PILLET PUUDUTAB! Kas te olete õnnelik?
Kui klient minu vastuvõtule tuleb, siis ei alga vestlus minu küsimusest: „Kas te olete õnnelik?“, kuigi see oleks tark küsimus, sest on ju teraapia eesmärk lasta inimesel tajuda, et õnn on võimalik, kannatused ei ole kohustuslikud ja ebameeldivused on mööduvad.
Sellepärast, lugege tarku raamatuid, Arkadi Panc „Vestlused õnnest“, Kirjastus Pegasus 2018., rääkige tarkade inimestega, koguge kokku asjalikud nõuanded ja muutke oma elu. Kui see ei aita, minge arsti, psühhoterapeudi, nõustaja, jne., vastuvõtule, kus saate rääkida ja jagada oma mõtteid. Ärge ainult oodake ja istuge kurvalt. Tegutsege!
Teine tark küsimus sellest raamatust on: „ Miks te olete seal, kus te olete?“ ja kolmas „Kas teile meeldib see, mida te iga päev teete?“. Neid küsimusi võin esitada teile mina, psühhoterapeut, kuid võib ka ise, nii umbes kord kuus teha oma elu teadlik monitooring, et mõista, kuidas te sellega toime tulete ja mida selles head on.
Vestleme õnnest: „Õnnelik inimene ei pane teiste õlgadele oma „lahendamatuid“ probleeme. Kui inimene on õnnelik, siis on temaga kerge suhelda, ta ei palu tema probleeme lahendada ega jutusta halbadest asjadest. Jah, tal juhtub ebameeldivusi, aga need on nagu suvine vihm – sadu vaheldub kiiresti päikesepaistega. Ta räägib nendest, aga ei ela nende sees. Tal võib isiklikest probleemidest pea valutada. Ent ta ei leia, et nende pärast peab ka teil pea valutama.“
Veel lõik raamatust: „Ma armastan küsimusi. Nad äratavad mõtteid ja tundeid, peletavad unistuse, sunnivad meid midagi ette võtma ja elu huvitavaks tegema. Eriti meeldib mulle küsimus „Milleks?“ – see lubab meil sõnastada eesmärki. Sellest küsimusest sõltub, millist teed mööda me selle eesmärgi suunas läheme ja kas üldse maksab minna. Hindan ka küsimust „Miks?“ – sellepärast, et vastused sellele selgitavad toimuva põhjusi ja aitavad mõista iseennast.“
Keegi kõrvalt ei tee inimest õnnelikuks. Õnn sünnib meie sees: algul tunneme seda ise, hiljem jagame teiste inimestega. Hoolitseme nende eest armastusega, anname seda, mida nad vajavad. Vastu antakse meile meie õnn mitmekordselt tagasi.
Me ei pea inimesele andma kõike, mida ta vajab, või ohverdama oma mugavusi tema pärast. Ent me peame nägema, et teisel inimesel on tema soovid ja võimaluste piires nendega arvestama ning mitte üllatuma, kui ta solvub meie peale hoolimatuse pärast. See eripära aitab liikuda läbi elu, saamata liigseid muhke ja olla konfliktis teadlikult, mitte rumalusest, vaid oma märkimisväärse kasu nimel. Ilma liigsete hirmudeta. Kannatused – see on see, mis annab meile tõuke muutuste tegemiseks. Vähe on neid, kes teavad selle tõe järge, sest kohe kui muutused algavad, kannatused vaibuvad. Tärkab lootus ja ellu tuleb rõõm.
Ning küsimusele: „ Kas te olete õnnelik?“ vastab inimene pärast järelemõtlemist natuke üllatunud naeratusega. „Teate – jah, olen.“
Teie psühhoterapeut ja nõustaja Pille Teearu
