Viktoria Raidos: lugupidav suhtumine oma esiisade tegelikkusesse ja nende saatusesse on väga tähtis

Viktoria Raidose raamat “Esivanemate pärand” räägib sellest, kuidas kaugete esivanemate teod mõjutavad ka meie saatust.

„Suguvõsa on tasakaalustav jõud. See on vundament, millele on võimalik midagi rajada, millest saab kinni hoida ka kõige tugevamate vapustuste ajal,“ kirjutab Viktoria Raidos, Venemaa „Selgeltnägijate tuleproovi“ 16. hooaja võitja oma raamatus „Esivanemate pärand“.

Ta kirjeldab, miks on oluline oma suguvõsa ajalugu tunda ja nende alustatud liine jätkata ning kuidas esivanemate loodu meid mõjutab. „Esivanemate seitsmes põlvkonnas on kokku 126 inimest. Veider oleks eeldada, et eranditult kõik käituvad ühtemoodi. Tõenäoliselt oli nende seas vähemalt üks, kes nagu sinagi polnud rahul suguvõsa stsenaariumiga ja üritas seda muuta. Võimalik, et seeme, mida ta üritas idanema panna, ei andnud loodetud vilju ja tulemusi, kuid see ei tähenda, et see seeme hukkus. Ja kui see tõesti ka mädanes, muutis see pinnase vähemalt natukegi viljakamaks ja uue seemne jaoks valmis,“ ütleb Raidos. „Seetõttu uuri oma sugupuud hoolikalt, leia vaimu poolest lähedane esivanem ja saa tema mõttekaaslaseks. Jätka tema rida.“

Avaldame raamatust mõtlemapanevaid tsitaate.

