KOER, KES PÄÄSTIS ELUSID I Lugu vaprast koerast, kes sai mitmeid ordeneid ja medaleid

Ajaloost ja ka tänapäevast on teada palju loomi, kes on hakkama saanud millegi huvitava, põneva, ebahariliku ja kasulikuga. Allen Espenberg on raamatusse “77 lugu lahingutes osalenud loomadest” kogunud kokku lood  sellistest loomadest, kes on osalenud ja silma paistnud sõdades, lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades. Taolisi loomi on aastasadade jooksul olnud miljoneid, arvatavasti isegi miljardeid. Selle raamatu eesmärgiks on tutvustada erilisematest erilisemaid loomi, kellel on olnud nimi ja kes on mingites situatsioonides olnud asendamatuks sõbraks ja kolleegiks sõjaväelastele ning on kirjutanud end oma kangelastegudega alatiseks sõjaajalukku.

Ohtlikes olukordades on suured abimehed koerad

Espenberg kirjutab, et ohtlikes olukordades ja veristes tingimustes, lahinguväljadel ja kaevikutes on sagedamini kõige paremateks abimeesteks osutunud koerad, kes on inimesi hoiatanud vaenlase peatse rünnaku eest või aidanud lahinguväljalt leida haavatud sõdureid. Koerad on aidanud ka kinni võtta vaenlaste spioone, toimetanud edasi depešše või mõnel teisel viisil olnud sõdurite kindlad abimehed.

Aga kiirel edasiliikumisel – nii ründamisel kui taganemisel pole läbi saadud ilma hobusteta, kes on abistanud sõjaväelasi juba kümneid sajandeid. Vanadel aegadel olid hobused asendamatud loomad ning isegi möödunud sajandi keskel on veel peetud suuri ratsalahinguid.

Koer Bamse lugu

Isane bernhardiin Bamse (tõlkes „kaisukaru”) sündis Oslos 1937. aastal ja peatselt ostis looma endale vaalapüügilaeva Thorodd kapten Erling Hafto, kes võttis teda juba alates kutsikana pidevalt merele kaasa. Kapten Hafto tütar Vigdis meenutas hiljem oma memuaarides Bamset kui väga head ja lahket koera, kes vaatas Honningsvågi linnas mängivate laste järele. Ka koerale endale meeldis lastega mängida ja lapsed kasutasid teda ratsaloomana ja talviti kelguvedajana.

Teise maailmasõja alguses võeti kalalaev Thorodd Norra kuningliku mereväe teenistusse patrull-laevana, Bamsest sai aga 9. veebruaril 1940 meeskonna ametlik liige. Pärast seda, kui sakslased Norra vallutasid, pages Thorodd Suurbritanniasse, kuhu jõudis 17. juunil 1940. Miinilaevaks muudetud Thoroddi baaslaagriks jäid kuni sõja lõpuni Montrose ja Dundee Šotimaal.

Bamse hoidis üleval laeva meeskonna moraali, kui seisis lahingute ajal laeva suurtükitornil. Selle jaoks valmistas meeskond talle spetsiaalse metallkiivri.

Bamse sai hakkama mitme kangelasteoga. Nii päästis ta nooremohvitseri Olav August Johan Nilseni teda noaga ähvardanud mehe käest, lükates ründaja merre. Samuti tõi ta kaldale vees ulpinud meremehe Reidar Pederseni, päästes sellega tema elu. Raske, 88 kilo kaalunud laevakoer sai tuntuks sellegagi, et tegi lõpu tülidele ja kaklustele meeskonnakaaslaste vahel: ta lihtsalt asetas oma käpad meeste õlgadele, sel viisil neid rahustades.

Üheks Bamse ülesandeks Šotimaal oli koguda linnaloa saanud meeskond kõrtsidest kokku ja eskortida nad laevale tagasi. Selleks sõitis ta bussiga ilma saatjata. Talle ostetud sõidupilet kinnitati kaelarihma külge. Bamse astus Broughty Ferry Roadi bussipeatuses bussi ja sõitis Dundeesse, kus käis meestel baarides järel. Kui ta oma sõpru ei leidnud, siis sõitis koer bussiga tagasi baasi. Väidetavalt olevat Bamse ka ise kõrtsides õlut limp- sinud ja veel meeldis talle laevatekil madrustega jalgpalli taguda.

Algselt oli Bamse oma laeva maskott, siis sai temast Norra mereväe maskott ja lõpuks oli ta kõigi Norra relvajõudude sümbol. Madrusemütsis laevakoera fotot kasutati sõja ajal tihti lihavõtte- ja jõulukaartidel.

Bamse suri 22. juulil 1944. aastal südamepuudulikkusesse. Ta maeti Montrose’i sadamas kõigi sõjaväeliste auavaldustega. Tema matustel osales tuhatkond inimest, sealhulgas Norra ja liitlasvägede sõdurid ning kohalikud elanikud. Postuumselt autasustati Bamset mitme medali ja ordeniga.

Bamse on üks vähestest loomadest-sõjakangelastest, kellel on olemas isiklik veebilehekülg Bamsemontrose.co.uk.

Raamatu saab tellida Rahva Raamatu e-poest!