KATKEND RAAMATUST I Ken Wilber raamatus „Kõiksuse lühilugu“: ülim sügavus kujutab endast ülimat ühtsust Kõigega!

Ken Wilberi raamat „Kõiksuse lühilugu“ on autori raamatutest üks populaarsemaid, mis tuleneb tõenäoliselt sellest, et ta pakub teoses välja terviklikku nägemust, mille saavutamine on alati olnud ka autori eesmärk.

Raamat püüab hõlmata võimalikult palju tähtsaid tõdesid võimalikult paljudest distsipliinidest – nii idast kui läänest, modernismieelsest ajast modernismi ja postmodernismini, karmidest füüsikateadustest õrnade vaimuteadusteni.

GoodNews avaldab raamatust katkendi.

Kosmiline teadvus

K: Kuid kõrgeim tasand – Vaim? Kas Vaim polegi siis kõikjal? Tema pole ju lihtsalt üks tasand, vaid on kõikjal.

KW: Iga tasand transtsendeerib ja hõlmab oma eelkäijat. Vaim transtsendeerib kõike, järelikult ka hõlmab kõike. Ta asub täielikult teispool seda maailma, hõlmates ometigi iga selle pisimat hoolonit. Ta läbib kogu avaldunud maailma, olemata ise pelk avaldusvorm. Ta on igavesti kohalolev igal tasandil ja dimensioonis, kuid ta ise pole lihtsalt üks tasand ega dimensioon. Ta transtsendeerib kõike, hõlmab kõike kui kõigi avaldunud vormide alusetu Alus ehk Tühjus. Nõnda on Vaim üheaegselt holaria kõrgeim “tasand” kui ka paber, millele kogu holaria on kirjutatud. Ta on redeli kõrgeim pulk ja samaaegselt puit, millest redel on tehtud. Ta on kogu järjestuse Eesmärk ja samaaegselt Lähe. Edaspidi tuleb see selgemalt välja.

K: Ma ei tahaks ette rutata, kuid siit jõuame otse keskkonnaeetikani.

KW: Jah, tõelise keskkonnaeetika mõte seisnebki selles, et meie ülesandeks on transtsendeerida ja hõlmata kõiki hooloneid siiras embuses. Kuna inimolendid sisaldavad koostisosadena mateeriat, elu ja mõistust, peame otse loomulikult austama kõiki neid hooloneid, mitte ainult nende sisemise väärtuse pärast (mis on kõige olulisem), vaid ka sellepärast, et need on meie olemise koostisosad ja nende hävitamisega me otsesõnu hävitaksime endid. Mitte et biosfäär tasuks meile kätte ja ründaks meid väljastpoolt, vaid biosfäär on sõna otseses mõttes meie sisemus, meie süvaolemuse, meie individuaalse sulami osa – biosfääri kahjustamine oleks sisemine enesetapp, mitte mingi väline probleemike. Sel põhjusel oleme me sügavalt ökoloogilisel seisukohal – aga mitte ainult ökoloogilisel, taandades kõike biosfäärile. Me vajame lähenemist, mis transtsendeeriks ja hõlmaks ökoloogiat – nimelt sellepärast, et noosfäär transtsendeerib ja hõlmab biosfääri, mis omakorda transtsendeerib ja hõlmab füsiosfääri. Me ei vaja lähenemist, mis lihtsalt eelistaks ökoloogiat, taandades elu ühemõõtmeliseks, silmuste lamedaks võrgustikuks.

K: Kuid paljud ökofilosoofid ja ökofeministid kõnelevad müstilisest ühendusest loodusega, mida Bucke nimetas “kosmiliseks teadvuseks” – kus kõiki olendeid nähakse ühesuguses valguses, hierarhiateta, kus pole kõrgemat ega madalamat, lihtsalt suur eluvõrgustik.

KW: Niisugune müstiline võrdsuse-kogemus on inimarengu kõrgematel etappidel tavaline ja seda tuleb austada. Kuid ka sel küsimusel on kaks otsa: inimese identiteet võib tõepoolest avarduda ja hõlmata Kõike – nimetagem seda Kosmiliseks teadvuseks, unio mystica’ks – nagu näidatud joonisel 2.2. Individuaalne identiteet avardub Vaimuni ja haarab oma embusse Kosmose – transtsendeerides kõike, hõlmates kõike. See on tõesti võimalik, ent inimeste arv, kes taolise kõrgeima ühtsuseni jõuavad, on üliväga tilluke. Teisisõnu, ülisuurel sügavusel on väga väike ulatus. Nagu ikka – mida suurem sügavus, seda väiksem ulatus.

Kirjeldatud kogemuses avardub inimteadvus tõepoolest ühtsuseni Kõigega, Kosmosega. Müstilise ühtsuse valguses nähakse kõiki olendeid, kõrgeid ja madalaid, sakraalseid ja profaanseid kui Vaimu täiuslikke avaldusvorme – sellistena, nagu nad on, ei kõrgemate ega madalamatena. Ülim sügavus kujutab endast ülimat ühtsust Kõigega, Kosmosega. Kuid taoline tõdemus ei saa ühtviisi osaks kõigile olenditele, ehkki kõik olendid on ühtviisi Vaimu avaldused. See tõdemus on vaimse kasvu ja transtsendeerumiseni viiva arenguprotsessi tulemus.

Eluvõrgustiku-teoreetikud keskenduvad enamasti oleva võrdsusele ja unustavad arenguholarhia. Nad arvavad, et kuna sipelgas ja ahv on mõlemad Jumaliku täisväärtuslikud avaldumisvormid – mida nad ka on – pole nende sügavuses vahet (mis on kõige kurvem taandamine). Sellepärast peaks meie keskkonnaeetika austama ühtviisi kõiki hooloneid kui Vaimu avaldumisvorme ning olema samas suuteline neid sisemise väärtuse alusel pragmaatiliselt eristama, mis tähendab seda, et parem lööme kivi kui ahvi, parem sööme porgandit kui lehma ja parem toitume teraviljadest kui imetajatest.

Kui sa nende väidetega nõustud, siis sa tunnistad sügavuse skaalat, sisemise väärtuse skaalat – sa tunnistad väärtuste holarhiat. Paljud ökofilosoofid on nende väidetega nõus, aga nad ei oska põhjendada, miks, kuna nende hierarhia eitab hierarhiat: nad elavad lameda eluvõrgustiku ning biovõrdsuse maailmas, mis pole ainult sisemiselt vastuoluline, vaid ka halvab pragmaatilise tegevuse ja köndistab sisemised väärtused.

Raamatu saab tellida SIIT! Tasuta saab raamatu laenutada ka heade uudiste raamatukogust!

Raamatu “Kõiksuse lühilugu” on välja andnud kirjastus ESTRA, kes kirjastab transpersonaalse psühholoogia temaatikat ning sellega seonduvaid distsipliine käsitlevate raamatute sarja “Transpersonaalse psühholoogia varamu”. Selles ilmuvad nii klassikalised kui kaasaegsed tekstid, mille valiku eesmärgiks on katta nii üldisemaid ja teoreetilisemaid, kui ka spetsiifilisi ja praktilisi transpersonaalseid teemasid.