KUIDAS PARANDADA SUHTEID? Midagi olulist ei tohi ütlemata jätta! Lisatud liigutav lugu

Mel Robbinsi raamat “Viie sekundi reegel” aitab lugejal saada enesekindlust ja julgust viia ellu neid asju, mis on seni teostamata jäänud. Mel Robbins jagab raamatus väärtuslikku meetodit, mida võib julgelt nimetada tõukejõuks ja mida saab rakendada iga hetk – see on viie sekundi reegel.

Raamat aitab ammutada enesekindlust, ületada edasilükkamist ja kõhklusi, võita hirme ja ebakindlust, muuta meeleseisundit sisemise rahu saavutamiseks ja jõuda lähemale oma eesmärkide saavutamisele.

Heade uudiste portaal avaldab liigutava katkendi, mis räägib sellest, kuidas saaksime suhteid parandada.

Suhete rikastamine 

Oma suhete parandamiseks on sul tarvis vaid kahesõnalist nõuannet.

Ütle seda! 

Esinesin ühe jaekaubanduse vahendusfirma müügikoosolekul Floridas, pärast mida tuli minuga rääkima pikka kasvu mees nimega Don. Ta oli ligi kuuekümnene, habetunud ja kandis ruudulise särgi peal spordijakki. Ta soovis midagi minuga jagada seoses viie sekundi reegliga.

Donil oli sellest oma versioon, mis oli tema elu muutnud. Ta oli mõni aasta varem otsustanud, et midagi olulist ei tohi ütlemata jätta.

Seejärel jagas ta minuga lugu, kus ta oli instinkti ajel sundinud end jagama oma tütrega midagi, mis oli nende suhet täielikult muutnud. Aastate jooksul oli tema tütar Amber koos abikaasaga võtnud oma pereliikmeks inimesi, kes olid elu hammasrataste vahele jäänud. Nad tegutsesid iga nädal oma kogukonnas vabatahtlikuna ning olid mitmel korral osalenud missiooniväljasõitudel.

Don ütles neile, et imetleb neid. Ta imetles, kuidas nad oma elu elasid ning millist eeskuju maailmale andsid. Ta lisas, et on väga uhke selle üle, milliseks naiseks on Amber sirgunud. Ning seejärel ütles ta: “Vahetult enne selle kõige ütlemist… oli mul hirm… Kujuta ette. Ma kartsin seda öelda, sest kartsin tundeliseks muutuda.”

Ta ütles, et pärast seda vestlust ei ole tema suhe tütrega olnud enam endine. Nad on nüüd lähedasemad, kui ta eales oleks osanud ette kujutada, ning see kogemus innustas teda elama reegli järgi, et mitte midagi olulist ei tohi ütlemata jätta.

Lähedus nõuab julgust. Oht tundeliseks muutuda või kedagi ennast väljendades pahandada on hirmutav, kuid tulemused on imelised.

Suhetes õige aja ootamine on karuteene. Õiget aega mingiks vestluseks, küsimuse küsimiseks, armastuse avaldamiseks või tõeliseks kuulamiseks ei ole. On ainult praegune hetk.

Sageli ei oska me päevade mööda veeredes hinnata oma suhetes väikestes hetkedes peituvat üüratut jõudu. Üks hiljutine kogemus meenutas mulle, et on vaja hoog maha võtta, olla kohal, öelda asju välja ja kuulatada südant, kui see kõneleb.

Üks mees saatis mulle pärast mu kõne kuulamist Facebooki sõnumi ja palus vaadata peresõbra Josh Wooddruffi mälestuseks loodud lehekülge. Ta leidis, et Josh oli täiel rinnal #5sekundireegeli järgi elamise etalon.

Sisetunde ajel vajutasin lingile. Esimesena nägin seal postitust Mary-nimeliselt naiselt. See oli kaunis kiri intiimsusest ja lähedusest, mida kõik soovime, kuid millest kõige arulagedamatel põhjustel eemale tõmbume. Nädal enne seda, kui Josh New Orleansis autoõnnetuses suri, oli Mary teda toidupoes näinud, kuid ei öelnud talle midagi. Las ta ise jutustab oma loo:

Josh ja mu poeg Jared olid 2. klassist alates sõbrad. Peame Woodruffe kallimateks ja parimateks sõpradeks. Nädal enne Joshi surma nägin teda kaks korda toidupoes. Esimesel korral oli ta poe teises otsas ja mõtlesin endamisi: “Näe, seal on Josh, ta on vist jõuluks koju tulnud,” kuid ma ei tahtnud üle poe hõikuda ega öelnud midagi. Samal nädalal nägin teda jälle, lai naeratus näol ja müts peas kellegagi juttu ajamas. Seekord oli ta palju lähemal, aga ma ei öelnud ikka midagi, sest olin meigita ja koledast riides kiirelt poodi jooksnud, lootes, et ei kohta ühtegi tuttavat. Mõtlesin: “Kummaline, et näen teda ühe nädala jooksul kaks korda,” nii et palvetasin tema pere ja nende jõulupühade eest. Kui kuulsin, et ta suri, tundsin end nii halvasti, et ei olnud tihanud temaga enne rääkida. Ma ei teanud, et see olnuks viimane kord. Kuid mu viimane mälestus temast oli see lai, kogu maailma särama panev naeratus. Eelmisel nädalal käisin Targetis ja nägin taamal üht sõpra, Jennyt. Hakkasin juba uksest välja astuma, kui mulle meenus Josh. Pöörasin ringi ja üürgasin üle vahekäigu: “Hei, Jenny!…”

Mary postitus on meile kõigile võrratu meeldetuletus. Vahel ei tulegi järgmist korda. Kui süda kõneleb, ütle see välja.