KRISTI LUGEMISSOOVITUSED I Kuidas langetada targemaid otsuseid, kui teil pole kõiki fakte?

GoodNewsi IT-spetsialist Kristi Zirk jagab oma lugemissoovitusi Lugemine on lahe kogukonnas.  Tema 31. raamatusoovitus on kirjastuselt Äripäev Annie Duke`i raamat „Panustes mõtlemine“.

Lähenedes tulemustele tagant ettepoole, oleme vastuvõtlikud mitmetele kognitiivsetele lõksudele

Kui mõelda viimase aasta parimale ning halvimale otsusele, siis suure tõenäosusega leidis parim aset enne head ja halvim enne halba tulemust. Lähenedes tulemustele tagant ettepoole, oleme vastuvõtlikud mitmetele kognitiivsetele lõksudele. Kui läheneda aga panustes mõtlemise nurga alt, parandab see otsuste langetamist, kuna aitab:

• eraldada tulemuse kvaliteeti otsuste kvaliteedist;
• õppida strateegiaid, et tulevikku kaardistada;
• olla vähem reaktiivne otsustaja;
• värvata minevikust ja tulevikust iseendid, et langetada vähem emotsionaalseid otsuseid.

HÄID MÕTTEID RAAMATUST:

• Mis on panustamine tegelikult: see on otsus ebakindla tuleviku kohta.
• Tagantjäreletarkus on kalduvus näha pärast tulemuse teada saamist, et see tulemus oligi vältimatu. Öeldes: „oleksin pidanud teadma, et see juhtub“ või „oleksin pidanud seda aimama“, laseme rääkida tagantjäreletarkusel.
• Kogu maailmas leiduv anne ei loe, kui inimene ei oska asju ellu viia: vältida levinud otsustamise lõkse, ratsionaalselt õppida tulemustest ja hoida emotsioone protsessist nii palju eemal kui võimalik.
• Meie elukvaliteet on otsuste kvaliteedi ja õnne summa.
• Kui tunnis­tame, et me ei saa milleski kindlad olla, satume vähema tõenäosusega mustvalge mõttemaailma lõksu.
• Kui teame võimalusi, tõlgendame õnne mõju ratsionaalsemalt.
• Panuse tegemata jätmine millelegi on tegelikult iseenesest panus.
• Iga otsuse tegemisel on kaalul see, et meie tulu (mõõdetud kas rahas, ajas, õnnes, tervises vms) on suurem kui see, millest loobume, kui panustame ise­enda alter­natiivsete tuleviku versioonide vastu.
• Me moodustame veendumusi juhuslikult, uskudes igasuguseid asju selle põhjal, mida maailmas kuuleme, aga mille kohta ise uurinud ei ole.
• Meie vaikiv valik on uskuda, et see, mida kuuleme ja loeme, on tõene. Isegi kui teavet esitletakse selgelt kui väärat, käsitleme seda endiselt pigem tõesena.
• Me moodustame ­veendumusi ilma suuremat osa kontrollimata ning säilitame neid ka pärast seda, kui oleme saanud selget parandavat teavet.
• Kallutatuste pimenurk on seda suurem, mida targem te ­olete.
• Mida osavam olete arvudega, seda paremini oskate neid keerutada selliselt, et need teie veendumustega sobituvad ja neid toetavad.
• Tähele­panelikud ja eneseteadlikud inimesed on usaldusväärsemad.
• Kogemuste saamisel ja eksperdiks muutu­misel on suur erinevus. Vahe seisneb võimes tuvastada, millal saavad meie otsuste tule­mused meile midagi õpetada ja milline see õppetund on.
• Meie elu kujuneb kahe asja tulemusel: oskuste mõju ja õnne mõju.
• Viis, kuidas asjad välja kukuvad, võib olla meie otsuste, õnne või mõlema segu tulemus. Täpselt nagu pole me alati 100% õiged ega 100% valed, pole ka tulemused kunagi 100% õnn või 100% oskused.
• Jean Cocteau on öelnud: „Õnne tuleb uskuda. Kuidas muidu saaksime seletada nende edu, kes meile ei meeldi?“
