GoodNews eksklusiiv! Väelaulik Tom Valsberg: õnnelikkus on ellusuhtumise küsimus
16. oktoobril esineb oma Euroopa-turnee raames Tallinnas Nordea Kontserdimajas maailmakuulus mantramuusik Snatam Kaur, lauldes vanu ja võimsaid mantraid. Nädalaid enne seda aga toimus Taevas ja Maa keskuse Kristalltemplis tema videokonverentsi ühisvaatamine, kus GoodNews vestles väelauluku Tom Valsbergiga, et saada aimu väelauludest Eestis.
Sinu puhul ei saa väelauludest üle ega ümber. Mis asi on väelaul?
Väelaul on üks sõna, mille taga on palju ülevaid tundeid ja salapära. See mõiste hõlmab kõikide kultuuride kooslauldavaid laule. Väelauludeks võib üldistades nimetada nii India mantraid, regilaule, keldi ja skandinaavia palvelaule, sufi laule, rainbow-laule kui ka Amasoonase ürgmetsade ja Aafrika ühislaulmise laule. Inglise keeles “power song”, öelda tähendaks võimulaul, see ei sobi, aga eesti keel on rikkam ja väelaul on siin täpne vaste.
Inglise keeles öeldakse südamelaulud (heartsongs), tervendamise laulud (healing songs) või mantrad. Kokkuvõtlikult tähendab väelaul kõiki üheskoos lauldavaid positiivse sõnumiga laule, mille motiivideks on tihti vabadus, lahti laskmine, tänutunne, südame hääle kuulamine, emamaa ja looduse austamine, tervenemise palumine, ilu märkamine ja ka hirmust vabanemine. Nende laulmise tulemusel on väga tihti täheldatud ülevat rõõmutunnet, sügavat rahutunnet, ühtsustunnet, mõttevaikuse hetki ja pingete langemist. Ma ei liigitaks väelaulude alla ei sõja, lori ega roppe laule, sest nende taotlus on mulle kaheldav.
Kust on üldse kaasaegsed väelaulud alguse saanud, kes nendega alustas?
Nimetame siis kaasaegseteks väelauludeks ükskõik milliste kultuuride väestavaid laule, mida keegi praegusel ajastul on mugandanud ja mingi suurema või vähema grupiga kuskil koos laulab. Väelauljate ülemaailmsesse kogukonda kuuluvad paljud erinevad grupid, kes üldjuhul iganädalaselt, vahel harvem koos laulmas käivad. Kindlasti andis mantrate laulmise levimisele jõudu juurde hipide massiline Indiasse rändamine ja vaimsusest vaimustumine 60-ndatel. Laulud levisid nii Euroopasse kui Ameerikasse, kuna rändamine muutus lihtsamaks, viisasid oli järjest kergem saada ja lennupilet täitsa taskukohane. Indiast toodi sanskritikeelseid mantraid. Mõned läksid Nepaali või Tiibetisse ja võtsid kaasa tiibeti mantrad nagu “om mani padme hum”. Kes käis külas sufidel ja kes Aafrikas, kes õppis hoopis keldi või skandinaavia palveid ja tänulaule. Algul levisidki väelaulud ja muud pühad rändurilt rändurile, kohtuti näiteks rainbow-kogunemistel ja vahetati laule. Praegu levivad sellised laulud juba interneti teel, keegi vaimustub, õpib selgeks ja laulab seda omas ringis oma sõpradega.
Kogu Euroopas, kaasa arvatud Eestis ja Soomes, on mantrad ja väelaulud palju populaarsust kogunud just viimase seitsme aasta jooksul, seda näitavad täismüüdud kontserdid staaridelt nagu Deva Premal, Darpan, Mirabai Ceiba, Durga Das, Bhagavan Das, Kevin James Carroll, Satyadev Barman, Kailash Kokopelli, kes kõik õhutavad kogu saali kaasa laulma ja selles üldjuhul ka õnnestuvad.
