Avaleht Hingele Eksklusiiv: Peep Vain oma olulistest õpetajatest, uuest raamatust ja tulevikuplaanidest
Eksklusiiv: Peep Vain oma olulistest õpetajatest, uuest raamatust ja tulevikuplaanidest

Eksklusiiv: Peep Vain oma olulistest õpetajatest, uuest raamatust ja tulevikuplaanidest

Edu Akadeemia korraldab 11.-14. aprillini reisi Londonisse Anthony Robbinsi koolitusele. Peep Vain on ise mitmel Robbinsi koolitusel käinud ja nõustus muude juttude seas ka oma muljeid jagama.

 

Kes on kõige meeldejäävamad koolitajad, kelle koolitustel te ise olete osalenud? Palun kirjeldage lähemalt, mis inspireeris, mis pani elu üle järele mõtlema.

Mul on õnneks palju häid eeskujusid ja õpetajaid olnud, mul on sellega elus väga vedanud. Kõige esimene suur inspiratsioon tuli Stephen Covey raamatust „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“. Inimesena on mind enim inspireerinud Soutwestern Advantage’i president Dan Moore. Kõige ägedam ja inspireerivam koolitus oli Tony Robbinsi „Date with destiny“. Mu esimene vaimne õpetaja oli Tolly Burkan, kes mulle sütelkõndi ning selle koolitustel kasutamist õpetas. Tolly oli muide ka Tony Robbinsi üks esimesi koolitajaid. Kõige sügavamad ja tervendavamad on aga olnud Ralph Metzneri Alkeemilise kaemuse koolitused.

Kõikide mõjusate õpetajate juures on mind inspireerinud nende isiksus ja inimsus. Tipptaseme juures on iseenesestmõistetav see, et õpetajal midagi reaalselt ka öelda ning anda on ja see, et ta seda edasi anda oskab. Kõik see kokku suunab ja sunnib endasse vaatama, ennast oma annete ja vigadega ausalt nägema. See võimaldab aga ka ennast praegusest parema ja võimekana ette kujutada, aitab luua endast tulevikunägemust ja see on alati inspireeriv.

Teid on maailmakuulsa koolitaja järgi kutsutud Eesti Tony Robbinsiks. Olete nüüd ka tema koolitusel osalenud. Palun kirjeldage oma muljeid.

Oh, aitäh komplimendi eest. Kuigi, pole ma mingi Tony Robbins, ei Eesti ega Etioopia oma. Olen mina ise – see, kes või mis ma olen. Omal ajal mõjutas Robbins, tõsi, mind palju ja ma võtsin temalt ka palju õppust ning šnitti. Eks ma mingi aeg püüdsin ka tema moodi olla, eks see on ka osa põhjusest, miks mind temaga vahel kõrvutatakse. Samas, ma ise tõlgendan seda justkui mingi standardi või taseme mõõdupuuna, sestap pole ka mõtet sellisele võrdlusele jõuga vastu punnida. Tony Robbins on USA-s ja terves maailmas ainulaadne kuju, tõeline meister. Ei oleks vale isegi öelda, et ta on oma ala maailmameister. Pikkade aastate vältel pole välja ilmunud kedagi, kes suudaks temaga rinda pista – seda nii mastaabi kui ta teatud spetsiifiliste oskuste osas.

Tony Robbins on suurem kui elu – nii otseses kui ülekantud tähenduses. Sarnaselt nagu minu suhtes on oldud ja ollakse siiani (paljuski ekslike) eelarvamuste küüsis, olin ka mina kunagi tema suhtes teatud eelarvamustega, seda ka peale esimesi koolitusi. Peamine neist oli vist seotud sellega, kas ta ikka inimestest niivõrd hoolib nagu ta ütleb.

„Unleash the Power Within“ koolitusel käisin 2002. aastal suisa kaks korda, teist korda viisin sinna terve oma meeskonna. Muljed olid võimsad ja värvilised. Võimas on vaadata, kuidas üks inimene suudab lummata tuhandeid, neid oma enesekindluse ja hooga nakatades. Loomulikult on asja eelduseks see, et kuulaja-vaataja tahab kaasa minna ja lähebki. Kriitiliselt oma kookonis kükitamine on üsna kindel viis viletsa kogemuse saamiseks. Teiseks on tal viimase peal produktsioon. Ka sisu on hea, eriti kui rääkida jätkukoolitustest. Kõik see kokku pani mind (nagu ka teisi) endaga tegelema ja selles peitus kõige suurem kasu. Enne mainisin tema „Date with Destiny“ koolitust. Seal veendusin, et ta hoolib inimestest väga ning tahab (ja ka suudab) neid oma koolitustega reaalselt aidata. Mind isiklikult on ta läbi oma koolituste väga palju elus edasi aidanud ja ma olen selle eest tänulik.

Muidugi, kogu selle jutu juures palun arvesse võtta, et viimane kord osalesin ta koolitusel 14 aastat tagasi. Kuid ma olen kindel, et nii nutikas ja tugev mees on aastatega ainult paremaks läinud.

