RAHVA RAAMAT I Klassika, mis ei vanane – katkend raamatust „Pisuhänd“
Kas oled kunagi mõelnud, kuidas Eesti kirjandusmaastik võis välja näha üle sajandi tagasi? Eduard Vilde teos „Pisuhänd“ pakub sellele küsimusele vastust läbi terava satiiri ja komöödia. See raamat on nüüdseks muutunud Eesti näitekirjanduse klassikaks ja seda tsiteeritakse tänaseni. Tuntud on ütlused: „Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal — kord Piibeleht all ja Vestmann peal“ ja “Vestmann Vestmanni uulitsast”.
Pisuhänd: koomiline pilguheit Eesti kirjanduse köögipoolele
Eduard Vilde (1865–1933) kirjutatud „Pisuhänd“ ilmus esmakordselt 1913. aastal ja saavutas kiiresti populaarsuse oma terava huumori ja sügava sotsiaalse kriitikaga. Näidendis naeruvääristatakse kirjanduslikku maitsemeelt, mis seab esikohale maalähedust ja lihtsust, unustades tihti autentsuse ja originaalsuse. Vilde pilkab ka raamatu hindamist autori sidemete põhjal ning kritiseerib kriitikute ebakompetentsust, tuues esile nende tihti kallutatud arvamused ja ebaõiglased hinnangud.
„Pisuhänd“ läbi aastate
„Pisuhänd“ sai oma esmaettekande Estonia teatris 1914. aastal ja sellest ajast alates on see jäänud püsivalt Eesti teatrilavadele. Näidendi populaarsust suurendas veelgi 1981. aastal eetrisse jõudnud telefilm, mille lavastas Ago-Endrik Kerge. Ajalooliselt on „Pisuhänd“ olnud ka Soome teatrilavade lemmik, kus see ilmus 1915. aastal soomekeelse tõlkena pealkirjaga „Wihtahousu“.
Katkend raamatust: teravmeelsed dialoogid ja sügavad mõtted
Piibeleht: Isamaa ja rahwa hääks …
Sander (naerdes): Wäga õige – sest kui ma kord a ütlen, pean hiljem ka b ütlema.
Aga mis ta nimi siis on – kudas minu esimese pojukese nimi on? (Loeb.)
„Pisuhänd”! (Silmi tõstes) … „Pisuhänd”!
… Oi, wennas, see on hea – see on tore – see on sul tõsise luuletaja instinktiga leitud! (Õnnehooga.)
Pisuhänd – tulihänd – kratt … kuule, Tiit, sellega toome Kirjanduseseltsi esimese auhinna – selle nimega üksipäine!
Piibeleht: Aitass Jumal!
Sander: Pisuhänd! … See on ju jälle midagi, mis rahwa psühet selgitab, nimelt selle painajalikku, salapärastest wõimudest piiratud ja luuleliku ebausuga põimitud külge!
Piibeleht: Jaa … mm … toda sõna tuleb aga nii mõistu mõista, tu tähendab mul midägi muud …
Sander: Sinu pisuhänd ei funktsioneri? … Kahju! … Hm, kas sa ei wõiks tööd selle poolest täiendada?
Piibeleht: Aga jutt on realsest elust …
Sander: Mis sest, et realsest elust! Seda kõrgemal real-elu harilikust järelaimamisest, kui realne pisuhänd sees on, seda selgitawam rahwa psühe kohta! … Torka pisuhänd sisse. Tiit, las’ teeb mõne tükikesegi ära!
Piibeleht (seemet närides): Mmja – kui just käsed, wõiks jo sisse panna – laiw purjetab ju nüüd sinu lipu all.
Sander (käsikirja lehitsedes): Sinu tegelased, Tiit – need on ometi positiwsed iseloomud?
Piibeleht: Nad on inimesed.
Sander: Peategelane ka?
Piibeleht: To kah.
Sander: Sellega tahad muidugi öelda, et tal ka negatiwseid omadusi on?
Piibeleht: No ja.
Sander: Need kraabi maha, wennas! Kraabi neid niipalju maha kui wähegi saad! … Mõistad isegi: ma tahaksin „akademiale” meeldida. … Ja kui sin ehk irisemist sees on – ühiskondliste olude ja tegelaste kallal – sinu töödes leidub sellesarnast, ja see on kahtlemata üks põhjus, miks neid heaks ei wõetud … irisemine, Tiit, see kitku kah wälja!
Piibeleht: Aga kui käsikiri wiimäte liig õhukeses jääb?
Sander: Wõid ju positiwset kraami asemele panna, muu seas peategelast kangelasemaks kohendada – meil on weel aega.
Aga ma unustan hoopis: jutu tegewusepaik – kus see sul on? Ometi külas ikka?
Piibeleht: Külan ja liinan.
Sander: Linnas kah? Mistarwis linnas?
Piibeleht: Tskae – jälle wiga!
Sander: See on tõesti wiga. Kas sa siis meie kõige uuemat kirjanduse-woolu ei tunne? Mis on kirjanikul linnaga tegemist! Mis kunstiwäärilist ainet ta linnast saab! Keda huwitab linnainimese madal hingeelu! … Kirjanik peab külasse jääma, kulla mees! Ainult parsil elab luule, ainult wommil sigib suur idee, kõik meie omapärasus on laudas ja haganikus!
Piibeleht: Hm … see om siss küll halwasti. Miu päätegelasel saab külast willand – läheb linnast kulturi otsima.
Sander: Linnast kulturi? … Siis ta mehike on eksiteel! Otse wastupidi oleks õige! … Kuule, söber, ehk saaksid sedagi pisut parandada! Sest hea oleks ju, kui me kõwasti läbi lööksime – kõwasti, Tiit!
Piibeleht: Mmja… tu parandamine kipub aga liiga keeruliseks minema – wiimati tuleb suutuks uus jutt kirjutada, ja see ei saaks prowwa terminiks peräkõrd walmis.
Sander: Hm … sul on igus. Ajame siis wähemaga läbi. Tulewase töö teeme enam aja nõuete järel. … Aga kas tead! Lisa paar lehekülge lõppu juure: lase meie kangelast linna-kulturi peale süli-tada ja külasse tagasi minna!
Piibeleht: Oma maalapikese peaksin talle wist kah muretsema?
Sander: Iseenesest mõista, kui tal isatalu ei ole.
Piibeleht: Kuule, Sandri, tolle lõpu wõiksid õige esi kirjutada: mina teen niikawwa pisuhända.
Sander: Hea küll, ma katsun. … Aga sa pidid mulle hinda nimetama; ma wõin sulle kohe raha anda.
