UUS E-RAAMAT I Kogemusnõustaja Kersti Rauts: meie väline elu ja meie suhted on meie sisemaailma peegeldus

Kogemusnõustaja, mentori ja mõttetöö treeneri Kersti Rautsi e-raamat “Teekond iseendani. Mineviku varjud ja lapsepõlve valukohad on tuleviku võimalused” on kogemuslugu. Kersti jagab e-raamatus oma kogemusi, avastusi ja taipamisi teekonnal iseendani.

Kersti, miks sa selle raamatu kirjutasid? 

Minu südamejuhatus aitas mul tervendada lapsepõlve haavad, et elada täna täisväärtuslikku ja õnneliku elu ning mitte lasta end alateadvusel ja ebateadlikkusel juhtida. Sisetunne juhatas mind Balile, kus kohtusin oma praeguse elukaaslasega ja sain esimesed ettevõtlusmõtted. Tean täna, kes ma olen, mis on mu soovid ja vajadused ja kuhu olen teel.

Soovin lugejaid inspireerida ja julgustada olema sina ise, kuulama oma südamehäält, alistuma elule
ja usaldama, kuid mitte kunagi päriselt alla andma. Kõik on võimalik! Oleme võimelised palju enamaks ning suudame nihutada oma piire ja mugavustsooni, et järgneda oma unistustele ja saada selleks inimeseks, kelleks me päriselt mõeldud oleme.

Heade uudiste portaal avaldab raamatust katkendi, mis räägib enesekindlusest ja eneseväärtustamisest.

Katkend.

Enesekindlus ja eneseväärtustamine

Eelpool on välja tulnud, et ma ei ole sugugi mitte alati end armastanud, väärtustanud ega olnud nii enesekindel, kui ma seda täna olen. Kuidas ma sinna jõudsin ja mis mind aitas? Olen jõudnud arusaamisele, vähemalt enda puhul, et väliselt võid sa näida enesekindel, kuid sisemiselt ikkagi ebakindel olla. Mina arvan, et selleks, et päriselt teada oma väärtust ja olla enesekindel, tuleb sul kõigepealt teada, kes sa oled.

Selleks, et päriselt teada oma väärtust ja olla enesekindel, tuleb sul kõigepealt teada, kes sa oled.

Kõigepealt tuleb sul õppida end armastama, anda eelkõige endale andeks, saada paika eneseväärtus ja eneseteadlikkus ja seeläbi lood sa enda tugeva minapildi.

Kunagi oli mulle väga oluline, mida teised minust arvavad, noorena ja alles kujunemisjärgus on see veel eriti tähtis. Me kõik tahame kuhugi kuuluda ja olla vajatud. Tahame, et meid märgatakse. Keegi ei
taha olla tõrjutud. Kuulumisega on see oht, et sa võid ennast täiesti ära kaotada. Oli aeg, kui ma ei olnud endast, oma soovidest ja vajadustest nii teadlik ja ma otsisin seda oma asja. Kuna ma ei teadnud täpselt mis see on või miks see rahutus minus kogu aeg kaasas käis, siis tegin ma neid asju, mida teised tegid. Tegin kõiki neid tegevusi, mis tundus normaalne ja mida tehakse. Ma ei puudunud vist kunagi üheltki ürituselt, ma ei mäleta et mingis perioodis oma elus üldse kellelegi või millelegi ei ütlesin. Ma olin pidevalt hoos või tegutsemises. Ega ma ju ei teadnud ka täpselt, kuhu ma üldse liigun või mida tahan. Seega kõik ju sobis.

Lewis Carrolli raamatus “Alice imedemaal” jõuab Alice teelahkmele ja küsib, kumma tee ta peaks valima. “Kuhu sa tahad minna?” pärib Irvikkass. “Ma ei tea,” vastab Alice. “Sellisel juhul,” sõnab kass, “pole ju vahet.”

Balilt tagasi olles tegin ma endas otsuse.

Ükskõik mis on, ma hakkan tänasest elama oma südame järgi. Ma teen neid asju, mida päriselt armastan ja loon ise oma tulevikku.

