KATKEND RAAMATUST I Anu Allikvee “Suvine pööripäev”
“Suvine pööripäev” on Anu Allikvee esimene ilukirjanduslik teos, millega ta tuli avalikkuse ette. Enne seda on Allikvee sulest ilmunud mõned ettevõtlust käsitlevad artiklid ja üks erialane käsiraamat. Allikvee igapäevane töö on seotud ärimaailma ja arvudega, kuid sellest olulisemaks peab ta püüdmist mõista, mis toimub numbrite taga.
Heade uudiste portaali avaldab raamatust katkendi.
LAUPÄEV
Esimene pilt. Kiri
Laupäeva ennelõuna. Tatruse küla. Tarkuse talu eesõu.
Triinu pööras oma oranžil jalgrattal, pruun nahast postikott pakiraamil, Võsule viivalt maanteelt Karepa poole. Oli juunikuu keskpaik, mõni päev enne suvist pööripäeva, vaikne varajane hommikupoolik. Taevas oli selge. Paar väikest lindu tiirutas vidistades tüdruku pea kohal. Kaugemalt selja tagant kostis nõrka automüra. Triinu ees lookles kurviline maantee, mis viis alevikust välja lähedalasuvasse Tatruse külla. Paremat kätt jäi väike metsatukk, mis varjas Haljala keskust, vasakul pool paistsid üksikud elumajad. Sealt edasi võis näha Haljala surnuaia punastest tellistest väravat, mille lähedal pumbaga kaev ja puidust katusega pink.
Triinu peatus tee äärde sätitud postkasti juures, pistis sinna mõned ajalehed ja sõitis edasi.
Surnuaiast möödudes avanes vaade mõõtmatule avarusele. Triinu aeglustas sõitu ja nautis kõike, mida silm haaras. Tee ääres üksik neljakandline kartulimaalapike, tuletamaks meelde aegu, kus selliseid lapikesi jagus ohtralt igasse külla, tumedaks võõbatud vana kuur, niitmist ootavad heinamaad, kaugemal kraavi ääres kasvamas noored nõtked kased, mida ümbritses tihe lepavõsa. Taamal silmapiiril rohetas madal metsaviir. Kõikjal teepervel ja rohumaal kasvasid üksikute salkudena kollase südamikuga valged karikakrad, sinakas-lillad kellukad, mitmet värvi seaherned ja muud metsikud taimed, mille nimegi Triinu ei teadnud. See vaatepilt paelus teda ikka ja jälle. Ja muidugi lõhnad. Need lõhnad olid igal aastaajal isesugused. Triinu lubas endale tihtipeale mõne lühikese puhkeminuti, et seda kõike endasse ahmida.
Teisele poole teed jäid Tatruse küla väikesed talukohad, mille juurde suundusid kitsad tolmuteed. Triinu peatus esimese sissesõidutee juures, otsis kotist välja paar ajalehte ning toppis need vana roika külge kinnitatud logisevasse plekist postkasti. Tüdrukul oli tükk pusimist jonnakalt lahtivajuva uksega, kuid lõpuks sai see kinni ja ta jätkas oma teed. Miks ometi ei võiks omanik sellega midagi ette võtta, mõtles ta iga kord. Paraku oli talu peremeheks Osvald Orr ja ta teadis, et sellest rääkimine poleks midagi muutnud. Osvald Orr oli Osvald Orr.
Paar peatust veel ja Triinu jõudis L-kujulisse kurvi, kus tee läks kaheks: vasakut kätt tegi tee järsu käänaku, teeviidal kiri – Karepa, paremat kätt suundus tee suure kaarega ümber Pirnipuu talu karjalautade poole. Sealt pääses Haljala oja äärset teed mööda Haljalasse tagasi või siis põldude vahelt otse Põdruse-Tatruse teele. Ristmik ise moodustas ebasümmeetrilise kolmnurga.
Triinu keeras kõigepealt paremale ning jõudis Tagaselja talu juurde. Värava kõrval aia peal oli suur punane postkast, mis oli selle küla kõige uhkem, ning selle kõrval ilutses puidust kunstipärane silt kirjaga – Õunapuu talu. Triinu teadis, et peremees Tagaselja Aadu oli hiljuti talu nime muutnud, kuid rahvas hüüdis seda endiselt Tagaseljaks. Kuigi Tagaselja polnud kunagi olnud kohanimi, vaid pererahva perekonnanimi. Talu vana nime ei mäletanud keegi. Tüdruk poetas postkasti mõned ajalehed ja paar läikiva kaanega ajakirja. Koerad tervitasid teda kõva haukumisega. „Tss, tss, poisid,” üritas Triinu neid rahustada. Jah, ikka see igivana teema – koerte leppimatu vaen postiljonide vastu! Õnneks polnud Triinul siiani ühtegi ebameeldivat seika ette tulnud ja seepärast suhtus Triinu kõikidesse koertesse sõbralikult. Haukugu need nii palju kui tahes.
