Avaleht Hingele Holistika Instituudi juhi õpetlik lugu oma tee algusest
Holistika Instituudi juhi õpetlik lugu oma tee algusest

Holistika Instituudi juhi õpetlik lugu oma tee algusest

Marina Paula Eberth, kes praegu veab Holistika Instituuti, on mitukümmend aastat aidanud inimestel näha enda sisse. Ta alustas praktilise psühholoogina aastal 1981. Viisteist aastat tegutses ta videotreenerina, õpetades Henn Mikkini esimeses videolaboris suhtlemist juhtidele, direktoritele ja muudele bossidele, õpetajatele, arstidele ja psühhiaatritele.

„Ma ei tea, kust see julgus tuli, sest omavahel öeldes: ega ma alguses ise ka suhelda ei osanud. See oli väga õpetlik aeg. Eks huvi asja õppida on ikka pigem siis, kui endal ka kusagilt king pigistab. Minul olid mureks suhted ja enesehinnang. See töö aitas mul paremini aru saada, mis need inimestevahelised suhted siis on, et nö elementaarset silumist teha,“ räägib Marina.

Kui psühholoogi tee on tavaliselt individuaalsest tööst gruppideni, siis Marinal oli vastupidi. „Psühhoteraapia „tõmbas mind sisse“, õppisin juurde mitu erinevat teraapiasuunda ja aina huvitavamaks läks. Igal terapeudikoolitusel oli vaja tegeleda iseendaga. Kõigepealt proovi iseenda peal järgi ja siis hakka teisi inimesi aitama“.

Eksistentsiaalne psühhoteraapia sobis Marinale väga hästi. Olla või mitte olla, kuidas olla, mis on inimlikud väärtused? Need küsimused sundisid palju mõtlema selle üle, mis on siis need minu elu väärtused?

„Sellest edasi tuli pereteraapia: kuidas perekond kui süsteem töötab? Loomulikult analüüsisin enda peret ja seda, kuidas mina olen kasvanud. Seejärel lahenduskeskne lühiteraapia ja gestaltteraapia, minu suur armastus. Gestaldis tegeldakse emotsioonidega, vaadatakse just seda, kus on see peamine drive, mis meid juhib – need on ju emotsioonid. Mõistus ütleb „ära tee“, aga emotsioon paneb ikka tegema ja pärast mõtled, et oi, pagan, olukord läks kontrolli alt välja. Seda juhtub ka kõige targematel. Emotsioon mängib ikka intellekti üle,“ lausub Marina.

Tema gestaltterapeudi karjäär lõppes kolmanda koolitusaastaga, kui selgus, et tema enda probleemid ei lahenenud. Tema jaoks oli suur probleem suhted emaga ja tema enda depressiivsus, rahulolematus kõigega, pidevad negatiivse värvinguga mõtted. Idealist temas ei leppinud sellega, et ta ei suutnud probleemidest lõplikult vabaneda. Marina arvates on iga asja võimalik paremini teha.

Elu läks edasi, kuni Marina ise jõudis sellise teraapiani, kus inimene viskab pikali diivanile, paneb silmad kinni ja uurib, mis tema sisemaailmas toimub. See muutis tema elu, oli hoopis teistsugune viis kui kõik muud teraapiad, kus inimesed omavahel vestlevad. See on viis, millega tõepoolest saab muutusi esile kutsuda.

1998. aastal võttis Marina elu ohjad enda kätte ja asutas Holistika Instituudi.

Millest algas Teie enda isiklik enesevaatlus ning kuidas sündis Holistika Instituut, kus te oma teadmisi edasi annate?

Mu tee on olnud väga pikk, alustasin praktilise psühholoogina aastal 1981. Siis olid lapsed juba sündinud ja oli aega hakata natuke tööd tegema. Ma olin Henn Mikkini loodud videolaboris videotreenerina ametis 15 aastat. Olles ise kolmekümnendates noor naine, õpetasin suhtlemist juhtidele, direktoritele, kõikvõimalikele bossidele, õpetajatele, arstidele ja ka psühhiaatritele. Ma ei tea, kust see julgus tuli, aga see oli väga õpetlik aeg! Huvi seda ala õppida on ikka pigem siis, kui endal ka kuskilt king pigistab. Minul olid mureks inimestevahelised suhted ja enesehinnang, aga nõudlik töö õpetas kiiresti.

Tehes praktilise psühholoogi tööd jõudsin ma gruppidega tööst individuaalse tööni ja õppisin juurde mitut erinevat teraapiasuunda. Ja aina huvitavamaks läks – igal koolitusel oli vaja tegeleda esmalt iseendaga. Asi number üks ongi teadmine, et kõigepealt proovi iseenda peal järgi ja siis hakka teisi inimesi aitama! Mulle sobis väga hästi eksistentsiaalne psühhoteraapia, küsimused: olla või mitte olla, kuidas olla, mis on inimlikud väärtused? Väga palju pidin mõtlema, millised on siis need minu enda eksistentsi väärtused.