Ma olen alati tajunud, et olen empaatiline ja mul on väga hea tunnetus inimeste ja olukordade suhtes. Ma olen ajas saanud palju sõnumeid oma intuitsiooni kaudu, kuid ei ole uskunud või tahtnud uskuda ja testinud selle vettpidavust. Või siis arvanud, et mõistus ja loogika töötavad ikkagi kindlamalt.

Tegelikult võin oma kogemuste pealt öelda, et mu süda on mind alati õigele teele juhatanud. Mõistus tuleb küll kaasa võtta, aga otsuste langetamisel kuulan oma sisehäält. Seeläbi on tohutult kasvanud minu eneseusaldus ja usaldus elu vastu. Ma näen, et see toimib selliselt minu jaoks kõige paremini.

Mida rohkem sa tegutsed, proovid, ebaõnnestud, kukud, tõused jälle püsti ja tegutsed edasi, seda suuremat eneseusaldust ja enesekindlust sa enda osas ka kasvatad.

Minul lõi väga selgelt välja eneseusu puudumine, kui hakkasin oma ettevõtlusega pihta. Ma poleks ealeski arvanud, kui palju uskumusi võib sel teel pidurdada. Hakkas pihta järgnevalt: “mis ettevõtja mina olen, meie peres pole ühtegi ettevõtjat”, “mis siis saab kui ebaõnnestun ja läbi kukun, häbi missugune, et näed ma ei saanud hakkama”. Ja nii need, kui paljud teised mõtted mu peas niimoodi tiirlesid.

Siis ütlesin endale “stopp” ja esitasin küsimuse: “Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?”

Vaikus.

Küsisin uuesti: “Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?”. Äkki ma õnnestun?

Teinekord võib ka edu ja õnnestumist karta. Kui väga suuri summasid mängus ei ole, mida kaotada, siis kõige hullem, mis võib juhtuda on läbikukkumine, ebaõnnestumine. Ja kõik tegelikult oleneb siin jällegi sinu enda suhtumisest, kuidas sa sellele situatsioonile tähenduse annad.

Kas läbikukkumine on halb?
Kas eksimine on halb?
Kust see uskumus sinuga kaasa tuleb?

Jah, koolis võisime me eksamil läbi kukkuda ja tunnis või kontrolltöödes valed vastused anda.

Kes sind täna hindab ja hinnanguid jagab?
Kes täna sinu kõige suurem kriitik on?

Sina ise.

Minu uskumus ja täielik veendumus on see, et valesid vastuseid pole, läbikukkumist ei ole.

Elus on õppetunnid ja valikud. Meil on alati võimalus alustada uuesti, õppida olnust ning teha seeläbi uusi ja paremaid valikuid.

Ma usun, et meid ei ole väga palju varasemalt õpetatud koostööd tegema, kuid tänases maailmas on see ülioluline koht, mida õppida.

Kui me kukume ja vajame abi, siis me ei pea kõigega üksi 100% hakkama saama.

Me keegi ei taha näida nõrk ja tahame ikka ise hakkama saada. See ei näita nõrkust, kui sa abi palud.

Kui su minapilt ja eneseväärtus ja eneseteadlikkus on paigas, siis on seal egol vähe ruumi ja sa näed asju pigem südamega, kui ego põhiselt, ja julged olla ja näidata ka enda haavatavat poolt.

Mina olen varasemalt tundnud, et pidin liiga ruttu ja varakult täiskasvanuks saama, et ma ei saanud piisavalt olla muretu ja mängiv laps. Nägin kunagi kurja vaeva sellega, et näidata end tugevana, iseseisvana ja kõigega üksi toime tulevana.

Olen teadvustanud endale, et ma saangi alati hakkama, kuid seda mitte selles kõige raskemas tähenduses nagu eestlastel Tammsaarest meelde on jäänud, et tee tööd ja näen vaeva, siis tuleb armastus.

Kui ma mõtlen tänasele endale, siis ma vahel mõtlen, kas ma olen immuune teiste arvamuse suhtes, olen ma muutunud ükskõikseks, aga mind tõesti väga vähe heidutab see mida teised minust arvavad. See muutus selle hetkega, kui ma sain paika iseenda minapildi. Kui ma tean, kes ma olen, kuhu ma olen teel ja mis on minu väärtus. Loomulikult mind ikka mõjutab ja ma kuulan mida mu lähedastel on mulle öelda. Oma otsused teen ikkagi lõpuks mina ise.

