Kõnelused Kirna mõisaga
Buss Kirna mõisa ees peatus suvisel päkeselisel keskpäeval. Sobiv hetk asetada jalatallad energeetilise maakoore pinnale ja tõusta sealtsamast vaimutasandil universumi avarustesse. Aeg avaneda taevastele tarkustele ja tervendusele.
Kõrgendikul paikneva mõisa sissekäigu suunas sammudes teadsin elementaarset. Selles kohas ei ole kohta skeptitsismile. Kui tahad kogeda kosmilist kosutust ja tajuda silmale nähtamatut, peab olema vaim vaba ja tšakrad lahti. Usk on see, mis mägesid liigutab. Olin tühjenenud argisest, avatud tunnetusele ja täidetud usuga. Kõndisin madalate piirdepostide vahelt kitsale kruusasele jalgrajale, mis viis aina ülespoole, justkui sooviks ihu ja hinge maakamarast lahti haakida ja taevastele teedele seiklema viia. Otse ees ootas valgete seintega, kahekorruseline mõisahoone, mille esimese korruse akende ees seisnud pitskardinad reetsid elutegevust, kuid ülakorruse katmata klaasid esitlesid enda taga salapärast tühjust ja vaikust.
„Nende uudistavate aknasilmade taga siis elutsevadki needsamad kaugete aegade tagused ravitsejamungad, kes kloostripäevil oma tunde meditatsioonide ja tervendamiste rütmis mööda saatsid,“ välgatas mul peas, vaadates akenderivi, mis tunnistanud paljude saabujate samme.
„Ja eks tegelikult ole kogu maja ja territoorium nende päralt, kuna nad pidavat seda ainulaadset punkti ikka veel oma kalliks koduks,“ jätkus mu uitlev mõttelõng.
Maja ees silitas silmi imeilus ovaalne lillepeenar, millel värvikirevad õied ja lõhnav muld rõõmsa tervituse tuntavaks tegid. Häärberi keskosas seisis peasissekäik avatuna. Samuti oli avatud teiselt poolt väljapääs parki. Seisatasin ja vaatasin seda omapärast portaali, mille kaudu arvukad külalised kodu- ja välismaalt imet tabama tulevad. Tulevad usus ja lootuses, heites korrakski kõrvale materjalismi juurdunud reeglid ja vaatavad oma hingesügavustesse. Räägitakse, et materjalismi külge kinnikiilunud põhimõtted ei kanna meid enam edasi ning inimkond pöörab järjest rohkem pilgud taeva poole. Varem või hiljem hakkame mõistma, et midagi on teisel pool füüsilist silmapiiri ja et see on suurem ja vägevam, kui siinpoolne. Olgu selles küsimuses igaühel oma tee ja arvamus.
Igatahes on vilkuva vaimse tulukesena kutsuv Kirna mõis ideaalne oaas kõigile, kes alles alustanud või jätkamas oma vaimse arengu teekonda. Lühikest ajalikku õpiaega, mis olevat vaid üleminek või naasmine tõelisesse koju.
Esimese korruse korjanduskarp kõlises raskema metallmündi kolksatusest, mille kutsusin esile siira andmisrõõmuga, uskudes energiavahetuse toimimisse. Räägivad ju, et raha olevat ka energia. Õnneks ei küsi siin keegi kallist piletiraha. Kõik käib võimaluste ja südametunnistuse järgi.
Siseruumid võluvad tulijat käigu pealt oma mööbli, maalide ja põlevate küünaldega. Minu lemmikruumiks kujunes inglituba, kus kaunis pilt peategelasest seinal vastu vaatamas ning allpool kumavat puhastavat küünlaleeki valvamas.
Ühes saalis toimib toredasti toitlustus, kus võib vanaaegsetel toolidel istudes tublide teenindajate toel einestada ja kaaslastega muljetada. Söögisaali juurest saab avatud uksest astuda välja, haljendavasse rohetavasse parki, kus rohkete lillesortide magusad lõhnad, puulehtede kohin ja kitsukesed jalgrajad sind enda juurde juhivad. Ja siin, kesk lummava looduse linnulaululist ilu, nad ongi – legendaarsed Kirna ravipingid.
Need kosmilise väega õnnistatud abilised asetsevad kõikjal pargi maastikul. Siin ei ole midagi juhuslikku. Iga pink asub täpselt fikseeritud energeetilises punktis ja iga pink räägib istujale oma lugu universumi ürgsest tervendavast toimest. Siin iidsel maapinnal saab avatud meeltega uskuja leevendust kõige erinevamatele tervisehädadele ja siia müstilisele maastikule tullakse tagasi koduja välismaalt.
Tullakse jälle, sest see on väärt väekoht kohtumiseks iseendaga ja absoluudiga. Kirna pingid paeluvad peatujat, kohendades tasakaalu, avades energiaid ning ühendades kogu olemuse hoomamatus kõrguses heljuva algallikaga. Siin võib veeta tunni, paar, või kogu päeva. Ja siit lahkudes on midagi sinu sees paratamatult muutunud. On muutunud, kui oled ise tahtnud seda muutust usus vastu võtta. Aga võib ka olla, et muutused kõnetavad ka mitteuskujat ning hoolimata külastaja vastuvõtlikkuse tasemest on kaasahaarav keskkond kõigile avatud aastaringselt.
Nii ma külastasin lõppeva suve augustis Kirna mõisa kahel korral. Suuri imesid ei juhtunud ja tiivad külge ei kasvanud, kuid teatud mõjud ja tunnetused olid ehedad ning tänutunne vastuvõtu eest sügav.
Ka edaspidi kavatsen läbida kõrgendikul kõrguva vana häärberi peauksed, et astuda ravitsejamunkade püha kodukoha kõrgete lagede alt oivaliste looduslõhnadega rikastatud terviseparki. Iidsesse kodumaisesse paradiisiaeda, kus mobiiltelefon püsib hääletu peal ja kellaaeg ei oma tähtsust.
Aitäh, kuulus ja kummaline Kirna mõis, augustikuu elamuste eest! Me kohtume veel.
Andre Tamm, kirjanik