Te töötasite aastaid inspireeriva enesearengu- ja ärikoolitajana ja siis kadusite neljaks aastaks silmapiirilt. Mis sundis aega maha võtma ja mida te selle aja jooksul enda jaoks avastasite ja juurde õppisite?

Aega sundis maha võtma juba ammu tekkinud ning ajapikku võimendunud vajadus puhata, ennast ja oma tegemisi n-ö kõrvalt vaadata, ennast laadida ja uuendada. See oli kosmeetiliselt kaunistatud viis öelda, et suurem osa asju mu töö juures tüütasid mind ära ja osad muutusid ajapikku suisa vastumeelseteks.

Arvan, et veel on vara öelda, mida kõike ma avastasin ja õppisin. Selleks on veel natuke aega vaja. Aga üht teist võib ka praegu öelda. Õppisin üksi olemist, samuti „ei keegi“ olemist. Õppisin asjade aeglaselt tegemist ja protsessi nautimist. Kõige enam õppisin muidugi muusikat, see vaba ja n-ö tühi aeg sai lisaks pere ja sõpradega suhtlemisele peaasjalikult just sellega täidetud.

Kui olulisel kohal on teie elus muusika?

Kui lühidalt vastata, siis väga-väga olulisel kohal – ja seda juba väga ammu. Kui seda vastust veidi laiendada, tuleb öelda, et muusika tähtsus on ajas muutunud. Seda mitte niivõrd tähtsuse määra või mahu, kuivõrd muusika rolli osas. Varem olin rohkem tarbija, hiljem koolitusi tehes kasutasin muusikat olulise tööriistana koolituste eri osade juures. Mingil hetkel tekkis minu suur kontserdi-vaimustus. No ja sealt edasi läks asi juba tõsisemaks – õpingud, harjutamised ja muu. Kindlasti on muusikaga seonduvalt veel palju (uut ja muud) ees. Kui olulisemad inimsuhted, enda keha ning vaimu eest hoolitsemine kõrvale jätta, siis on muusika vist mu elus praegu kõige tähtsamal kohal.

 

Teil ilmus eelmise aasta lõpus teie teine raamat, „Keset elu“. Millest see raamat räägib ja miks just selline pealkiri?

Raamat räägib sellest, kuidas iseendaga järjest paremas dialoogis olemine võimaldab elus kannatusi vähendada. Pealiskaudsel vaatlemisel võib jääda mulje, et raamat räägib keskealise inimese väljakutsetest ja võimalustest, veelgi pealispindsem oleks öelda, et pool raamatut räägib sellest, kuidas Peep Vainul viimasel ajal elus läinud on, mida ta kogenud ja avastanud on.

Pealkirjal on kaks tähendust. Esimene neist viitab elu kronoloogilises keskpaigas olemisele. Teine aga viitab sellele, et me oleme kogu aeg elu keskel ning teatud mõttes olemegi selle kese. Mitte maailma naba olemise mõttes, vaid läbi oma isiklike kogemuste, suhete ja sündmuste enda ümber. Tasub ära märkida, et tänaseks saadud tagasisidele tuginedes võib kindlalt väita, et see pole sugugi ainult keskealistele mõeldud raamat. Kõige enam võivad sellest kasu saada ehk isegi 30-ndates inimesed – ehk õnnestub neil mõned tarbetud vead ja valusad eksirännakud ära hoida.

Alapealkiri ütleb, et tegu on isiklike ja lootusrikaste tähelepanekutega elust keskea kandis. Mu sõber ütles, et see on tervendav raamat. Kõige rohkem on lugejad öelnud, et see raamat pakub palju äratundmist ning rõõmu. Ise ütleksin, et see on kui avameelne vestlus sõbraga, kes kirjeldab oma katsumusi, kogemusi ning õppetunde, seejuures püüdmata midagi õpetada. See on lootusrikas ja helge raamat, vaatamata sellele, et räägib kohati rasketest asjadest.

Palun kirjeldage, kuidas te mõistate keskeakriisi ja mis on selle ohud ja väärtuslikud õppetunnid.

Minu arusaam keskeakriisist on lühidalt selline. Mida küpsemaks inimene saab, seda rohkem tekib tal elule ja endale küsimusi. Mida aeg edasi, seda tähtsamaks need küsimused muutuvad. Enamikel noortest ja värskelt täiskasvanuks saanutest on komme neid küsimusi ignoreerida, neid usina tegutsemise ja lõbusa elu abil summutada. Kusagil keskea paiku hakkavad aga need küsimused järjest jõulisemalt esile kerkima ning nende ignoreerimine muutub järjest raskemaks. Kes ma olen? Mida päriselt vajan? Kui rahul ma oma seniste valikute ja senini elatud eluga olen? Mis seisab veel ees?