Kaasaegset ühislaulmise kultuuri Eestis on rikastanud ka indiaanlased, kes laulavad higitelgis ja ka Peruu ja Brasiilia traditsioonide šamaanid, kelle kaktuse- ja ayahuasca-tseremooniatel lauldakse lisaks traditsiooniliste icaroste ehk loitsude ka väelaule kõikvõimalikest kultuuridest. Järjest enam on inimesi, kes käivad end ravimas ja oma sisekosmost uurimas šamaanide juhitud tseremooniatel, seega järjest rohkem on ka neid, kes hakkavad tajuma ühislaulmise maagiat ja väge.
Rääkides väelaulude terminist Eestis, siis mina tutvusin mantrate ja ingliskeelsete südamelauludega umbes kümme aastat tagasi. Hakkasin korraldama oma hostelis kooslaulmise õhtuid, kus laulsime nii regilaule, südamelaule inglise keeles kui ka mantraid sanskriti keeles ja siis plahvataski pähe nimi “väelaul”, mis tundus just see õige ja arusaadav. Vahel oma südant kuulates löövad ideed pähe nagu välgud selgest taevast, näiteks bändi nimi Indigolapsed — ilmutas end ka samamoodi ja polnud kahtlustki, et see on just see õige.
Kui palju väelauljaid Eestis on?
Ei olegi uuringut teinud. Enne kui meie väelauludega seitse-kaheksa aastat tagasi alustasime, laulsid mantraid kindlasti krishnaiidid, ehk veel mõned suletud grupid. Kui võtta nüüd voli ja tõepoolest panna regilaulud ka väelaulude termini alla, siis Tartus, Võrus ja Viljandiski on käidud ja koos lauldud viimastel aastatel naiste gruppides. Tean, et mõned aastat tagasi oli meestelaul Vanalinna Muusikamajas. Kui me võtame aga kaasaegsemaid väelaule ja jätame reigilaulu rahus sellest eraldi, siis tean, et mantraid lauldakse nüüd juba erinevates joogaklubides. On veel üks grupp “Väelaulude vennaskond” ja üks grupp meie tuttavaid, kes on teinud mõned ühislaulmised, kui olen olnud välismaal rändamas. Hingelaulude õhtuid on vedanud Kati Lumiste ja laulurännakuid
teinud ka Triinu Taul ja Agne Nelk. Isegi Jan Uuspõld ütles ühes intekas, et ta on nüüd praktiseerimas mantrate laulmist, ootan väga tema väelaulude õhtuid!
Kuidas läheb väelauludel Eestis ja kuidas sinuga koos?
Meil on alati hästi läinud. Alustasin rõõmuga ja oleme jätkanud, kuna rahvast koguneb ning laulujooga tulemus õnnelike nägude ja soojade kallistuste näol on selgelt näha. Olenemata rahvahulgast on tegu minu jaoks meditatsiooni ja iganädalase praktikaga, kus mina leian oma mõttevaikuse ja end laen, seega olen alati rõõmus, kui saan lauluõhtut vedada. Pean küll ütlema, et mida rohkem rahvast, seda rõõmsam ma olen ja seda võimsam on õhtu.
Õnneks on isegi südasuvel ilusate ilmadega vähemalt 35 inimest koos ja talvel ulatub lauluõhtutel osalejate arv kuni sajani. Kuna väelaulu laulmine tahab kogemust, siis nüüd peale seitset aastat ja lauluõhtuid kaheksas erinevas riigis on tunne, et olen valmis vedama ükskõik millist gruppi, kes on avatud ja keda on vähemalt kolmkümmend koos. Kogemus on enesekindlus, ruumi hoidmine, nalja viskamine, et asi liiga tõsiseks ei läheks ja teadmine, et kui ma olen läbipaistev ja täitsa mina ise, siis ma tõmban selle laulusae jälle käima. Ja nii juhtub iga kord! Keegi saab tänu laulmisele ühenduse õnnetunde või vabadusega. Keegi poetab pisaragi. Kellelgil tuleb kananahk ilule. Kellelgil tekib mõttevaikuse hetk. Minul tekib mõttevaikuse hetki palju, vahel on sees peale laulu nii rahulik ja siis olemegi mõni minut kõik koos täitsa tasa ja naudime seda tunnet, mis tekkis.
