmas veel üks muutumatu seadus – külgetõmbeseadus, mis ütleb: see, mis minust välja kiirgub, seda ma ka vastu saan. Teiste sõnadega peegelduse seadus.

see, mis minust välja kiirgub, seda ma ka vastu saan.

Kõik peegeldab minus endas toimuvat

Sellest seadusest lähtuvalt on täiesti võimatu panna oma elus toimuv kellegi või millegi vastutada. Miks nii? Sest kõik mis on sinu elus, on sinust endast alguse saanud. Ebameeldiv töökaaslane on tõenäoliselt peegeldus su enda rahulolematusest tööga. Rahulolematus kasvab ja nii ei jää ka su elukaaslasel muud üle, kui sulle su enda rahulolematust peegeldada. Kui sinust kiirgub maailma poole rahulolematust, kärsitust, ärritust või läbikukkumist, siis seda ka vastu saad. Lapsed hakkavad kriiskama ja asjad koos suhetega purunevad, liiklushuligaanid teevad just sinu ees ohtlikke manöövreid, purjus noorukid istuvad ühistranspordis täpselt sinu lähedusse ning suvalised koerad hauguvad just sinu peale. Vihma hakkab sadama siis, kui oled vihmavarju koju unustanud ning palgakõrgendusele öeldakse ära jne. Nõiaring, mis saab alguse sinust endast ja mis läheb hästi kiiresti lappesse, kui mitte osata sellele stop panna.

Sina ise lood oma maailma

„Kuidas saab koroonaviirus ja sellest põhjustatud piirangud olla minust alguse saanud?“ küsid pahaselt. Jah, tõepoolest, maailmas juhtub kogu aeg midagi, mida sina otseselt loonud pole, aga loonud oled sa selle, kuidas sa neid asju näed.

Teisisõnu – eriolukord kehtib kõigile. Mõni näeb selles tohutut vabadust, teine aga ahastama panevat piirangut. Üks näeb selles põnevust, teine ei suuda ära kiruda olukorra nõmedust. See, kuidas sina oma reaalsuses olevaid asju näed ja neid lahti mõtestad, see on sinu loodud. Sina otsustad, kas näed raskust või kergust. Sina otsustad, kas näed võimalusi või piiranguid. Kas näed inimkonna hukku või hoopis ärkamist.

See, kuidas sina oma reaalsuses olevaid asju näed ja neid lahti mõtestad, see on sinu loodud.

Meie elu kvaliteet on meie enda otsustada. Maailmas meie ümber juhtub kogu aeg kõiksugu asju, aga see, kuidas sina end omaenda elus tunned, on ainult sinu vastutada. Vanglas saab samuti õnnelik olla, samas kui ka kõige luksuslikumas villas võib valada kibedaid valupisaraid. Maailm su ümber ei loo sinu elu. Sina ise lood enda elu. Sina ise saad otsustada, millistes toonides sa täna oma päeva maalid ja kuidas asju nimetad. See vajab aga vastutamise julgust. Julgust võtta oma elus toimuv enda vastutusse ja loobuda kellegi või millegi muu süüdistamisest.

Vanglas saab samuti õnnelik olla, samas kui ka kõige luksuslikumas villas võib valada kibedaid valupisaraid.

Kvaliteetne elu on kogu aeg kättesaadav. See pole seotud niivõrd raha kui pigem mõtlemise, suhtumise ja avatud südamega. Hakka end jälgima, vaata kuidas asju nimetad ja mismoodi maailma suhtud. Kirumise asemel vaata asja teise pilguga, näe uusi nurki ja teistsuguseid perspektiive. Kui keerad pea päikese poole, jäävad varjud seljataha.