PILLET PUUDUTAB! Rahulikke mooduseid trotsiaegadest ülesaamiseks
Meie imearmas lapsuke käitub vahel nagu tõeline „väike kuradike“, mitte kuidagi ei saa temast aru. Selles raamatus on keskendunud autorid kahe- kuni viieaastaste laste arengule. Kuid ka meie sisemine laps elab meiega elu lõpuni ja tihtipeale on inimene just sellesse vanusesse emotsionaalselt kinni jäänud.
Danielle Graf ja Katja Seide „Väikesed kuradikesed“, kirjastus Pegasus 2018.
Mõned lõigud raamatust: „Meie lapsed vajavad kogu komplekti kõikidest saadaolevatest inimlikest emotsioonidest. Vanemate ülesanne pole mitte lapsi valu eest kaitsta, vaid lohutades nende tunnetele empaatiliselt vastata. Kellele on empaatiat tutvustatud, see suudab hiljem ka ise teistele kaastundlikult läheneda.“
„Vanemad satuvad keerukatesse olukordadesse eriti sageli just oma lastega, sest need olukorrad tuletavad nende ajule meelde aega, kui nad veel ise lapsed olid. Seetõttu võib täiskasvanu endaga kaasas kanda tervet portsu töötlemata viha. Agressiivsed impulsid, mis ei leia kohest läbitöötamist, salvestatakse ajus nagu poekettide kampaaniakleepsud. Ühel päeval tungib aga kogu maha surutud viha – enamasti tühise vallandaja peale – määratu jõuga välja.“
Ja veel, inimestel on kaasasündinud kalduvus olla koostöövalmis ning tegutseda kogukonna hüvanguks. Lapsed pingutavad, et kuuluda kogukonda. Meie käitumine esimese kolme eluaasta jooksul määrab ära nende kogemuse armastusest ja sellega ka nende hilisemad perekonnavälised suhted. Sellepärast on tähtis oma käitumist analüüsida.
„On muidugi mõistetav, et vanemad tahavad suunata last iseseisvusele ja neil pole ka pidevalt tahtmist aidata neid riidessepanekul, kuna laps seda juba oskab. Aga peale pikka lasteaiapäeva on lastelt iseseisva riietumise nõudmine sageli liiast. Neil on juba seljataga stressirohke lasteaiapäev, mõned neist olid seal kaheksa tundi. Kõik, mida nad veel suudavad ja tahavad, on vanemate sülle kukkuda ja neid kallistada. Nad ei tee seda põhjuseta – kehalise kontakti abil vallandub õnnehormoon oksüdotsiin, mis on esimene ja tõhusaim ravim nende stressi vastu! Lapsed tahavad emade-isade lähedust, sest nad taastavad nii oma sisemist tasakaalu. Kas pole see mitte kompetentne ja iseseisev!“
Öeldakse, et iga laps on erinev ja juhendit meile kaasa ei anta. Kuid kui jälgime vajaduspõhist kasvatust, mis hõlmab ka seda, et ka vanemad julgeks oma vajadusi väljendada ja läbi suruda, siis on sellest enam kui küll. Inimese terviklikuks arenguks on äärmiselt tähtis, et ta kasvades märkaks, et teistel on soove, mis on tema omadega vastuolus, ja et alati pole võimalik oma tahet peale suruda. Toimiva ühiskonna jaoks on vältimatu, et selle liikmed suudaksid ennast õigel hetkel tagasi tõmmata ja teise vajadustele eelise anda. Nii nad saavad sotsiaalselt kompetentseks.
Tekst: Pille Teearu, psühhoteraapia ja nõustamine
