ANNELI AUSAD MÕTTED I Kui süda on kistud kaheks
Päeval, mil see postitus üles läheb olen mina juba tagasi kodus, Soomes. Praegu aga neid ridu kirja pannes ja elu üle mõtiskledes, olen ma Eestis, oma vanemate juures. Akna taga sajab paksu laia lund ja mina tunnen, et varsti tagasi koju minnes jääb taaskord tükike mu südamest siia, Rakverre.
Tagasi koju minnes jääb taaskord tükike mu südamest siia, Rakverre.
Olen 18 aastat oma elust elanud Soomes. Kunagi sinna kolides ei kujutanud ma endale ette, et elan seal nii kaua. Mõtlesin, et ehk maksimum kümme aastat ja siis kolime abikaasaga Eestisse tagasi. Siin on ju meie mõlema perekond. Siin on koht, kus oleme üles kasvanud ja oma lapsepõlve veetnud. Siin on kodu. Elu on läinud aga nii, et elame ikka veel Soomes ja täna ma isegi enam ei tea, kas ja millal me kodumaale tagasi tuleme.
Mõned aastad tagasi rääkisime abikaasaga, et viimane piir on siis, kui laps läheb kooli. Oleme alati ette kujutanud, et tütar läheb kooli Eestis, Rakveres. Samasse kooli, kus ma isegi kunagi käisin. Mingi aeg tagasi tekkis mul aga tuttavaga arutelu Soome ja Eesti haridussüsteemi kohta ning see pani mind mõtlema. Mõtlema selle peale, et kui laps hakkakski käima Soome koolis, siis poleks see kõige hullem asi siin maailmas. Lisaks sellele valitseb praegu maailmas olukord, kus ma tunnen, et praegu on meil elu Soomes parem. Eestis poleks meil kodu, tööd ja kõike tuleks alustada nullist. Ma pole enam päris kindel, kas ma olen selleks kõigeks jälle valmis. Valmis alustama otsast peale.
Üheks kõige suuremaks põhjuseks, miks ma Eestisse tagasi koliksin, on mu perekond. Olen oma perega väga lähedane – õega suhtleme igapäevaselt, emale helistan üle päeva… Me räägime kõigest ja kõigist. Kui neid ei oleks, siis minu süda tagasi Eestisse ei ihkaks. Tavaliselt on kaks-kolm kuud mu hinges rahu ja siis muutun ma rahutuks. Ma ei tunne ennast enam hästi. Mida iganes ma ka ei teeks, siis ikka on paha olla. Ma igatsen oma perekonda. Ja selle vastu ei aita muu, kui pakkida asjad kokku ning vahepeal Eestis käia. Nii kui pööran autoga kodutänavasse ja näen vanemate kodu, saabub mu hinge rahu. Ma olen kodus. Ja mul on jälle hea.
Nii kui pööran autoga kodutänavasse ja näen vanemate kodu, saabub mu hinge rahu. Ma olen kodus. Ja mul on jälle hea.
Ja kuigi mu hinges valitseb aegajalt selline rahutus ja süda ihkab Eestisse, siis tunnen, et mu kodu on ka Soomes. Olen seal ju veetnud nii mitmeid aastaid. Meil on seal väike, aga armas kodu. Sõbrad, kellega koos on hea olla. Harrastused ja hobid. Seal on tuttav ja hea.
Ja süda on kistud kaheks. Raske on nii, kui tunned, et tahaksid mõlemat, aga tead, et mõlemat sa ei saa. Ma tean, et tuleb teha valikuid. Ja kuidas siis pikemas perspektiivis teada, et mis on õige ja mida teha? Mida teha, kui tahaksid olla koos perega, aga tunned, et teises kohas on elu parem? Öeldakse, et kodu on seal, kus on sinu süda. Aga mida teha siis, kui süda on korraga kahes kohas?
Öeldakse, et kodu on seal, kus on sinu süda. Aga mida teha siis, kui süda on korraga kahes kohas?
Meil on veel mõned aastad aega mõelda. Või siis laseme asjadel minna ja neil ise paika loksuda. Asjad lähevad ikka nii nagu nad minema peavad. Sa võid ise küll mõelda, aga kui miski peab juhtuma, siis juhtub see nii või naa. Elame näeme.
