DINA, DRIVER JA DULBARS I Need koerad on kangelased!

Allan Espenberg on kirjutanud raamatu “77 lugu lahingutes osalenud loomadest”, kuhu on kogunud lugusid loomadest, kes on silma paistnud sõdades ja lahingutes. Selliseid loomi on aastasadade jooksul olnud miljoneid, arvatavasti isegi miljardeid. Siit leiad neist kolm.

Koer Dina

Emast lambakoera Dinat on nimetatud punaarmee (Nõukogude armee) esimeseks diversantkoeraks, kes võttis aastatel 1941–1945 aktiivselt osa suurest isamaasõjast (teise maailmasõja nimetus Venemaal).

Sõjaväekoerte koolis tegi Dina kõigepealt läbi tankihävitajate koolituskursuse, kuid 1942. aastal lõpetati koerte kasutamine tankide õhkimisel, sest Saksa väejuhatus andis kõigile oma sõduritele käsu lasta maha kõik vaatevälja ilmuvad koerad. Nii ei saanudki Dina teha tankihävitustööd – tegelikult oli see töö koertest kamikaze’dele üheotsapilet, sest neil tuli ronida vaenlase tanki alla ja end koos tankiga õhku lasta.

Seejärel omandas Dina miiniotsijatest koerte pataljonis teise eriala: temast sai minöör ning lõpuks sai selgeks veel kolmandagi elukutse – diversandi oma. Koera õpetamise eest vastutas leitnant Dina Volkats, keda hiljem autasustati koera Dina ettevalmistamise eest Punatähe ordeniga.

1943. aasta mais saadeti Dina Volkats võitlema Kalinini rindele, kus ta määrati 37. demineerimispataljoni dresseerijate ja minööride rühma komandöriks. Ka koera Dina kasvatas Volkats selles väeüksuses, pannes kogu hinge oma hoolealustesse.

Valgevene rööpasõjas osalenud neljajalgne Dina täitis 19. augustil 1943. aastal edukalt ülikeerulise lahinguülesande. Kui venelased märkasid lähenevat Saksa sõjaväeešeloni, siis andis instruktor Dinale korralduse, misjärel koer jooksis üle avatud maastiku, heitis vahetult enne rongi saabumist rööbastele laskemoonalaadungi, tõmbas hammastega välja kaitsesplindi, veeres muldkehalt alla ja tormas metsa. Dina oli jõudnud juba Vene sõdurite ja partisanide juurde, kui kõmises ešeloni õhku lasknud plahvatus ning rong koos puhkusele sõitvate Saksa ohvitseride ja kütusetsisternidega lendas kraavi. Nii lõppes ainulaadne ja teadaolevalt ainus lahinguoperatsioon, kus kasutati diversantkoera.

Nõukogude väeüksuse lühikeses aruandes selle juhtumi kohta öeldi: „19. augustil 1943 õhiti Polotski ja Drissa raudteejaamade vahel ešelon vaenlase sõjaväelastega. Hävitati kümme vagunit, suur lõik raudteest löödi rivist välja ning plahvatanud kütusepaakidest levis tulekahi kogu lõigu ulatuses. Meie kaotusi ei kandnud.” Sellest, et plahvatuse korraldajaks oli olnud koer, polnud infoteates sõnagi.

Lisaks ešeloni hävitamisele tegeles Dina veel lõhkemata miinide otsimisega, teadete vahetamisega eesliini ja tagala vahel ning vaenlase spioonide tabamisega. Sõja lõpus osales Dina kahel korral Polatski (Polotski) linna demineerimisel, kusjuures ühel juhul leidis ta sakslastest hüljatud hospidali voodimadratsist üllatusmiini, mis oli jäetud Vene sõduritele.

Pärast sõda saadeti sangarkoer Dina lahingukuulsuse muuseumisse, kus ta elas kuni vanadusest põhjustatud surmani.

Koer Driver

Kui Austraalia pioneerikompanii autojuht Frederick Roberts pidi 1915. aasta novembris koos oma väeosaga Sydneyst esimese maailmasõja rindele lahkuma, siis peitis ta oma taskusse kümnenädalase (sündis 15. septembril 1915) isase siiditerjeri kutsika nimega Driver, sest ta polnud kindel, kas seaduslikult oleks tal lubatud looma sõjalaeva Suff olk pardale võtta. Kuid tema mure oli asjatu, sest teistelgi meestel oli kaasas lemmikloomi: nii oli laeval känguruid, kuskuseid, koeri, sealhulgas emane siiditerjer Sapper, kes tõi teekonnal Egiptusesse ilmale terve pesakonna kutsikaid.

Paljude nende loomade saatusest pole suurt midagi teada, kuid Driverist sai 7. pioneerikompanii talismanloom, kes tegutses läänerindel, peamiselt Prantsusmaal. Euroopas kannatas loom sarnaselt sõduritega külma ja lõputut pori. Ainus soe koht, mille Driver aeg-ajalt leidis, oli peremehe jalgade vahel.

