Inimpsüühika ülesehitus on tegelikult lihtne: kliiniline psühholoog selgitab, mis osadest meie psüühika koosneb

Kliiniline psühholoog Stefanie Stahl selgitab raamatus “Sinu sisemine laps”, et inimpsüühika ülesehitus ei ole tegelikult kuigi keeruline. Lihtsustatult võib selle jagada isiksuse osadeks: meis on lapselikud ja täiskasvanulikud osad ning psüühikal on teadvuse ja alateadvuse tasand. Isiksuse struktuuri tundes saab sellega tööd teha ja lahendada niimoodi palju probleeme, mis varem tundusid lahendamatuna.

Suures plaanis on meil sisemine laps ja sisemine täiskasvanu

Stahl selgitab, et tema raamatu pealkirjas olev “sisemine laps” on metafoor, mis kirjeldab meie isiksuse neid alateadlikke osi, mis on kujunenud lapsepõlves.

Sisemisele lapsele kuulub meie tundeelu: hirm, valu, kurbus, viha, aga ka rõõm, õnn ja armastus. Sisemisel lapsel on nii positiivseid ja õnnelikke osi kui ka negatiivseid ja kurbi.

Sisemise lapse kõrval on ka täiskasvanu-mina, keda mõnikord kirjeldatakse “sisemise täiskasvanuna”. Stahl toob välja, et see psüühika osa tähistab meie ratsionaalset mõistust ehk siis mõtlemist. Täiskasvanu-mina režiimil suudame võtta vastutust, planeerida, ettenägelikult tegutseda, seoseid näha ja mõista, riske hinnata, aga ka laps-mina reguleerida. Täiskasvanu-mina tegutseb teadlikult ja ettekavatsetult.

Juba Sigmund Freud jagas isiksuse erinevateks astmeteks

Sigmund Freud oli muuseas esimene, kes jagas isiksuse erinevateks astmeteks. Seda, mida moodsas psühholoogias nimetatakse sisemiseks lapseks või lapsepõlve-minaks, kutsus ta id’iks.

Täiskasvanu-mina oli Freudil ego ja sellele lisaks veel niinimetatud superego. Viimane on meie sees olev omamoodi moraalne instants, mida moodne psühholoogia nimetab ka vanemate-minaks või sisemiseks kriitikuks.

Sisemise kriitiku režiimil räägime endaga umbes nii: “Ära mängi lolli! Sa oled paljas õhk ja ei oska midagi! Sa ei saa sellest niikuinii aru!”

Uuemad teraapiameetodid, näiteks skeemiteraapia, jaotavad need kolm põhiastet veel alamastmeteks, näiteks “haavatud sisemine laps”, “rõõmus sisemine laps”, “vihane sisemine laps”, “heatahtlik” ja “karistav vanemate-mina”.

Ka tuntud Hamburgi psühholoog Schultz von Thun eristab tervet hulka alamisiksusi, mis inimese sees elavad, ja on loonud “sisemise meeskonna” mõiste.

Stahl soovib hoida asju lihtsa ja pragmaatilisena. Mitme sisemise astmega korraga töötamine muutub ruttu keerukaks. Seetõttu piirdub ta rõõmsa sisemise lapsega, haavatud sisemise lapsega ja sisemise täiskasvanuga. Neist kolmest alaliigist piisab tema kogemuse järgi täielikult, et lahendada oma probleeme. Mõisted “rõõmus sisemine laps” ja “haavatud sisemine laps” asendab ta ilusamate ja mugavamate mõistetega “päikeselaps” ja “varjulaps”.

“Need pole aga minu välja mõeldud, vaid mu vana sõbratari ja kolleegi Julia Tomuschati terminid, tema äärmiselt lugemisväärne raamat “Das Sonnenkind-Prinzip” ilmus 2016. aasta sügisel,” selgitab Stahl.

Päikeselaps ja varjulaps kuuluvad mõlemad meie alateadvust valitseva sisemise lapse juurde

“Rangelt võttes on muidugi ainult üks alateadvus, niisiis üks sisemine laps. Lisaks pole sisemine laps alati sugugi alateadlik. Ta teadvustub niipea, kui temaga tööle hakkame. Päikese- ja varjulaps kirjeldavad aga erinevaid teadvusseisundeid. Eristus on eeskätt pragmaatiline, mitte teaduslik. Olen kauaaegse psühhoterapeuditöö jooksul välja töötanud probleemilahendamise struktuuri, mis kasutab väljendeid “päikeselaps” ja “varjulaps” ning millega võid lahendada peaaegu kõik probleemid. “Peaaegu” tähendab seda, et sellega ei saa lahendada probleeme, mis ei ole sinu kontrolli all,” selgitab Stahl.

Nende hulka loeb ta eeskätt saatuselöögid, nagu haigus, armastatud inimese surm, sõda, looduskatastroofid, vägivald, seksuaalne kuritarvitamine. Ehkki ta tõdeb, et ka selliste olukordadega toimetulek sõltub ohvri isiksusest.

“Inimestel, kes pidid juba enne saatusehoopi oma varjulapsega tublisti rinda pistma, on loomulikult raskem kui neil, kelle meeleolus valitseb päikeselaps. Kõige enam saavad abi need, kelle probleemid on “ise tehtud” ehk sellised, mille eest saab isiklikult vastutada. Näiteks suhteprobleemid, aga ka depressiivsed meeleolud, stress, tulevikuhirm, vähene elurõõm, paanikahood, sundkäitumine jne, sest need probleemid taanduvad meie enesehinnangule ehk varjulapse mõjule,” räägib ta.