Kas viha võib olla kasulik?

Terapeut ja raamatu “Tunneme tundeid” autor Pille Teearu pühendab raamatus peatüki vihale ja selgitab, miks vihastamine kasulik on. Terapeut ütleb, et viha tekkimise taga on alati üks põhjusi see, et meil on jäänud mõned teised vajadused märkamata, kuulamata.

Miks me vihastame? 

Kui argipäevaseid tegevusi tehes kerkib justkui alusetult esile tugevaid tundeid, siis on jäänud oma tegelikud vajadused märkamata. Mõni vihastab näljasena või liiga lühikeseks jäänud ööune tõttu. Sageli võib olla küsimus vajaduses saada rohkem tähelepanu või vastupidi – vajatakse omaette olemist. Vahel ärritutakse ja vihastutakse ilma põhjuseta teise inimese peale, kes milleski süüdi ei ole. Mõni tüli võib tekkida pelgalt seetõttu, et ollaksegi lihtsalt näljane või väsinud.

Me vastutame oma tunnete eest ise 

Me oleme oma tunnete eest ise vastutavad. Viha ei ole märk sellest, et keegi on kohelnud meid halvasti, vaid me oleme kas ise lubanud või võimaldanud kohelda ennast halvasti, aga võib ka juhtuda, et meile tundub, et meid koheldi halvasti.

Peidetud viha tekitab masendust

Kui väga me ka ei püüaks viha varjata, tuleb meil seda tunnet endale ikka tunnistada. Hea oleks, kui tunnistaksime endale oma viha enne, kui viha välja purskame vales kohas või valel ajal. Enda sisemusse peidetud viha tekitab masendust ja ahistatuse tunnet.

Meid kasvatatakse headeks lasteks 

Vihasse takerdumine algab juba lapsepõlvest. Meid kasvatakse headeks lasteks ja head lapsed ei vihasta. Paljud inimesed oskavad oma vihatunnet alla suruda, nad õppisid selle ära juba lapsena. Lapsel on vajadus meeldida oma vanematele ja kui viha polnud lubatud, siis õpiti seda varjama. Olles ise lapsevanemad, me ehmatame, kui meie laps on vihane, sest oma lapse viha on raske taluda ja mõista, eriti neil vanematel, kes lapsena õppisid ise oma viha alla suruma. Mida rohkem me ise vanematena oma tundeid välja näitame, seda enam julgeb ka laps seda teha.

Vihastamise asemel räägi, mida tegelikult tunned 

Kuigi vihatunne muudab meid kas eriti jõuliseks või jõuetuks, on paljudes olukordades võimalik vihastamise asemel enda eest seista ja oma seisukohti selgelt väljendada. Vihastamise asemel on võimalik teisele lihtsalt öelda, mida tunned.

Kas viha võib olla ka kasulik? 

Mõnikord aitab viha võtta meil riske, mida me muidu ei teeks. Elus on tihti vaja vastu võtta otsuseid ja me ei tea kunagi, kuidas asjad tegelikult lõpevad. Mõnikord võib mõnede otsuste tegemine olla ahistav ja stressi tekitav ning vihastamine võib sellest stressiseisundist välja aidata, lükates meid otsustavamalt liikuma.

Puberteedieas lapsed vihastavad väga sageli ja neil on kohe kindlasti vaja see välja elada. Kodu peaks olema see turvaline koht, kus tohib oma viha väljendada. Kui see ei ole nii, siis läheb nooruk tänavale ja hakkab seal huligaanitsema. Noore inimese kasvamisprotsessis on vihatunde esinemine loomulik, näiteks viha praeguse ühiskonnastruktuuri ja kommete suhtes, ning sellest vihast kasvavad välja konstruktiivsemad tunded, et luua oma ja enda vajadustele sobiv maailm. Muidu ei toimi ka arengut.

Kuidas vihatunnet leevendada? 

Vihatunne leeveneb, kui te räägite sellest kellelegi või kirjutate kirja inimesele, kelle peale vihastasite. Oma muredest ja tunnetest rääkimine on ammusest ajast tuntud kristlikes traditsioonides, kus pihil käies saab ennast tühjaks rääkida. Tänapäeval täidavad terapeudid tihti sama rolli. Inimesel on vaja ennast iseendale kuuldavaks teha ja kui terapeut peegeldab talle tema kirjeldusi, on seda emotsiooni kergem mõista ja vabastada.

Tekst: Pille Teearu raamat “Tunneme tundeid”