Ülo Vooglaid: ühte ja ainuõiget vaadet ei ole

“Elanikust kodanikuks” raamatus avab Ülo Vooglaid eri vaatenurkadest, kuidas luua elamise ja edu eeldusi endale ja teistele, kuidas kujuneda elanikust kodanikuks, kes oskab asjatundlikult osaleda ühiskonna- ja kultuurielus.

Ühte ja ainuõiget vaadet ei ole

“Ükskõik millise asja või nähtuse, inimese või inimeste kogumi, protsessi või selle mõne osa (tegevuse) kohta teadmise saamiseks on otstarbekas teha kõigepealt selgeks, mis see on,” selgitab autor Ülo Vooglaid oma raamatus “Elanikust kodanikuks”. “Millegi nägemiseks tuleb leida küllalt palju vaatepunkte. Hea näide selle kohta, kuidas ühest (ükskõik, millisest) vaatepunktist vaatlemisel ei ole võimalik näha tervikut, on püramiid, mida on vaadeldud viiest punktist. Esimene vaade on pealt, teine küljelt, kolmas alt, neljas ja viies servalt. Ehkki kõik pildid on samast objektist, on nad kõik erinevad, ent õiged.”

Samamoodi oleks Ülo Vooglaiu sõnul otstarbekas leida küllalt palju vaatepunkte inimese, perekonna, organisatsiooni, keskkonna ja kõige muu nägemiseks. Ühte ja ainuõiget vaadet ei ole! Terviku kohta ei saa midagi kokkuvõtvat öelda mistahes ühest vaatepunktist nähtud pildi alusel.
“Seejärel saab vaadata, millest see objekt koosneb, milline on struktuur (kuidas osad, alasüsteemid ja elemendid üksteise suhtes paiknevad), milline on genees ja dünaamika (kuidas see objekt kujunes ning kuidas funktsioneerib, muutub ja areneb – kui areneb). Seejärel saab vaadata, mis seda objekti iseloomustab, millest see sõltub ja mis sellest omakorda sõltub. Niimoodi üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm toimides on suur tõenäosus, et õnnestub aru saada,” selgitab Vooglaid.

Autori sõnul on raamatu lugemisel järelduste tegemiseks on vaja eristada ja seostada üldist, erilist ja üksikut, objektiivset ja subjektiivset, teadmist ja arvamist, motiive, motivatsiooni ja motiveerimist, minevikku, olevikku ja tulevikku, sihte, eesmärke ja vahendeid, printsiipe ja kriteeriume, andmeid ja infot, seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi jne. Vaja on eristada kirjeldamist, mõõtmist, hindamist ja loendamist ning vaadata, millistel eeldustel on võimalik saada usaldatavaid andmeid, kuidas koostada indekseid, modelleerida ja ekstrapoleerida.
“Osa lugejaid ehk tahaks saada nn retsepte, valmismõeldud mõttemudeleid, osa tahab vaid lähtekohti selliste mudelite koostamiseks,” kirjutab ta. “Karta on, et inimese ja ühiskonna kohta ei ole võimalik sellist teksti koostada, mis oleks kõigile ühtviisi arusaadav, vajalik ja huvitav ning kõikjal ka ühtviisi rakendatav. Siin sellist taotlust ei ole. Siin on üht-teist, mida saab vaadata ja arutada, täiendada, süvendada ja laiendada, siduda oma ja teiste kogemuste, ootuste ja aadetega, ning mille alusel saab edasi mõelda, prognoose teha ja luua eri värvi stsenaariume „roosast” „rohelise” ja „mustani”.”

Kuidas käsitleda probleemi?

Elanikust kodanikuks kujunemisel on Ülo Vooglaiu sõnul tähtis endale selgeks teha, kuidas näha ühiskonnas, kultuuris, kõikides eluvaldkondades ja kõikidel regulatsioonitasanditel probleeme, ja teritada silma-kõrva nende seoste, sealhulgas põhjuste avastamiseks.
“Mõni nimetab probleemiks mis tahes raskust, millest pole õnnestunud jagu saada, või küsimust, millele ei ole kusagilt vastust võtta. Selle raamatu käsitluses on probleem tunnetatud ja teadvustatud vastuolu tegeliku ja soovitud oleku vahel,” kirjutab ta oma raamatus.

Tunnetatud vastuolu saab tema sõnul tekkida vaid inimese teadvuses. Asjadel, nähtustel, protsessidel, tekstidel, tervisel jms probleeme ei ole.