„Hei, Triinu!” hõikas äkki keegi üle aia. Triinu tõstis pilgu, nägi Tagaselja Aadu poega Eerot ja lehvitas talle. Eero tuli lähemale, toetas käsivarred üle värava ning sõnas: ,,Tervist! Sa nii varakult liikvel?!”
Triinu naeratas: „Ma olen iga päev väga varakult liikvel. Selline on juba minu amet.”
Eero noogutas mõistvalt ja küsis siis: ,,Kas sulle pole ikka veel autot antud? Jalgrattaga annab vändata seda maad maha.”
Triinu kehitas õlgu: „Sellest on mõnel korral juttu olnud. Aga mulle meeldib nii ka. Suvel on rattaga hea sõita, kuid mis saab sügisel … Eks näis.”
„Vallas tuleb rääkida ja peale käia. Muidu ei juhtu seal midagi. Kui sa soovid, võin mina ise sellega tegeleda,” pakkus Eero välja ning vaatas ootusärevalt tüdrukule otsa.
Triinu raputas pead: „Las olla. Kui vaja, küllap ma siis ise küsin.”
Eero kehitas pettunult õlgu, kuid kummardus seejärel Triinule lähemale: ,,Olgu pealegi. Kui abi vajad, siis tead vähemalt, kelle poole pöörduda. Kuid ühes teises asjas tahaksin ma sulle küll nõu anda. Ära käi seal Tarkusel nii tihti, sealt võib ainult pahandust tulla.”
„Aga mulle meeldib seal,” pomises Triinu endale nina alla ja tõmbus väravast eemale.
Eero raputas etteheitvalt pead: „Küll sa ise näed. Ma heast südamest soovitan. Hoia sealt eemale!”
„Ma ei saa sinust aru, kuid las olla pealegi,” lõi Triinu käega, istus uuesti ratta selga ja väntas edasi. Eero sõnad pahandasid teda. Kelleks Eero end pidas? Mis õigusega sekkus Eero tema käimistesse? Triinu otsustas, et püüab Eero märkuse jätta lihtsalt tähelepanuta. Oli liiga ilus laupäeva hommik, et lasta ühe mehe arvamusavaldusel enda tuju rikkuda.
Kui Triinu oli siinkandis posti laiali jaganud, keeras ta otsa ringi ja võttis suuna Karepa poole. Kohe pärast L-kujulist kurvi viis kitsas kõrvaltee kõrgema künka peal asuva maja juurde, mida ümbritses ühelt poolt korralikult pügatud, võrkaiast läbipõimunud enelahekk ning teiselt poolt madalaks lõigatud kuuskede rivi. Aia nurgas kõrgus vana kask, mille oksad langesid elegantselt sissesõidutee kohale. Maanteepoolsel kitsal mururibal uhkeldas rida lõhnavaid roosakas-valgetesse õitesse uppunud kibuvitsapõõsaid.
Triinu keeras suurelt teelt ära. Jõudnud kase juurde, hüppas ta hooga jalgratta seljast maha, sättis ratta vastu võrkaeda ning tõmbas ninna magusat roosilõhna. Seejärel õngitses ta kotist välja ajalehe ja ühe kirja.
Enne, kui Triinu jõudis õieti väravast sisse, tormas tema juurde keskmist kasvu mustakarvaline koer, kes haugatas mõned korrad tervituseks ja hakkas siis rõõmsalt sabaga vehkides ümber tüdruku karglema. Triinu sulges hoolikalt värava, pistis kaasavõetud posti kaenla alla ning kükitas koera silitama. Koer nuuskis ninaga tüdruku püksisäärt ja lasi end armulikult kõrva tagant sügada. Triinu koukis jaki taskust välja paberisse mähitud suure kondi. Ta jõudis vaevu paberi lahti harutada, kui koer haaras juba kondi hammaste vahele ning kihutas võidukalt maja poole. Tüdruk kiirustas talle järele.
Triinule avanes tuttav pilt – tüüpiline Eesti taluõu, mida piirasid igast küljest erinevatel aegadel ehitatud hooned. Triinu vaatas ringi ja silmas aida ees Johannest, seitsmekümne tuuris Tarkuse talu peremeest, kes seisis nõutult oma muruniiduki kõrval, jalas suurte taskute ja traksidega lohvakad tumehallid püksid, seljas üleskeeratud käistega ruuduline flanellsärk, ebamäärast värvi soni lükatud hooletult kuklasse. Niisugune oli Johannes oma igapäevastes töörõivastes.
Triinu suundus kergelt lennukal sammul aida juurde, viipas käega ja hõikas rõõmsalt: “Tere hommikust!”
Johannes võttis oma päevinäinud mütsilodu peast, pühkis käega otsaesist ning tervitas vastu: “Tere-tere! Näed sa, Triinu-tüdruk, sina juba platsis? Murka ikka tervitas sind?”
“Tervitas, tervitas. Ja sulle on täna peale ajalehe ka üllatus,” sõnas Triinu kavalalt ning patsutas postisaadetist enda kaenla all.