Järelikult vajab inimene ka muusikas rohkemat, kui peavool pakub?
Meie väelaulud ja laulmine, see ei ole ainult ilus ja sõnumiga muusika, see on uks uude maailma. Paljud inimesed tunnevad huvi vaimse maailma vastu, šamanismi vastu, hinduismi või millegi muu vastu, mille taga on eneseareng, hirmudest vabanemine, oma täispotentsiaali leidmine ja unistuste elu elamine. Väelaulud on väga ilus ja kergelt avatav uks vaimsesse kogukonda, sest ta ei kuulu ühtegi religiooni, küll aga austab kõikide traditsiooniliste kultuuride tarkusi.
Me ju laulame erinevat kultuuride laule, vahel rohkem ühte, vahel teist, aga üldiselt ikka kõike segamini. Keldi palved. Regilaul. Aafrika lastelaul jne Väelaulude ja mantrate laulmise õhtutest on saanud koht, kus inimesed saavad uusi tutvusi, nad saavad koos kogeda võimsaid tundeid ja ületada hirme. Nad saavad võimsa energialaengu ja seda ei saa võrrelda tavalise kontserdiga, et nüüd olen sellel Väelaulude kontserdil ära käinud ja rohkem ei tasu minna. Väelaulu õhtutel käimine on pigem nagu retk või rännak või iganädalane elu tähistamine õhtu. Mida rohkem sa seal käid, seda sügavamale sa lähed, ja õnneks lähed juba esimesel korral piisavalt sügavale, et see tunne tekiks.
Kui sügaval eneses sa ise sees oled? Millega sa üldse lisaks tegeled?
Minu peamiseks praktikaks viimastel aastatel ongi väelaul ja mantrate laulmine. Teen seda vähemalt korra nädalas ja vähemalt kaks tundi, kus maailma otsas ma ka ei viibiks. Kõikidest meditatsioonidest ja joogaõpingutest on jäänud minu igapäeva praegu igahommikune tänulikkuse harjutus, peapeal seis, paar minutit venitusi, külm dušš ning nõelmatil seismine.
Päev möödub tegusalt kontserte korraldades, uut raamatut kirjutades või musitseerides, aga see on alati segatud kohalolu praktiseerimise harjutustega. Isegi arvuti parooliks panin: “Hingakolmkorda”, mille järel ma alati hingan, tunnetan elu oma kehas ja keskendun praegusele hetkele. Lisaks tegelen viimasel ajal erinevate lihtsamate indiaani flöötide mängimise ja ülemhelide ning kõrilaulu harjutamisega.
Kehalistest tegevustest teen soojadel maadel Balil, Tais ja Guatemalas joogat ja pranajamat vähemalt tunnikese päevas, aga Tallinnas jääb minu trenniks üks või kaks korda korvpalli või jalgpalli nädalas, mida toetab igapäevane pinksitrenn.
Kindlasti on minu elust tugevalt läbi käinud šamanistlik siserännaku tee, mida nimetatakse ka enesearengu kiirteeks. Olen käinud Peruus ja mujal šamaanide juhendatud tseremooniatel ravimtaimedega ja pean seda väga efektiivseks keha tervendamise ja mõistuse avardamise meetodiks.
Oled sa õnnelik inimene? Oled sa ennast leidnud?
Jah. Õnnelikkus on ellusuhtumise küsimus ja ma olen valinud olla õnnelik. Minu mantraks oli tükk aega “Praegu on minu elu kõige õnnelikum hetk. Sest praegu on ainuke hetk, mis mul on.” Õnnelik olen ma kindlasti ka seepärast, et mul õnnestub elada sellist elu, kus saan ärgata siis, kui tahan ja minna magama kui mulle sobib; lisaks on mul võimalus suur osa aastast rännata mööda ilma ja saan teha seda, mida mulle meeldib teha: peamiselt muusikat ja
natuke kirjutamist ka. Eneseleidmine on aga pidev protsess, mis kestab terve elu. Selle lennuga tuleb harjuda. Lend ongi pesa.