Keskeakriisi üks ohtudest on nende küsimuste ignoreerimine. Oht seisab õigupoolest suutmatuses oma kannatusi vähendada ja leevendada. Suurim võimalus aga seisneb endas suurema selguse saamises, kannatuste vähendamises ning elu teisele poolele julgelt ja rõõmsalt vastu minemises.

Igaühel tasub endalt küsida, kas ta usub ja loodab, et vanemaks saades läheb elu järjest paremaks ning summaarne kannatuste hulk väheneb – või vastupidi. Kahtlustan, et enamik nooremapoolseid inimesi kalduvad arvama, et vanemaks saades elukvaliteet väheneb. Mina usun vastupidist. Usun ka, et taoline usk on parim auhind, mis targalt läbitud keskeakriisi eest üldse saada võib.

Mida soovitate inimestele, kes vajavad abi hingehaavadest ülesaamisel – mis on need tegevused, mis võiksid aidata? Kas kõik hingehaavad on parandatavad?

See on juhtumisi üks mu uue raamatu peatükkidest ning minu arvates ka üks olulisemaid teemasid. Äsja meie seast lahkunud Ralph Metzner (üks mu olulisemaid õpetajaid) armastas öelda, et kõik hingehaavad on parandatavad. Olen ise sama meelt, kuigi üks mu tark sõber juhtis tähelepanu sellele, et mõnede inimestega juhtub elus nii kohutavaid asju, et nende osas täielikku paranemist loota on naiivsevõitu. Kuna mul endal nii halvasti läinud ei ole, olen siiski optimistlik.

Kui hing on haige, siis esimene samm on seda endale tunnistada ning südamest soovida, et see terveks saaks. Osa tööst saab eneseanalüüsi abil ise ära teha. Kindlasti teeb aga asja oluliselt lihtsamaks endale sobiva ja pädeva abilise leidmine. Endiselt on meie (ja mitte ainult meie) ühiskonnas välise abi otsimine ja kasutamine alavääristatud ning isegi naeruvääristatud. Sellest tasuks üle saada.

Ma siinkohal antud teemaga rohkem süvitsi ei läheks – see on sellise lühikese vestluse kontekstis liiga suur suutäis. Keda huvitab, see võib mu uuest raamatust juurde lugeda. Mul oli Pereraadios koos Katrin Saali Sauliga eelmise aasta sügisel sellest ka raadiosaade, mida saab järelkuulata.

Kas ja milliseid koolitusi plaanite ise lähiajal korraldada? Mis on veel teie lähiaastate plaanid?

Sellele vastamiseks tasub esimese küsimuse juurde tagasi minna. Mul jäi enne ütlemata, et eks ma tüdinesin oma tegemistest vahepeal ikka ära ka. See käis ka osaliselt koolituste tegemise kohta. Nüüd, peale pikemat pausi on mul uuesti hakanud tekkima tahtmine inimeste ette tulla.

Ega mul väga konkreetseid plaane veel pole – just pikemas plaanis. Tahan sel kevadel paari lühema avaliku koolituse ning mõne esinemisega käe uuesti „valgeks“ teha. Mul on juba mitu aastat küpsenud visioon pikkade, mitmepäevaste koolituste asemel teha lühemaid, mõnetunniseid kokkusaamisi, mis põimivad kokku mu varasemad ja uued oskused.

Loodan ja usun, et muusikat kasutades suudan inimesi ka lühikese ajaga avada ja inspireerida. Kuna mu uus raamat „Keset elu“ tahab tutvustamist, siis ilmselt võtangi ette mõned selle raamatu teemad ning laotan need nende ette laiali, kes huvitatud on.

No ja siis muidugi muusika. Kavatsen oma õpinguid jätkata ning muusika keele endale selgeks teha. Siis on lihtsam ka pilli mängida, eriti koos teistega. Kuigi minust tõenäoliselt professionaalselt muusikut ei saa, olen siiski kindel, et muusika mu elust kusagile ei kao.

Viimane raamat kukkus piisavalt hästi välja, et innustada mind veel kirjutama. Kirjutamine on mulle ka varasemaga võrreldes rohkem meeldima hakanud. Igaks juhuks lubadusi andma ei hakka, kuid mulle tundub, et minus „pesitseb“ veel õige mitu raamatut. Tegelen praegu „Keset elu“ inglise keelde tõlkimisega ning hiljemalt siis kui see valmis, hakkan uut raamatut kirjutama.

Kui varem olin üsnagi tööhull (ja uhke selle üle) ettevõtja ning käsitööline (koolitajana) ja vahepeal mängisin noort pensionäri, siis nüüd on minust saanud vabakutseline. Varem püüdsin töid endale ise ette järjestada. Nüüd katsun asjale teisiti läheneda. Teen just neid asju, mis endale ja teistele kõige tähtsamad tunduvad. Minu arvates on vabakutseline väga ilus sõna. Vaba on ilus ja kutse on ilus. Kui mind kutsutakse kusagile mingit tööd tegema ning see mind tõmbab ja me kutsujaga kokkuleppele saame, siis tulen hea meelega ja täiesti vabalt.

Kommentaarid