Sellest edasi tuli pereteraapia – kuidas perekond kui süsteem töötab? Loomulikult analüüsisin oma peret ja seda, kuidas ma ise olen kasvanud. Gestaltteraapia oli minu suur armastus, sest seal tegeldakse emotsioonidega. On palju teraapiasuundi, kus tegeldakse ainult mõtetega, kuid gestaltteraapia on selline, kus vaadati just emotsioone, mis meid juhivad. Mõistus ütleb „ära tee!“, aga emotsioon paneb ikka tegema ja pärast mõtled – oi pagan, olukord läks kontrolli alt välja. Seda juhtub ka kõige targematel, et emotsioon mängib intellekti üle. Mu gestaltterapeudi karjäär lõppes otsa kolmanda koolitusaastaga, kui selgus, et ma ei suuda ära lahendada oma enese probleeme. Ma olin pettunud, sest põhimõtteliselt olen ma idealist. Minu arvates on iga asja võimalik alati paremini teha ja see idealist minus ei leppinud sellega. Mul olid tõsised probleemid oma emaga, mida ma ei suutnud lahendada. Elu läks edasi kuni jõudsin sellise teraapiani, kus inimene viskab pikali diivanile, paneb silmad kinni ja uurib seda, mis ta sisemaailmas toimub. See muutis minu elu – see on hoopis teistsugune viis kui kõik muud teraapiad, kus inimesed vestlevad omavahel. See on viis, kuidas saab tõepoolest muutusi esile kutsuda! Minu üheks probleemiks oli depressiivsus, endaga rahulolematus pidevad negatiivse värvinguga mõtted ja vilets enesehinnang.

Minu arvates on iga asja võimalik alati paremini teha.

Millise teraapiani jõudsite?

See õpetaja, kelle juurde mina sattusin oma Taani eluperioodil, oli Ingelise Emby. Ta ei ole ei terapeut, psühholoog ega arst. Ta nimetas oma tegevust psühhospirituaalseks teejuhtimiseks. Pärast temaga kohtumist oli mul selge, et seda teed ma tahan edasi minna.

Kui paljude erinevate teraapiatega tegelemine, nendesse süvenemine, analüüsimine ja enda peal katsetamine oli tegelikult vajalik, et algaks uus tee?

Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis kogu mu elu on olnud ettevalmistuseks selleks hetkeks, kus ma olen praegu ja ei ole olnud ühtegi mõttetut käiku ega õpingut – igast asjast on olnud midagi kasu. Elu ise on mind selleni juhtinud – ma olen midagi soovinud, unistanud sellisest inimeste abistamise viisist, mis tõepoolest aitaks inimestel unustada need probleemid, mis elust rõõmu tundmist takistavad, et tekiks uus tasand.

Kogu mu elu on olnud ettevalmistuseks selleks hetkeks, kus ma olen praegu.

Foto: Pixabay

Lähme selle päeva juurde, kui te olite Taanis ja otsustasite, et teete instituudi…

Minu eelmine mina ei oleks julgenud seda teha. Depressiivne naine seal sees oleks lihtsalt öelnud, et hoia madalat profiili. Konsulteerisin oma õpetajaga, et kuidas tema siis sellesse suhtub, kui ma oma elu esimesele ettevõttele panen nimeks „Instituut“, kuigi ma olen üksinda, mul ei ole raha, mul ei ole ruume, kaastöötajaid ega inimesi, kes minu juurde õppima tulevad. Ausalt öeldes oli see hulljulge samm, aga see oli visioon! Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, on see instituut palju vägevam kui ma üldse oskasin unistada. Ma teadsin, et mul on andi olla koolitaja, olin seda tööd teinud, õppeprogramme koostanud. Erinevad psühhoteraapiad olid ka ettevalmistuseks, sest need aitasid aru saada, mida tähendab töö ainult mõistuse tasandil ja mida tähendab töö palju sügavamal, alateadvuse ja hingetasandil.

Enesega tegelemine vaimses plaanis on aina populaarsem. Mis on juhtunud Eestis, et inimesed on  hakanud rohkem enda sisse vaatama?

Mina vaatan seda hoopis laiemalt, see on üldine heaolu kasv, mis meid on siia tänasesse päeva toonud. Inimestele on enesearengu teema tähtis. Niikaua kui elu põhieesmärk on ellu jääda, saada majanduslikult hakkama ja võimalikult palju tööd teha, et perel oleks leib laual, ei tekigi seda tunnet, et võiks veel midagi enamat otsida. Need, kes enesearengu koolitusele tulevad, on otsijad. Kõht on juba täis ja tekib küsimus, kas see ongi kõik? Inimesed hakkavad kaaluma, mis on see minu elu väärtus, mida olen mina väärt, et kas siis ainult see, et mul on leib laual või uhke auto ja maja. Kuskil on veel midagi ja see on elule väärtuse ning tähenduse otsimine. Me ei saa teistmoodi seda väärtust otsida, kui ikka ainult enda kaudu.

