1. Avaleht
  2. Lugemist
  3. Raamatusoovitus
  4. Mis juhtub maailmaga, kui mesilased kaovad? Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta
Mis juhtub maailmaga, kui mesilased kaovad? Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta

Mis juhtub maailmaga, kui mesilased kaovad? Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta

Norra kirjaniku Maja Lunde debüütromaan “Mesilaste ajalugu” räägib inimeste poolt üleekspluateeritud maailmast ja on ühtlasi hoiatuseks, mis võib saada meist ja meie majandusest, kui sellest kaob üks osa looduslikust ahelast, mis elu üleval hoiab – mesilased. Seda tõetruud tulevikustsenaariumi on tõlgitud enam kui 30 keelde, kus kolm minajutustajat erinevatest ajaperioodidest räägivad kõigest, mis kaasneb usinate tolmeldajate hävitamisega inimkonna hoolimatuse ja pestitsiidide tõttu – me oleme neist rohkem sõltuvad kui arvame või igapäevaelus tajume.

Foto: Pixabay

Romaanitegelased Tao, George ja William jutustavad oma lood vahelduvalt just nii nagu loeks paralleelmaailma, kus inimkond arenes tohutu kiirusega ja mesilased ei jõudnud lihtsalt sammu pidada ning kadusid. William teadlasena leiutas mesilastarud, mida hakkas hiljem kasutama George, kui mesilaste hävinemine hoogu hakkas võtma ja Tao elas juba maailmas, kus Kollaps oli saanud reaalsuseks, milles määrati teine inimsaatus ja saame aimu, et kuidas suudaks inimkond sel juhul tuhast tõusta. Kõik see on juhtunud seetõttu, et inimkond on isekas ja kasuahne, kus pestitsiidid, üheviljakultuurid  ja globaalsed kliimamuutused viivad katastroofini, milles kannatavad lisaks loodusele ka majandus ja inimsuhted. Tsiteerides mõtet raamatust, et tõeline haritus seisneb selles, kuidas trotsida omaenese loomust, tekibki küsimuste küsimus – kas me tahame ja suudame seda?

Foto: Pixabay

Millisest olukorras võib end eelnevalt kirjeldatud tulevikustsenaariumi korral leida ja millega tegelesid erinevatel ajajärkudel kolm romaanitegelast, annavad aimu järgmised lõigud raamatust.

Tao, ema, aasta 2098

“Väike plastist mahuti oli täis hoolikalt ära kaalutud kullakarva õietolmu ja ma üritasin sellest tajumatuid portsjoneid puudele kanda. Iga õis tuli tolmutada selleks spetsiaalselt teaduslikult aretatud kanatõu sulgedest peene pintsliga. Ükski kunstkiust sulgedega pintsel ei osutunud pooltki nii tõhusaks. Seda oli kontrollitud üha uuesti ja uuesti, sest aega oli meilt küllalt ja minu kandis oli käsitsi tolmeldamine juba üle saja aasta traditsioon. Mesilased olid kadunud juba 1980. aasta paiku, ammu enne Kollapsit. Pestitsiidid olid neile ära teinud. Paar aastat hiljem, kui pestitsiide enam ei kasutatud, tulid mesilased tagasi, kuid selleks ajaks oli käsitsi tolmeldamine juba juurdunud. Tulemuse olid paremad, kuigi selleks oli vaja märkimisväärsel hulgal inimesi ja märkimisväärsel hulgal kätepaare. Ja siis kui saabus Kollaps, oli minu kant eelisolukorras. Me olime rahvusena esirinnas reostamises ja meist sai esirinnas olev rahvus tolmeldamises. See paradoks päästis meid.”

George, mesinik, aasta 2007

“Naelad kadusid unts-untsilt mu kehalt. Päev-päevalt. Ja öö-öölt. sest ma magasin kehvasti. Emma vaatas mu järele, teenindas mind, kaunistas mu toitu kurgiviilude ja porganditriipudega, kuid see ei aidanud. Sellel ei olnud maitset, see tabas mu suulage nagu saepuru. Sõin ainult sellepärast, et ma pidin, et saada piisavalt jõudu välja minemiseks. Teadsin, et Emmale oleks meeldinud iga päev praadi teha, kuid ma olen kindel, et ma ei olnud ainus, kes kahanevat pangakontot jälgis. Tegelikult ei öelnud me teineteisele nende päevade jooksul millegi kohta midagi. Ma ei tea, mis meiega juhtunud oli. Ma igatsesin oma naist, ta oli siin, kuid samal ajal teda ei olnud. Või võib-olla olin see tegelikult mina, keda siin ei olnud.”

William, teadlane, aasta 1852

“Mõte sai alguse eikusagilt, kuid arenes nagu mesilane ise. Ma alustasin eskiisidega, lihtsate söejoonistega paberil, ebamääraste kujutistega. Siis muutusin julgemaks, ma mõõtsin, arvutasin, jooned muutusid selgemaks, laotasin paberi põrandale täies ulatuses maha. Lõpuks võtsin ma sulepea ja tindi ning viimaks võttis see mu silme ees kuju, selge, täpsemate joonte, täpsete mõõtudega. ja viimaks, 21. päeval sai taru valmis.”

Heade uudiste portaal avaldab raamatust mõtlemapaneva katkendi.

🐝Katkend raamatust

TAO
242. ringkond
Shirong, Sichuan, 2098

Puud olid igivanad. Et puud mitte vigastada, tuli end pöörata ettevaatlikult. Tõstsin parema jala oksal veidi ülespoole ja tõmbasin vasaku aeglaselt järele ning sain end lõpuks sättida ebamugavasse, kuid kindlasse tööasendisse. Siit ulatusin ma kõige kõrgemal kasvavate õiteni.

Väike plastist mahuti oli täis hoolikalt ära kaalutud kullakarva õietolmu ja ma üritasin sellest tajumatuid portsjoneid puudele kanda. Iga õis tuli tolmutada selleks spetsiaalselt teaduslikult aretatud kanatõu sulgedest peene pintsliga.

Mesilased olid kadunud juba 1980. aasta paiku, ammu enne Kollapsit. Pestitsiidid olid neile ära teinud.

Paar aastat hiljem, kui pestitsiide enam ei kasutatud, tulid mesilased tagasi, kuid selleks ajaks oli käsitsi tolmeldamine juba juurdunud. Tulemused olid paremad, kuigi selleks oli vaja märkimisväärsel hulgal inimesi ja märkimisväärsel hulgal kätepaare. Ja siis kui saabus Kollaps, oli minu kant eelisolukorras.

Tasus ära olla keegi, kes tolmeldas enim. Me olime rahvusena esirinnas reostamises ja meist sai esirinnas olev rahvus tolmeldamises …

Raamatu saab tellida Rahva Raamatu e-poest!

Head Uudised GoodNews