Kogemuslugu: kuidas väikelapse tikid (Tourette’i sündroom) teraapiaga kadusid
Lifekeskus jagas oma blogis kogemuslugu, kuidas väikelapse tikid ehk Tourette’i sündroom teraapiaga kadusid. Kris oli kõigest 4-aastane, kui ta hakkas köhatama ja häälitsusi tegema. Tal olid tekkinud tikid. Kuna Krisi köhatamised olid igapäevased ega tahtnud kaduda, viis ema Krisi perearsti vastuvõtule. Perearst ütles, et ilmselt on need tikid ehk Tourette’i sündroom, ärge tehke välja. Mõned kuud elas pere selle teadmisega edasi, et tuleb vaid oodata.
„Kui aga tikkide tekkest oli möödas umbes aasta, hakkasid need meie pereliikmeid tõsiselt häirima. Asi läks nii hulluks, et alates hetkest, kui ta hommikul silmad avas kuni õhtul uinumiseni välja ei olnud enam ühtegi kümnesekundilist pausigi ilma et ta oleks häälitsenud. Kõik pereliikmed, sugulased ja tuttavad tegid märkusi. Teised lapsedki ütlesid talle: „Ära tee seda seahäält.” Käisime siis veel korra perearsti jutul ning lasime ka kõrva-nina-kurguarstil Krisi üle vaadata. Füüsilisi probleeme tal ei leitud. Jäi ainult lootus, et ta kasvab neist välja,“ meenutab ema.
Ta tõdeb, et iseäranis raske oli ühistranspordis Krisiga sõitmine. Kooronaviiruse leviku perioodil tundis ta end väga ebamugavalt, kui ta iga natukese aja järel bussis köhatas. See oli emotsionaalselt väga kurnav. Ema küsis temalt ka ikka vahel ega tal paha ei ole. „Ei ole,” vastas ta alati. Ta ütles, et ta ei tea, miks ta seda häält teeb.
Siis sattusid nad Lifekeskusesse Biofeedback teraapiasse. Pärast teist seanssi oli märgata muutusi. Häälitsused muutusid harvemaks. Enam Kris iga päev ja pidevalt häälitsusi ei tee, samas kui varasemalt ei olnud kümnesekundilist pausigi. Emale tundub, et köhatamine on seotud sellega, kui väsinud ta parasjagu on. Praegu on päevi, mil ema ei pane neid aga enam üldse tähele.
Tagantjärgi teab ema nüüd, et Krisi tikid ehk Tourette’i sündroom ei olnud ainult köhatamine ja häälitsused. Varem oli nii, et kui tal oli müts või kiiver peas, siis ta iga natukese aja tagant jäi seisma, kratsis end ja ütles, et tal sügeleb. Enam seda ei ole.
Lisaks oli Kris televiisorit vaadates varem väga liikuv, käis alati diivanil edasi-tagasi ringi, liigutas lõuga imelikult ja tegi häälitsusi. Ka seda ei ole enam. Samuti on pere täheldanud, et Kris varasemalt pilgutas palju rohkem silmi. Suisa nii palju, et me kahtlustati, et tal võivad silmad haiged olla. Enam neid kahtlusi ei ole, sest sage pilgutamine on kadunud.
Muutunud on ka Krisi loomus. Pärast lasteaeda oli Krisil komme mängida arvutimängu või vaadata telefoni, aga pärast teraapias käimisega alustamist ei tahtnud ta vahepeal üldse enam nutiseadmetes olla. Kui varem võis Kris tugevalt vihastuda, siis enam ta nii ägedalt ei reageeri. Ta on üleüldiselt palju rahulikum.
Ka oli Krisil suur hirm suletud ruumide ees, kuna maal sugulaste juures jäi ta kogemata koos teiste lastega ühte ruumi mõneks ajaks luku taha. Pärast seda sündmust ei saanud Kris enam suletud uksega vannitoas käia ega lubanud ka kodus enda toa ust sulgeda. Võõras kohas ei luba ta praegugi veel ust kinni panna, kuid tuttavas keskkonnas ei ole enam sellega probleemi.
„Me ei oska aimata, miks Krisil tikid (Tourette’i sündroom) tekkisid. Me ei tea, et tal oleks suuri üleelamisi olnud, mis oleks võinud need esile kutsuda. Tikkide tekkimine langes kokku koroonaviiruse leviku algusajaga, aga ma ei julge kindlalt öelda, kas need asjad on omavahel seotud või mitte,“ ütleb ema. „Jätkame Krisiga teraapias käimist. Usun, et see aitab tal ka edaspidi hirmude ja pingetega paremini toime tulla. Sellistel juhtudel tuleb kõik võimalused ära kasutada, mitte jääda ootama. Soovitan Biofeedback teraapiat kõigile. Tore, et selline teraapia on olemas!“
Loe lähemalt siit!
