HIRMUL ON SUURED SILMAD I Irene Kaljuste: hirm on kaitsereaktsioon, mis tuleb ja läheb

Hirm võib olla nii suurim sõber kui ka vaenlane. Kuigi enamus meist tunneb pea igapäevaselt hirmu, siis ometi teatakse sellest üsna vähe. Kust hirmud siis tulevad, kuidas need meie sisse saavad ja kuidas neist vabaneda?

Kui inimene ei tea kes ta on, püüab ta saavutada asju, mida peab edu ja õnne määrajateks

Rännaku meetodi terapeut Irene Kaljuste sõnab, et kui räägime hirmudest, mille on loonud meie mõtted, siis väga tihti pole need põhjendatud, sest baseeruvad inimese mineviku kogemustel. Samas on olemas aga reaalsed ohtlikud olukorrad, kus ohutunne päästab meie tervise ja elu. „Tänases maailmas aga oleme pidevas vähem või rohkem teadvustatud hirmus, sest oleme kaotanud kontakti oma algse olemusega. Kontakti puudumine sellega, kes me oleme, teeb meid haavatavaks ümbritseva keskkonna ja meedia poolt tulevate sisendite suhtes,“ sõnab ta ja lisab, et kui inimene ei tea, kes ta on, siis püüab ta olla kellegi moodi, saavutada ja teha asju, mida peab edu ja õnne määrajateks, sest kusagil on keegi nii öelnud. „Sügaval sees aga närib hirm, et me ei sobitu. Meid on kasvatatud olema kuulekad ja vastama ootustele, paraku aga väga tihti iseenda unikaalsuse kaotamise hinnaga. Kui ma olen enda tegeliku algse olemusega kaotanud kontakti, siis ma otsin seda “õiget olemise viisi” välisest maailmast ja alateadlikult kardan, et äkki ma ei saa selle kuvandi loomisega piisavalt hästi hakkama. See aga on pideva näriva ebapiisavuse tunde allikas. Kui meie identiteet toetub valdavalt sellele, kuidas välismaailm meid nägema peaks, siis me elamegi pidevas hirmu seisundis. Ühel hetkel tunneme end aga tühjana, pinges, koormatuna ja ei jaksa lihtsalt enam püüelda,“ lausub ta.

Kaljuste selgitab, et selline kriis on tegelikult väga hea, sest siis tekivad inimesed äratavad küsimused. „Meis tekib küsimus, et mis on selle kõige mõte? Kes ma olen? Miks ma olen? Ja mida kuradit ma siin üldse teen? Nendele küsimustele vastuste otsimine endas viib meid lõpuks sellest ringist välja,“ lausub ta.

Hirm on kaitsereaktsioon, mis tuleb ja läheb

Kaljuste sõnul kui inimene usub mingit hirmutavat mõtet, siis püüab ta automaatselt seda vältida, sest selline on meel. „Samas, kui põgenemine on automaatne ehk alateadlik, siis ei saa me tihti arugi, et põgeneme ja seega justkui puudub üldse valiku võimalus. Vahel on hirm valu kogemise ees nii kõikehõlmav, et me blokeerime endas võimaluse näha, et on olemas ka teine tee. Vastutuse võtmine võib olla vabalt inimese kõige suurem hirm. Igal juhul tee välja eeldab teatavat julgust otsa vaadata sellele, mis see tegelikult on, mille eest kogu selle aja jooksnud olen,“ lausub ta.

Kaljuste selgitab, et hirm tuleb ja läheb ja seda võib vaadelda ka, kui keha keemilist kaitsereaktsiooni. Kui inimene ei pane aga sellele aistingule enda kehas silti külge, siis võib ta hirmu kogeda ka kui intensiivset energiat või hoopis suurt erutuse tunnert. „Luba kõikidel energiatel oma kehas toimetada, on see siis hirm, viha, kurbus, rõõm, armastus või julgus. Võta neid kui ookeani laineid, mis tulevad ja lähevad. Jää lihtsalt kohale ja märka, kes on see, kes neid laineid kogeb? Kui sa teed õiget asja ja järgned enda südame kutsele, siis enesedistsipliin ilmneb sinus loomulikult. Probleemi koht on see, kui me ei oska oma hirmudega toime tulla ja kipume enda südamesoove saboteerima. Seega ole lapsemeelselt uudishimulik oma hirmude suhtes,“ räägib Irene.

Terapeut lisab, et hirmudest pole vaja lahti saada, vaid neid tasub hoopis tundma õppida – sedasi avastame, et hirmul on küll suured silmad, aga ta pole üldse ohtlik. „Saa teadlikuks, mis sind tagasi hoiab ja kas need on üldse reaalsed asjad või puhtalt meele lõksud. Me kardame kõige enam olla suurepärased omal alal, kuigi me unistame sellest. Aga julgust jääb väheks. Sest see on tundmatus ja tundmatus hirmutab. Selles võib olla läbikukkumist. Eemale lükkamist. Haiget saamist. See eeldab meilt pidevalt vastutuse võtmist. Aga suurema tõenäosusega on see teekond siiski ka täidetud rõõmu, põnevuse ja elujõuga. Seega parim viis enesedistsipliini tugevdada on märgata kohe, kui vaiksed sabotöörid pead tõstavad. Pane need kohe luubi alla ja sa märkad, et enamasti pole neil mingit alust,“ õpetab ta.

Kuidas hirmudest vabaneda?

Kaljuste soovitab kõigepealt märgata, kus oma kehas inimene hirmu kogeb ning teadvustada endale, et see on hirm. „Ütle see välja iseendale või teisele. Luba endale haavatavust. Keera vint üle ja küsi endalt: mis on kõige hirmutavam asi, mis saab juhtuda? Küsi seda iga pinnale kerkinud vastuse puhul uuesti, kuniks pole enam midagi, mis saaks veel hirmsam olla. Mis siis järele jääb? See ongi kogu tõde selle kohta, mis reaalselt meie hirmu taga on. Seal pole mitte midagi. Siin me taipame, et meie hirm on illusioon. Ja see võib päris vabastav ja naljakas taipamine olla,“ lausub ta.

Meelespea! 

• Luba endale haavatavust. Keera vint üle ja küsi endalt: mis on kõige hirmutavam asi, mis saab juhtuda?
• Vahel on hirm valu kogemise ees nii kõikehõlmav, et me blokeerime endas võimaluse näha, et on olemas ka teine tee.
• Parim viis enesedistsipliini tugevdada on märgata kohe, kui vaiksed sabotöörid pead tõstavad.
• Me kardame olla suurepärased omal alal, kuigi me unistame sellest. Aga julgust jääb väheks. Sest see on tundmatus ja tundmatus hirmutab.
• Saa teadlikuks, mis sind tagasi hoiab ja kas need on üldse reaalsed asjad või puhtalt meele lõksud.
• Hirm tuleb ja läheb ja seda võib vaadelda ka, kui keha keemilist kaitsereaktsiooni.
• Hirmudest pole vaja lahti saada, vaid neid tasub hoopis tundma õppida – sedasi avastame, et hirmul on küll suured silmad, aga ta pole üldse ohtlik.