Ülo Vooglaid: elukeskkond on tervik, kus ühtegi komponenti ei ole mõistlik ignoreerida
“Elanikust kodanikuks” raamatu kaante vahele on koondatud autor Ülo Vooglaiu käsitlus inimesest ja ühiskonnast. Teisalt peegeldab see ka autorit ennast, tema maailmavaadet, leppimatust rumaluse ja harimatusega. Tegemist on teosega, mille autor peab rahuldavaks vaid süsteemset inimesekeskset elukäsitlust. Siit leiad katkendi raamatust “Elanikust kodanikuks”, mis räägib keskkonnast. Ülo Vooglaiu sõnul on keskkond kõik, mis inimest ümbritseb ning millel on inimestele tähtsus ja tähendus. Looduskeskkond on ainult üks keskkonna osadest.
Elukeskkond ühiskonna tähenduses
“Vahetu keskkond on inimesele tema kodu, lähedased, sõbrad-tuttavad, töö-, õppe- ja loomekeskkond, spordisõbrad, klubiliikmed, jahikaaslased jne,” selgitab Ülo Vooglaid oma raamatus “Elanikust kodanikuks”.
Perekonna kui keskkonna hoidmiseks on tema sõnul ühteviisi tähtsad kõik pereliikmed, nende suhted ja suhtetoimed. Sama võib öelda ka igasuguses muus mittemateriaalses keskkonnas elamise kohta. Kõikjal on oluline hoida inimlikku aktiivsust ja vastutustunnet, iseseisvust ja osavõtlikkust.
“Paraku on ühiskonnas ohtralt võõrdumist ja võõrandumist, marginaalsust ja deprivaatsust, konformsust ja eskapismi, indolentsust ja ükskõiksust, anoomiat, rollikonflikte, vägivalda, dissidentsust jpm,” tõdeb ta. “Igaks tegevuseks on vaja sobivat keskkonda. Samas on elukeskkond tervik, kus ühtegi komponenti ei ole mõistlik ignoreerida ega pidada kõige tähtsamaks või vähetähtsaks. Seda, mis jäetakse unarusse, tuleb hakata mõne aja pärast kompenseerima. Kompenseerimine võib minna väga kalliks, võtta palju aega ja ei pruugi õnnestuda.”
Keskkond on:
- tegutsemise eeldus, tulemus ja tagajärg;
- ressurss ja tingimus igasuguste ressursside kasutamiseks;
- (võib olla) probleem;
- (võib olla) siht, eesmärk ja vahend sihil püsimiseks ning mis tahes eesmärkide saavutamiseks;
- juhtimise, valitsemise, haldamise ning sidustamise objekt ja tegur.
Erilist tähelepanu vajab elektrooniline keskkond
Vooglaiu sõnul on elektrooniline keskkond inimesi, eriti lapsi, muutnud palju, paraku ka negatiivses suunas. Nutiseadmete tõttu on raske keskenduda, sest alatasa tuleb vaadata, ega ei ole tulnud mõnda e-kirja.
“Süveneb pealiskaudsus, sest andmetulva tõttu tekib petlik kujutlus, et oled igast asjast informeeritud, ja hakkab paistma, et pole mõtet midagi selgeks õppida, kui alati saab kuskilt järele vaadata. Püsivaid teadmisi nii ei kujune,” toob ta välja.
Vooglaiu sõnul on palju neid, kellel tunnistused ja diplomid taskus, aga kes määratleda ja piiritleda ei oska, süstematiseerimine ja klassifitseerimine käib üle jõu, modelleerimisest, analüüsist, sünteesist ja ekstrapoleerimisest rääkimata.
Inimlik õpe sisaldab kõiki tegevusi ning kulgeb ratsionaalse, vaimse ja emotsionaalse ühtsuses. “Juba on selge, et õpe, mille keskmes on elektroonilised seadmed, muudab kogu õppe-kasvatussüsteemi kardinaalselt. Ei ole teada, millised tulemused ja tagajärjed selle muutusega kaasnevad.
- Loodust kasutades peab inimene arvestama, et ta ei kahjustaks loodust.
- Looduskasutuse piiriks on isetaastumisvõime.
- Ühiskonnas peab inimene arvestama, et ta ei kahjustaks keskkonda, sh ühiskonda ja kultuuri, ega kellegi teise täpselt samasuguseid õigusi kui on tal endal.
Nutiseadmed on Vooglaiu sõnul võimsad õppevahendina, ent seda ohtlikumad, mida vähem osatakse nende toimeid ette näha ja arvestada. Ohtudest saab tavaliselt rääkida ükshaaval, aga nad kujunevad koos ja korraga, vastastikku üksteist võimendades. “Rahvas tervikuna vajab õpet virtuaalses keskkonnas käitumiseks, aga ka enda ning teiste hoidmiseks nendes uutes oludes,” kirjutab ta.
