KATKEND RAAMATUST I Miks on väga tähtis õigel ajal öelda “Ma armastan sind”?
Rain Siemeri koostatud raamatust “Mõnusad mõistulood” leiab mõtlemapanevaid lugusid nii suurele kui ka väiksele lugejale. Mõni neist toob pisara silma, mõni paneb muigama, aga mis kõige tähtsam – need tuletavad meelde, mis on elus kõige olulisem. Mille eest hoolt kanda ja kuhu ennekõike oma energiat panustada? Ikka armastusse ja kallitesse inimestesse meie ümber. Nagu ütles kord rebane väikesele printsile: „Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Avaldame raamatust loo, mis tõenäoliselt toob pisara silma ka sinul.
Võta aega
Olime kakskümmend üks aastat abielus olnud, kui mu abikaasa tahtis, et ma viiksin ühe teise naise sööma ja kinno. Ta ütles: “Ma armastan sind, aga tean, et see naine armastab sind ka ja tahab sinuga koos olla.”
See teine naine, kellega abikaasa palus mul aega veeta, oli mu ema, kes oli üheksateist aastat lesk olnud. Olin tööülesannete ja kolme lapsega ametis ja mul polnud aega teda eriti külastada. Tol õhtul läksingi tema juurde, et viia ta välja sööma ja kinno.
“Mis juhtus? Oled sa ikka terve?” küsis ema.
Tema jaoks tundus nimelt õhtune üllatuskäik märgina mõnest halvast uudisest.
“Kõik on hästi. Tahtsin sinuga koos aega veeta – ainult meie kahekesi,” vastasin mina.
Ta mõtles hetke, siis ütles: “Mulle teeks see palju rõõmu.”
Sõitsingi siis reedel pärast tööd tema juurde. Olin veidi närvis ja kui ma tema maja juurde jõudsin, panin tähele, et ta on samuti meie kohtumise pärast ärevil. Ta ootas esikus, mantel seljas. Ta oli juuksed lokki keeranud ja tal oli seljas kleit, mida ta kandis viimati oma pulma-aastapäeval. Ta naeratas ja tema nägu säras nagu inglil. “Tead, ma ütlesin sõpradele, et lähen pojaga välja, ja nad olid nii elevil,” ütles ema, kui oli autosse istunud. “Nad ei jõua ära oodata, et kuulda, mis me tegime ja kuidas meil läks.”
Me läksime restorani, mis oli kena ja õdus, ehkki mitte ülimalt peen. Ema võttis mul käe alt kinni nagu mõni esileedi. Võtsin menüü ja hakkasin talle seda ette lugema – ta nägi ainult suurt kirja. Poole lugemise peal tõstsin pilgu ja nägin, et ema vaatab mind üksisilmi, nostalgiline naeratus huulil.
“Kui sa väike olid, siis lugesin mina sulle menüüd ette,” lausus ta.
“Ja nüüd on aeg, et sina laseksid mul seda teha,” ütlesin mina. Rääkisime söögi ajal juttu – mitte millestki erilisest, lihtsalt sellest, millega keegi viimasel ajal on tegelenud. Ja meil oli nii palju rääkida, et unustasime kinno mineku ära. Kui ta koju viisin, ütles ta: “Ma tahaksin sinuga veel välja sööma minna, aga järgmine kord siis minu kutsel.” Ma olin nõus.
“Kuidas teil läks?” küsis mu abikaasa, kui koju jõudsin.
“Väga toredalt. Oli palju toredam, kui sa arvatagi oskad,” vastasin ma.
Mõni päev hiljem sai ema infarkti ja suri ära. See juhtus nii kiiresti, et ma ei jõudnud tema heaks enam midagi teha. Mõne aja pärast sain aga ümbriku, kus oli sellesama restorani tšekk, kus me olime emaga söömas käinud. Selle juures oli kirjake: “Maksin arve ette ära. Ma ei tea, kas saan ise tulla, aga tasutud on kahe eest, sinu ja su naise eest. Sa ei kujuta ette, mida see õhtu mulle tähendas. Ma armastan sind, kallis poeg.”
Sel hetkel ma sain aru, kui tähtis on õigel ajal öelda “Ma armastan sind” ja võtta aega nende jaoks, keda armastad. Nad väärivad seda. Ja seda ei saa edasi lükata mõneks teiseks korraks.