Filosoofid, tippjuhid ja kultuuritegelased on paljud vaimsel teel. Miks seda Eestis naeruvääristatakse või peetakse „uhuu asjaks“, kui inimene hakkab vaatama enda sisse? Kust see tuleb?

Tuleb eristada, mis on eneseabi-koolitus või see, mida eesti meedias nimetatakse esoteerikaks. Need on kaks eri asja. Ma arvan, et inimestel on soov uskuda sellesse, et imed on võimalikud ja see toob inimesed esoteerika juurde. Aga tõesti, esoteerika-maailm on väga kirju. On palju erineva tausta, oskuste ja veendumustega inimesi.

Tuleb eristada, mis on eneseabi-koolitus või see, mida eesti meedias nimetatakse esoteerikaks.

Mis on see, mida inimene Holistika Instituudis ühe aastaga õpib?

Koolituse tunnuslauseks sobib „Enda juurde koju“ ehk iseenda juurde jõudmine. Inimese enesetunne ja olek läheb siis kehvaks, kui ta ei ole enam endaga kontaktis. Kui inimesel ei ole oskust tähelepanu enda peale pöörata, siis kannatab selle all kogu tema elu. Meie tervis sõltub sellest, kui palju me ennast märkame, kuidas oma keha signaale vastu võtame või ei võta. Kui endaga kontakti pole, siis inimene ei saagi oma elu õnnelikult elada, see ei ole võimalik, sest tema suhted kannatavad, tervis kannatab ja ta ise on rahulolematu ega suuda teha valikuid, mis on tema endaga kooskõlas. Meie koolitus toob inimesed iseenda juurde, enda sisse. Selle neljateistkümne kuu jooksul saab inimene suhestuda iseendaga. Meil on 8 erinevat moodulit, mis on nagu peeglid, mis peegeldavad inimest erineva nurga alt, et paremini aru saada, kes ma siis olen. Need, kes tulevad koolitusele ja pärast sealt lahkuvad, on täiesti erinevad inimesed. See koolitus on suur muutuste katalüsaator.

Kui inimesel ei ole oskust tähelepanu enda peale pöörata, siis kannatab selle all kogu tema elu.

Foto: Pixabay

Nüüd üks „ohtlik“ osa ka – kui inimene on muutunud enda jaoks paremaks, armsamaks, aga keskkond, kuhu ta tagasi läheb on sama ja teised arvavad, et ta on ära keeranud, mida sellises olukorras teha?

Tuleb elus kasutada neid võtteid, mida nad siin õpivad – pööra tähelepanu teistele inimestele, et nad ei tunneks, et kaotavad su vaid saavad sind paremini tundma. Enda avamine ja teiste ärakuulamise oskus aitab luua paremad suhted nende inimestega. Eks tuleb keerulisi olukordi ette küll.

Enda avamine ja teiste ärakuulamise oskus aitab luua paremad suhted nende inimestega.

Kas inimene võib kukkuda ka tagasi samasse seisu kui aasta tagasi või seda pigem ikkagi ei juhtu?

Peaasi, et inimene ei jääks üksi. Hea õhkkond koolitusgrupis, regulaarsed kohtumised  väiksemates grupikestes, loovad turvavõrgustiku. Raskel hetkel nad suhtlevad omavahel ja saavad tuge. „Helista kasvõi öösel!“, pole haruldus. Igal õppijal on terapeut, kelle juurde oma murega minna, abi saab paari- ja pereteraapiast. Sagedasem stsenaarium näitab, et algul on naine koolitusel ja järgmisel aastal osaleb mees.

Peaasi, et inimene ei jääks üksi.

Milline on parim muutus, mida olete näinud, mis toob senini silma pisara või paneb hinge helisema?

Hing heliseb, kui kuulen, et kellegi sassis suhted kodus on saanud soojemaks kui eales varem. Inimesed on vahetanud elukutset. Üks suur muutuja on meie väga tore terapeut, kes oli pangas tööl, lähenedes neljakümnendale eluaastale, muutis täiesti oma karjääri. Inimesed saavad uusi ideid, rakendavad terviklikku lähenemist oma töös ja karjäär saab uue hingamise.

Hing heliseb, kui kuulen, et kellegi sassis suhted kodus on saanud soojemaks kui eales varem.

Millal on õige või vale aeg grupiga liituda või kas üldse on olemas vale aega?

Me proovisime teha sarnast koolitust 18-25-aastastele ja see ei läinud käima, sest noortel on teised eesmärgid ja nad alles avastavad elu. Põhiosa on 30+ ja teises otsas ei ole piiranguid üldse. Selleks, et iseennast uurida, elada õnnelikuma tundega, ei ole kunagi hilja, mitte üheski vanuses!

Selleks, et iseennast uurida, elada õnnelikuma tundega, ei ole kunagi hilja!

Kommentaarid