KUIDAS VÄLJENDADA ARMASTUST? Loe kolme suurkuju armastuskirja oma südamedaamile

Juba sajandeid on poeedid, poliitikud ja väejuhid saatnud armastuskirju oma muusadele, südamedaamidele ja abikaasadele. Tihti on need ajendatud igatsusest, armupiinast või ka puhtast rõõmust tärganud tunde üle ja soovist seda tunnet armastatuga jagada.

Avaldame inspireerimaks veelgi sügavamalt armastama ning oma tundeid armastatuga jagama, mõned liigutavad armastuskirjad John C. Kirklandi raamatust “Suurmeeste armastuskirjad”. Ehk on abiks ka oma tunnete väljendamiseks veelgi romantilisemal viisil.

Mark Twain Olivia Langdonile 

1869. aastal New Yorgis, Buffalos

Kallis Livy!

Ma olen tänase kirja juba ära saatnud, aga olen niivõrd uhke privileegi üle kirjutada maailma kallimale tüdrukule, millal ise tahan, et ma pean lisama paar rida, kas või ainult selleks, et öelda: ma armastan Sind, Livy. Sest ma armastan Sind, Livy, nagu kaste armastab lilli, nagu linnud armastavad päikesepaistet, nagu väikesed lained armastavad tuult, nagu emad armastavad oma esmasündinuid, nagu mälestused armastavad tuttavaid nägusid, nagu igatsevad hoovused armastavad kuud, nagu inglid armastavad hingelt puhtaid … Võta vastu mu suudlus ja mu õnnistus ja püüa leppida teadmisega, et ma olen Igavesti Sinu. 

Sam

Samuel Langhorne Clemensit (1835 – 1910), kes on avalikkusele rohkem tuntud kui Mark Twain, peetakse ameerika kirjanduse isaks. Kõige paremini teatakse tema klassikalisi ameerika romaane “Huckleberry Finni seiklused” ja selle järge “Tom Sawyeri seiklused”. Tema erakordselt vahe mõistus tegi ta tohutult populaarseks nii ühiskonna koorekihi kui ka laiema avalikkuse hulgas. Kui Twain kohtas jõukast, kuid vabameelsest perekonnast pärit Olivia Langdonit, oli see armastus esimesest silmapilgust. Nad kihlusid samal aastal ja abielluseid 1870. Nende armastus ja abielu kestis kolmkümmend neli aastat, kuni Olivia surmani.

Balzac Ewelina Hanskale 

19. juunil 1936 Pariisis 

Mu armastatud ingel! Olen Sinu järele täiesti hull, ma ei suuda kahte mõtet kokku viia, ilma et Sina sinna vahele ei satuks. Ma ei suuda enam mõelda millestki peale Sinu. Minust sõltumatult kannab mu kujutlusvõime mind Sinu juurde. Ma haaran Su järele, suudlen Sind, kallistan Sind, tuhat kõige ihaldavamat embust võtavad mu enda valdusesse. 

Mis puutub mu südamesse, siis sinna jääd Sa alatiseks – väga sügavale. Aga mu Jumal, mis minust küll saab, kui Sa oled riisunud minult mõistuse?  Ma tõusen kogu aeg püsti, öeldes endale: “Tule, ma lähen sinna!” Siis istun jälle maha, tuletades oma kohustusi meelde. See on hirmus. See ei ole elu. Ma ei ole kunagi enne selline olnud. Sa oled kõik hävitanud. Niipea kui ma Sinule mõtlen, tunnen end kergemeelse ning õnnelikuna. Ma keerlen ringi võluvas unenäos, milles ma elan ühe hetkega tuhat aastat. Missugune kohutav seisukord! 

Olla armastusest haaratud, tundes armastust iga ihupooriga, elades vaid armastusele ja nähes ennast südamevalust hävitatuna ja tuhande ämbliku võrku püütuna. Oo, mu kallis Eva, Sa ei teadnud seda. Ma võtsin Su kaardi. See on siin minu ees ja ma räägin Sinuga, nagu Sa oleksid siin. Ma näen Sind nagu eile, kaunina, hämmastavalt kaunina. Eile ütlesin ma kogu õhtu jooksul endamisi: “Ta on minu!” Ah! Ka inglid paradiisis ei ole nii õnnelikud, kui olin mina eile! 

Honore de Balzac (1799 – 1850) oli prantsuse kirjanik, keda kõige paremini tuntakse romaanisarja “Inimlik komöödia” järgi. Sellel teosel oli suur mõju järgmiste põlvkondade kirjanikele ja filosoofidele. 1832. aastal saabus Balzacile saatja aadressita kiri, mis kandis allkirja Võõras ja kus kommenteeriti ühte tema teost. Ta vastas sellele ajalehe Gazette de France kuulutuste küljel ja nii sai alguse kogu elu kestev kirjavahetus “tema magusate unistuste objekti” Ewelina Rzewuska Hanskaga, kes oli sundabielus jõuka, temast kakskümmend aastat vanema mehega. Kui mees 1841. aastal suri, tuli Balzac naise juurde elama ja neist said lõpuks armastajad. Nad abiellusid pisut enne Balzaci surma.

Victor Hugo Adele Fourer’ile 

1821. aastal Pariisis 

Mu kõige kallim! Kui kaks hinge, kes on teineteist kui tahes kaua rahvamurrus otsinud, lõpuks teineteist leiavad… ühendus, metsik ja puhas, nagu nad isegi… algab maa peal ja jätkub igavesti taevas. See ühendus on armastus, tõeline armastus… religioon, mis jumaldab armastust, kelle elu tuleneb andumusest ja kirest ning kelle jaoks suurimad ohverdused magusaimateks naudinguteks. 

Selline on armastus, mille Sa minus esile kutsud… Sinu hing on loodud armastama ingelliku puhtuse ja kirega; aga võib-olla saad Sa armastada ainult teist inglit; sel juhul jään ma aukartlikus ootuses värisema.

Igavesi Sinu, Victor Hugo

Victor-Marie Hugo (1802-1885) oli prantsuse lüüriline luuletaja ja kirjanik, keda teatakse kõige paremini selliste meistritööde nagu “Jumalaema kirik Pariisis” ja “Hüljatud” järgi. Hugo armus oma lapsepõlve naabritüdrukusse ADele Foucherisse. Kuigi nad olid hilises teismeeas meeletult armunud ja salaja kihlatud, keelas Hugo ema selle suhte ära, ihaldades peenemast soost miniat. Kolm aastat vahetasid noored salaja sõnumeid. Lõpuks, pärast ema surma 1822. aastal, nad abiellusid ja Adele sünnitas talle viis last.