Kui Fred Roberts haigestus ja pidi naasma Austraaliasse, siis sai Driveri uueks hooldajaks Leslie Ross. Koerale meeldis ka uue peremehe jalgade juures vedeleda. Kuid see polnud sugugi ohutu koht: ühel õhtul kukkus pomm väga lähedale hobustele ja üle 40 looma hukkus.

Pärast seda vahejuhtumit õppis Driver ära tundma vaenlase lennukite hääli ja sellest sõduritele märku andma. Kui Driver kuulis Saksa pommitajat lähenemas, siis tormas ta lähimasse kaevikusse, peitis seal end ära ja värises senikaua, kuni lennukid olid läinud. Kaevikutes oli Driver tuntud ka hea rotipüüdjana ja sõdurid nautisid alati tema seltskonda.

Pärast sõja lõppu sõidutati austraallased Inglismaale, et nad saaksid ühineda tagasipöörduvate vägedega. Ka Leslie Ross koos Driveriga tegi selle teekonna kaasa. Sõdurid tahtsid Driveri Austraaliasse tagasi viia, kuid transpordilaeva Castalia kapten Erskine ei lubanud looma pardale, kartes, et koer võib raskeid haigusi, näiteks marutaudi Austraaliasse viia. Kapten käskis Driveri talle üle anda, lubades looma ahju visata. Ross seda ei teinud, lisaks astusid looma kaitseks välja ka sõdurid: „Selles laevas on 700 meest. Driver on meie talisman. Ta oli terve sõja meiega. Kuhu läheb tema, sinna läheme meiegi.” Sõdurid hoiatasid veel: „Igaüht, kes võtab Driverilt elu, tabab sama saatus.” Kuid ikkagi tuli Driver 1919. aastal kodumaale tagasi viia mantlitaskus salakaubana.

Austraalia siiditerjer Driver elas kodumaal Leslie Rossi perekonnas veel mõnda aega ja suri 11aastasena 31. oktoobril 1926. aastal.

Koer Dulbars

Venelaste üks kuulsamaid ja edukamaid sõjakoeri oli Džulbars, kes osales miiniotsijana teises maailmasõjas ehk NSV Liidu suures isamaasõjas. Tegemist oli saksa lambakoeraga, kes sai endale nime 1935. aastal valminud nõukogude mängufilmi „Džulbars” järgi. Selle filmi tõttu anti paljudele lambakoertele hüüdnimeks Džulbars, mis tähendab tõlkes tiigrit. Koera sünni- ega surma-aasta pole teada.

Selle loo kangelane teenistuskoer Džulbars oli 14. inseneriväe sapööribrigaadi 37. üksiku demineerimispataljoni komandöri, major Aleksandr Mazoveri (1905–1981) abikaasa, Harkivist pärit kinoloogi Dina Volkatsi (1920–1990) isiklik koer. Kui nooremleitnant Volkats valis 1941. aastal endale treenimiseks Džulbarsi, siis oli tema ülemus pehmelt öeldes üllatunud: „Kas veel halvemat koera ei leidnud? Lubage küsida, mis tunnuste järgi te ta valisite?”. Selle peale oli Volkats vastanud: „Silmade järgi.”

Džulbars võeti sõjaväeteenistusse ja ta tegutses sõja ajal mitmel pool NSV Liidus, otsides miine ja mürske. Täpsemalt on teada, et septembrist 1944 kuni augustini 1945 avastas Džulbars Tšehhoslovakkias, Rumeenias, Ungaris ja Austrias 7468 miini ja enam kui 150 lõhkemata mürsku. Koer käis demineerimas kindluseid, losse, paleesid, kloostreid ja kirikuid paljudes Euroopa linnades. Džulbarsi suurepärast haistmismeelt märgati ka Ukrainas Tarass Ševtšenko haua ja Kiievi Vladimiri katedraali demineerimisel.

Väidetavalt autasustati Džulbarsit sõjaülesande eduka täitmise eest 21. märtsil 1945 medaliga „Lahinguteenete eest” ja ta olevat ainus koer, kes selle autasu suure isamaasõja ajal sai, kuid faktilist kinnitust pole sellele väitele leitud.

Džulbars olevat võtnud osa ka 1945. aasta 24. juuni võiduparaadist Moskvas Punasel väljakul. Kuna ta oli käppadest haavatud ja ei suutnud kolonnis marssida, siis olla sellest teada saanud Jossif Stalin loovutanud loomale oma isikliku sineli. Kui marssal Konstantin Rokossovski rääkis Stalinile vigastatud neljajalgsest sõjakangelasest, siis olevat Stalin öelnud: „Kantagu see koer kätel ja minu sinelil Punasele väljakule.” Nii olevatki alampolkovnik Mazover teinud. Kaasajal on siiski kinnitatud, et Džulbars võiduparaadil ei osalenud, kuna oli sel ajal liiga haige.

Samuti on räägitud, et Džulbars mängis 1946. aastal Jack Londoni romaani järgi tehtud nõukogude mängufilmis „Valgekihv”, kuid seegi on arvatavasti müüt, sest teise versiooni järgi oli filmistaariks üks teine teenistuskoer.

Raamatu saab tellida Rahva Raamatu e-poest!