Minus on nagu puhastav filter, ma analüüsin selle läbi, kui leian, et on õige, siis teen sellest oma järeldused. Kui leian, et see on vaid kellegi arvamus minus tema uskumuste ja vaadete põhjal, siis see ei kuulu mulle ja saadan selle endast välja. Ja uskuge mind nii on palju lihtsam elada, kui sa oled iseendaga rahu teinud ja iseendaga kooskõlas.

Sinus endas on olemas tohutu aardelaegas, mis kõiki vastuseid peidab, kui sa vaid oskad need üles otsida. Me ei tohiks mitte kunagi lasta kellelgi end väiksemaks teha või alla suruda. Me ei tohiks lasta endaga manipuleerida ega ära kasutada või mõjutada. Olen seda meelt, et kuula ära, mis teistel sulle öelda on, kuid juhindu iseendast.

Kuula ära, mis teistel sulle öelda on, kuid juhindu iseendast.

Sina ise tead tegelikult kõige paremini, mis sulle hea on.

Vahel me lihtsalt peame ise läbi oma kogemuste mingid teemad või olukorrad läbi tegema, et me jõuaksime enda sees sügavama arusaamise ja mõistmiseni.

Oled sa käinud kunagi ennustaja juures? Mina olen. Ja olen taibanud seda, et pigem saan ja otsin sealt kinnitust juba enda sees olevale teadmisele ja mõtetele.

Meis on olemas tohutu jõud. Ma siiralt südamest loodan, et neid inimesi on aina rohkem, kes on väe, jõu ja julguse üles leiavad.

Vahel ma olen mõelnud, miks ma sellise jamaga oma elus rinda olen pidanud pistma ja siis ma saan aru, et see on vajalik olnud eelkõige minu enda arenguks ja kasvamiseks. Et minust saaks see inimene, kes ma täna olen. Ja kuna ma käin aastaid vaimset ja aina rohkem spirituaalset teed, siis tuleb mul aidata ja inspireerida ka teisi, kes sel teekonnal juba asutavad või on astumas. Toetada ja julgustada neidki.

Ma tean omast käest, kui tohutu suur vabanemine see on, kui sa esmalt õpid välja ütlema oma soove ja vajadusi, neid endale kõigepealt teadvustama ja siis neid ka teistele välja ütlema. Täiesti okei on öelda, et ära võta isiklikult, aga mulle ei sobi nii.

Mäletan, et alguses oli see periood veidi keeruline ja võib kohati tunduda järsk, kui hakkad end kehtestama ja piire seadma kohtades, kus seda enne teinud ei ole. Ajaga tuleb see juba loomulikult ja pehmelt. Vahel küll otsekoheselt ja konkreetselt.

Mulle on ka öeldud, et teinekord mu otsekohesus võib veidi valus olla. Kuid minus puudub kahepalgelisus, ma ütlen otse välja mida arvan ja mõtlen ja see teeb inimestel minuga suhtluse lõppkokkuvõttes lihtsamaks. Ma ei ole kindlasti inimene, kes poolehoiu pärast takka kiidab.

Miks inimesed teinekord kardavad tõde ja otsekohesust ja solvumist?

Mina tean ja olen enda jaoks paika pannud oma väärtused. Ja minu üks põhiväärtus on ausus ja jää alati iseendaks ning ära tee teistele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehakse.

Kas sina tead oma väärtusi?

Ma arvan me ei pea mõtlema ja muretsema, kas keegi solvub, kui me oleme ausad.

Solvumine on tunne teise inimese sees. Meie saame selle tunde vaid käivitada. Ja igaüks peab oma tundele ise ausalt otsa vaatama ja sellega tegelema. Me ei vastuta teiste inimeste reaktsioonide, emotsioonide ja tunnete eest.

Me ei vastuta teiste inimeste reaktsioonide, emotsioonide ja tunnete eest.

Kui tõesti tunned, et oled teisele inimesele teravalt öelnud või valu põhjustanud tuleb alati siiralt vabandada.

Meie väline elu, meie suhted on meie sisemaailma peegeldus.