Kõikidel regulatsiooni- ja juhtimistasanditel, kaasa arvatud perekonnas ja kogukonnas, on igal probleemil raamatu järgi oma eriline sisu, tähendus ja toime. See, mis ühel tasandil ja ühes kultuuris sobib, ei pruugi sobida teistel tasanditel ja teistes kultuurides.

Probleemi tunnetamiseks ja avamiseks on vaja vähemalt kolme eeldust:

• teadmist kujunenud olukorra, olude ja situatsiooni kohta (fikseeritud kujutlus, kuidas on);
• kujutlust vajalikuks peetavast olukorrast, oludest ja situatsioonist (arusaam, kuidas peaks olema);
• aktiivset suhtumist tegeliku ja vajaliku võrdlemisel ilmnevasse vastuolusse (ei ole ükskõik). Asjade maailmas saab olemasolevat muuta lihtsalt asju ringi tõstes, aga ühiskonnas tegelikkust vahetult muuta ei saa. Muutuse saavutamiseks tuleb muuta tegelikkuse tegureid ja olla tähelepanelik, et ei muutuks see, mida on vaja hoida ja kaitsta.

“Probleeme ei saa lahendada. Probleemid lahenduvad sedamööda, kuidas õnnestub vähendada nende kujunemise, püsimise, laienemise ja/või süvenemise põhjuseid ning lisada või tugevdada seda, mis on puudulik,” selgitab Vooglaid. “Ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vastuolude põhjused (kausaalsed /põhjuslikud/ ja funktsionaalsed/kaassõltuvuslikud/, avalikud ja varjatud, globaalsed ja lokaalsed jm seosed – seoste ja sõltuvuste süsteem!) on vaja avastada, sõnastada, süsteemiks põimida ja avalikustada. Vastasel juhul on käsituse tase diletantlik (asjaarmastajalik).”

Juba Vana-Roomas, üle kahe tuhande aasta tagasi said inimesed aru, et kui pole võimekust avastada ja sõnastada pahede põhjuseid ning pole julgust või võimalust need põhjused avalikustada, siis pole ka väljavaateid pahedest vabanemiseks.

“Vana-Roomas tuntud 3 + 5 reegli järgi tuli muutuse saavutamiseks muuta vähemalt koosseisu, struktuuri, eesmärke, tegutsemise põhimõtteid (printsiipe) ja hindamise aluseid (kriteeriume). Sellest kõigest on siin raamatus juttu,” kirjutab Vooglaid.

Probleeme võib liigitada nende ohtlikkuse, ulatuse, süsteemsusastme, reguleeritavuse jpm alusel. “Siin raamatus on rõhutamisel, et probleemide nägemise ja sõnastamise oskus on iseseisvana tegutsemise oluline eeldus,” tutvustab ta.

Neli tähtsat lähtekohta

“Käsitledes mis tahes asja, nähtust või protsessi, tasub jaotada tähelepanu neljaks.
Esiteks oleks otstarbekas igas käsituses avastada ja sõnastada, mis on hästi ja kuidas seda head hoida-kaitsta,” kirjutab Vooglaid oma raamatus. “Teiseks saab avastada ja sõnastada, mis on halvasti. Tähtis on seejuures meeles pidada, et ühiskonnas ja kultuuris (mittemateriaalses maailmas) ei saa muuta seda, mis on kehvasti. Võimalik on võtta meetmeid ebarahuldava olukorra (olude, situatsiooni) põhjuste ja muude seoste mõjutamiseks ning puuduvate tegurite lisamiseks ja nõrkade tegurite tugevdamiseks.
Kolmandaks tuleb avastada, mis puudub, aga peaks olema. See tuleb lisada.
Neljandaks tuleb avastada, mis on, aga ei tohiks olla. Sellest, mis on üleliigne, tuleb vabaneda.”

Kolm kodanikule tähtsat teadusharu

“Selleks, et aru saada inimese käitumisest, suhetest ja suhtlemisestkohtlemisest, oleks vaja igal kodanikul, olenemata tegevusalast ning regulatsiooni- ja juhtimistasandist, tunda nii psüühikat kui ka elu ja elukeskkonda,” selgitab autor raamatus “Elanikust kodanikuks”.

Psüühilised protsessid, seisundid ja nähtused on psühholoogia objektiks, inimest mikrokeskkonnas käsitletakse sotsiaalpsühholoogias, inimest makrokeskkonnas käsitletakse sotsioloogias. “Väärtuseks on tunnetus, mis kujuneb nende distsipliinide ühtsuses, mitte mõni neist. Enamgi veel – kui mõni neist puudub, pole teistest praktikas kuigipalju abi loota,” kirjutab Ülo Vooglaid.