• Me kõik tahame elada oma elu mõtestatult ja õnnelikult. Saada inimeseks, keda austatakse. Kasutada oma võimeid ja andeid. Täita oma unistused. Ja meil kõigil on piisavalt energiat, et seda kõike saavutada ja elada sellist elu, nagu me soovime.
• Kui inimene tunneb, et tal on vähe energiat, siis tavaliselt tähendab see, et ta lihtsalt ei tea, kuidas seda kasutada.
• Ära unusta, et sinu valduses on suur jõud, mida tuleb mitmekordistada ja jätkata.
• Igal inimesel on oma elutee ja eesmärk, mille ta peab saavutama.
• Ainult selline inimene, kelle vaimne tase on juba piisavalt kõrge mõistmaks juhuslikkuse puudumist kõiges toimuvas, näeb, et keerulised tingimused tema elus ei ole kahetsusväärne juhus, vaid need on vajalikud tema arengu ja isikliku saatuse kujundamise jaoks.
• Lugupidav suhtumine oma esiisade tegelikkusesse ja nende saatusesse on väga tähtis.
• Ühelgi juhul ei tohi esivanemaid hukka mõista, isegi kui suguvõsas esines mingeid muresid ja patte. Järglaste poolne hukkamõist, kibestumine või kahjurõõm teevad suguvõsa karma veelgi keerulisemaks. Tuleb meeles pidada, et kõik meie esivanemad on meie õpetajad, suguvõsa kasvatab meid läbi nende.
• Esivanemate suurt tähtsust saab mõista ainult bioloogialaste teadmiste põhjal. Meie esiisad on meis olemas geenide näol. Me oleme tehtud nende lihast ja verest, kõik see, mida nad on kogenud – teod, tunded, mõtted -, antakse edasi meile ja seejärel meie lastele. Ja meie oleme kohustatud avaldama esivanematele austust vähemalt selle eest, et nad jäid ellu ja kinkisid meile elu: sest kui poleks olnud neid, ei oleks ju ka meid olemas.
• Esivanemate pärand põhineb ideel, et kõik, mis sul on, ei ole ainult sinu teene: paljud sinu esiisade põlvkonnad elasid ja kogusid jõudu selleks, et sina saaksid oma elu üle valitseda. Ja oma lugupidamist nende vastu väljendada, kui abistad ümbritsevat maailma ja neid, kes tulevad pärast sind.
• Inimese kõige tähtsam energia on tema elujõud. See on eluvool, mille ta sai oma vanematelt lihtsalt tänu sündimisele, tänu oma eksistentsile Maa peal. Kui inimesel on selle energiaga probleeme, siis seisab tema enda elu tema jaoks küsimärgi all: ta tunneb vaimse ja füüsilise jõu ning oma olemasolu mõtte puudumist. Sellised inimesed püüavad tihtilugu leida elujõule asendust: selleks võib olla nii vaimne otsing kui ka unistuste- ja fantaasiamaailm, alkohol ja uimastid.
• Perekond, kus energia kulgeb õigesti, moodustab ühise energiavälja. See väli kaitseb perekonda negatiivsete mõjutuste eest ja sünkroniseerib väljale sisenevad inimesed.
• Tõeline vanemlik armastus tähendab siirast huvi lapse isiksuse vastu ja tema toetamist kõige olulisemas, mitte mõtlematut lapse soovi täitmist. Vaim toitub tähelepanust. Võimed ja anded muutuvad tugevamaks, kui need kellelegi korda lähevad.
• Perekonnas peavad rollid olema selgelt jaotatud ja nii, et need sobiksid kõigile. Kui keegi ei ole oma saatusega nõus (isegi mitte vaikides), siis on see viitsütikuga pomm, mis ootab mistahes ajendit, et lõhkeda.
• Algselt on mees looja, tema peamine roll on millegi uue loomine. Tema energiat tuleks kulutada kõige tähtsamatele asjadele ja perekonna sidemetele ümbritseva maailmaga: kaitsmisele, elatise teenimisele, ühiskonnas positsiooni saavutamisele.
• Algselt on naise roll hoida ja säilitada seda, mida mees on loonud, äratada ellu tema teooriad ja kavad. Ta on looja muusa ja ka tema jünger. Tema energiat tuleb kasutada igapäevasteks töödeks, eluruumide sättimiseks, laste kasvatamiseks, lahkhelide leevendamiseks ja ennekõike perekonnas harmoonilise emotsionaalse õhustiku loomiseks.
• Ise elades ja elavate olendite seas olles saavad inimesed vaevu aru, kui suur kingitus on elu tegelikult ning kui innukalt ihaldab kehatu vaim saada endale füüsilist keha ja uuesti Maale kehastuda. Kuid nagu sageli juhtub kingitustega, mida ei hinnata, ei suuda ka inimesed elu pakutavaid võimalusi ära kasutada ning saavad sellest pahatihti aru alles surmasuus olles.
• Kui surm ei ole ootamatu, on oluline selleks korralikult valmistuda. Elu harmoonilise arenemise korral on kogu vanadusperiood omamoodi ettevalmistuseks: inimene annab siis oma elule õiglase hinnangu, lõpetab maapealsed tegevused, vabaneb järk-järgult maistest kirgedest ja kiindumusest materiaalsete asjade vastu ning pöörab oma tähelepanu ja energia vaimse poole.
• Kui keegi täna elavatest surnut ei mäleta, siis kaotab tema vaim mälestuse endast. Sellisel juhul ei saa ta enam oma suguvõssa sündida ja ta peab oma evolutsioonilist arengut inimkehas alustama otsast peale. Seetõttu vajavad hinged hädasti seda, et neid pärast nende surma meeles peetakse.
• Inimese enda isiklik elukäik on põimitud tema suguvõsa saatusega. Kas see meile meeldib või mitte, kuid me sarnaneme oma esivanematega ja tõenäoliselt jätkame nende tööd.
• Suguvõsa soov on edasi kesta. Esiisade ja suguvõsa enda jaoks on kasulik, kui neil on järeltulijad, sest esivanemad jätkavad neis oma elu. Kui inimene ei jäta maa peale järglasi, et pole tal ka enam lootust, et keegi parandab tema eksimused, saab andeks tema patud, täidab tema unistused ja jätkab tema tööd. Esivanemad elavad, kuni on elus nende järeltulijad.
• Kõige olulisemat jõudu ei ole vaja kusagilt otsida, see tuleb lihtsalt ära tunda ja õppida seda kasutama, sest igal inimesel on see sündides kaasa antud. See on jõud, mida sinu suguvõsa on sajandeid kogunud, elu enda jõud. Et osata seda käsitleda, peame hoidma sidet oma olemusega ja mõistma, kuidas töötab energia inimeste vahel, suguvõsas ja perekonnas. Kuidas tuleb siia maailma elu, kuidas ta areneb, leiab kaaslase ja toob ilmale oma järglase, kuidas ta kohtub surmaga ja mis jääb järele pärast seda. Ära otsi kaugelt. Vaata pingsalt endasse, vaata ümberringi. See, mida otsid, on juba kohal!
• Pea oma elu elades meeles, et iga sinu tegevus võib tulevikus vastu kajada nende inimeste rõõmudes või hädades, kes elavad pärast sind.
• Universum ei eksi, vaid annab meile täpselt need tingimused, mida me vajame. Igaühe jaoks saabub kord aeg, mil universum kontrollib, kui hästi on inimene oma elu õppetunnid omandanud.