Mida öelda publikule, kes meie vestlust loeb? Mida peaks tegema, et saaks öelda: ma olen õnnelik?
Igaühel on erinev arusaam õnnest ja õnnelikkusest ja nii klišeena kui see ka ei tunduks: igaüks peab tõepoolest leidma oma õnne kuulates oma südame häält. Nutikas oleks siiski aeg ajalt võtta paber ja üles kirjutada, mis sind õnnelikuks teeb, mida sa vajad ja mis asjad vajavad muutmist. Kindlasti on vaja oma elus teha teatud julgeid samme. Vahel on vaja lahkuda töökohalt mis sind rusub, isegi kui on hirm tuleviku ees. Kui märkad, midagi mida sa kardad, siis tee seda ja hirm kaob! Kui hakata vähegi nuuskima vaimset teed ja teha esimesed sammud, teha joogat või toituda tervislikult, siis selle pahupooleks on, et mida targemaks saad, seda keerulisem on teha seda, mis mõjub sulle halvasti. Kui tead, et suhkur on ärritab mõistust ja tekitab ärevust, siis ei saa minna ja osta poest enam tihti jäätist ja šokolaadi. Pole vaja ärrituda, alternatiive otsides leiad sa kindlasti lahenduse. Kui sa tead, et igapäevane teleka vaatamine nüristab su mõistust, siis järjest enam sa valid teha midagi muud: näiteks minna jalutama või lugeda raamatut. See on selline salapärane ja kahtlane uks, kust inimesed praegu sisse astuvad.
Nimetagem seda pürgimist eneseotsingute poole siis New Age`ks, vaimlemiseks või teadlikkuse praktiseerimiseks kõikvõimalikel erinevatel viisidel. Nagu me näeme, on see vaimsus muutumas trendiks ja minu meelest on see väga hea. Olgu see natukene mage nende jaoks, kes pole sellega lähemalt tutvunud aga nendel iidsetel praktikatel ja õpetustel väärtus, mida saab oma ellu rakendada: eesmärk on igati hea, ühtsus, tasakaal, tervenemine, oma tee leidmine jne. Näiteks kui joogaõpetused levivad ja inimesed sellest vaimustuvad on see kindlasti positiivne nähtus, sest jooga tervistab keha ja rahustab mõistust.
Isegi kui see tundub esmapilgul ohhohoo, et teeme kõik “Oommmmm…”, saab selle mõjust ja poindist aru, peale seda kui on “Omm…” suuremas grupis ära tehtud ja selle mõju tunda saadud. Ma soovitan neile, kes otsivad oma elus muutust ja õiget suunda — kõige olulisem viis millegi muutmiseks on keskkond ja toetavad sõbrad. Minu peamine nõuanne oleks see, et vaata ära, millised inimesed on sulle eeskujuks, keda sa imetled, kes tunduvas sulle õnnelikud ja õigel teel ning viibi nende seltskonnas. Uuri, millist elu nad elavad ja mis nippe nad igapäevaselt kasutavad, et olla positiivsed. Ära suhtle tihedalt negatiivsete inimestega, kes mõjuvad rusuvalt, isegi kui nad on su sõbrad. Kui sa tunned end peale kohtumist halvasti, siis sa oled kaotanud energiat. Otsi neid kohtumisi, millest mõlemad pooled lahkuvad energiast pakatades. Seepärast ongi joogatunnid, ühislaulmised, tseremooniad, vaimsed loengud ja vaimse maailmamuusika kontserdid kohad, kus tutvud inimestega, kes loovad sinu ümber ruumi, kus muutusi on palju lihtsam teha. Kui sa oled üksi ja hakkad muutusi tegema, võid sattuda segadusse ja hakkad kahtlema, aga kui sul on kümme sõpra veel samal teel, siis tulevad sammud kergusega.
Tom Valsberg on väelaulu õhtute korraldaja, Indigolaste ansambli ninamees ja menuraamatu “Kuidas rännata ilma hirmuta” autor.
Monika Kuzmina, Jüri Kukk