• Kaotamine tekitab ligikaudu kaks korda halvema tunde, kui võitmine tekitab hea tunde; eksimine on umbes kaks korda nii halb, kui õigus olemine on hea.
• Kuna õige olemine tundub võiduna ja vale olemine tundub kaotusena, tähen­dab see seda, et vajame kahte võidukat tulemust iga ühe kaotava tulemuse kohta, et emotsionaalselt lihtsalt viiki jääda
• Aruandekohustus parandab nagu täpsuse tugevdaminegi meie otsuste tegemist ja teabe töötlemist, kui me oleme rühmast eemal, sest meile on juba ette teada, et peame oma otsuste eest rühmale vastust andma.
• Üksi, omaette, on meil peaaegu võimatu saada seda vaatenurkade mitmekesisust, mida pakub hästi loodud otsustusrühma ühine tööjõud.
• Rusika­reegel on, et kui meil on soov välja jätta mõni üksikasi, sest see tekitab meile ebamugava tunde või vajab selgituse leidmiseks pikemat põhjendamist, siis täpselt neid üksikasju peamegi jagama.
• Kui meil on negatiivne arvamus sõnumitoojast, siis sulgeme oma meeled sellele, mida nad räägivad, jäädes seetõttu ilma paljudest õppimis­võimalustest.
• Olenemata, kas olukord sisaldab fakte, ideid, veendumusi, arvamusi või ennustusi, on teabe sisu väärtus (või teabe puudulikkuse väärtus) sellest lahus, kust see pärineb.
• Kui kuuleme ülevaadet kelleltki, kes meile meeldib, siis kujutagem ette, et loo rääkis keegi, kes meile ei meeldi – või siis vastupidi.
• Kartus eksida (või öelda, et keegi teine eksib) tasakaalustab sotsiaalse kinnitamise lepingut, pannes inimesed tihtipeale meie eest varjama väärtuslikku teavet ja arvamusi.
• Ja“ on toetuse pakkumine. „Aga“ on eelneva eitamine ning hülgamine.
• Kui keegi valab meile oma emotsioone välja, siis võime temalt küsi­d­a, et kas ta soovib lihtsalt viha välja valada või kas ta tahab nõuannet.
• Nietzsche on öelnud: „Kahetsus ei saa midagi teha, et muuta juba juhtunut. Me vaid haliseme kahetsuses millegi pärast, mille üle meil enam mingisugust kontrolli pole.“
• Majandusajakirjaniku ja kirjaniku Suzy Welch poolt loodud tööriist 10-10-10. „Iga 10-10-10 protsess algab küsimusega… Mis on iga minu valiku tagajärg kümne minuti pärast? Kümne kuu pärast? Kümne aasta pärast?“
• Uuringud näitavad, et meil läheb paremini, kui tuvastame oma eesmärgi ja töötame selle juurest tagantpoolt ettepoole, et „meenutada“, kuidas sinna jõudsime.
• Tulevane tagantjärele vaatamine – kujut­lemine, kuidas mõni sündmus on juba juhtunud – suurendab 30% võrra võimet tuleviku tulemuste põhjuseid õigesti tuvastada.
• Tagurpidi prognoosides kujutame ette, et oleme positiivse tule­muse juba saavutanud ja hoiame käes ajalehte pealkirjaga „Saavutasime eesmärgi!“. Seejärel mõtleme, kuidas sinna saime.
• Oettingen pani tähele, et meil on vaja positiivseid eesmärke, kuid et me saavutame neid suurema tõenäosusega, kui mõtleme negatiivsetele tulemustele. Kõik need põhjused, miks me oma eesmärki ei saavutanud, aitavad meil ette näha võimalikke takistusi ja suurendada enda edu saavutamise tõenäosust.
• Premortem alustab tagurpidi töötamist negatiivsest tulevikust, sellest, et eesmärki ei saavutatud.
• Mitte juhtunud tuleviku unustamine võib olla heade otsuste langetamisele ohtlik.