ANNELI AUSAD MÕTTED I Kas sina tead, mis kinniste uste taga tegelikult toimub?
Kas oled kunagi vaadanud kellegi sotsiaalmeedia kontot ning mõelnud, et küll sellel inimesel on ikka ideaalne elu? Tal on näiliselt armastav partner, kallid riided ja ehted, ta reisib palju, tal on hea töö ning kõik see, mida võibolla sinagi ihaldaksid. Tead sa aga päriselt, mis toimub selle inimese kodus? Mis toimub tema elus siis, kui väline sära ja sotsiaalmeedia ära võtta? Tead sa, kui armastav tema kallim siis ikka tegelikult on? Palju tal on raha, mille eest ta päriselt reisib või kui hea töö tal siis õigupoolest on? Jah, seda ma arvasin. Sa ei tea seda.
Kipume üsna sagedasti hindama inimesi selle põhjal, mida nad sotsiaalmeediasse postitavad. Me vaatame tuttavat paarikest ja imetleme nende suhet. Neil on alati sotsiaalmeedias kaunid fotod, nad teevad seal musi, hoiavad käest kinni ja vaatavad teineteisele armsalt silma. Kõik tundub olevat justkui perfektne. Tegelikkus võib olla aga see, et emb-kumb neist petab, kasutab kodus vaimset või füüsilist vägivalda või nad on koos vaid teatud majanduslikel põhjustel. Tegelikult on armastus ammu otsa saanud, nad riidlevad kodus ja ei tahagi teineteisest. Sellest hoolimata pannakse sotsiaalmeediasse fotosid, mis räägivad midagi muud. Ja meie usume neid pilte. Neid ilusaid värvilisi pilte teadmata tegelikku tõde.
Kipume üsna sagedasti hindama inimesi selle põhjal, mida nad sotsiaalmeediasse postitavad.
Ehk jälgime hoopis mõnda mõjuisikut, kes paistab silma oma järjepideva trennis käimise ja tervisliku toitumise poolest. Ta näeb suurepärane välja ja tal on vapustav figuur. Ta postitab pilte sellest, kuidas ta peaaegu iga päev trennis käib, 10 000 sammu kõnnib ja tema toidupildid näevad välja alati maitsvad, aga samas väga tervislikud. Me kadestame tema ilusat välimust, head figuuri ning tahaksime sisimas olla tema. Veame ennast samamoodi iga päev trenni, sest see mõjuisik ju käib ka. Tunneme ennast halvasti ja kirume end maapõhja, kui pole suutnud ennast päev otsa liigutada. Sest näed, tema ju suudab! Kuidas siis meie ei peaks suutma? Teame me aga mis toimub selle mõjuisiku sisemuses? Võibolla võitleb ta toitumishäiretega? Sööb oma tervisliku salatikausi tühjaks ja siis tunneb end niivõrd halvasti, et paneb näpud kurku ja oksendab selle välja? Ta kaalub oma toitu grammi täpsusega ja tunneb, et tema ainus viis reel püsida on see, kui ta iga päev oma sammud täis kõnnib, sest vastasel juhul tunneb ta ennast paksu ja koledana. Ta peab käima seal trennis, sest ta ei suuda muudmoodi. Ja siis jagab ta jälgijatega elu, mida ta tegelikult tahaks elada. Elu, kus kõik on korras. Ta tahaks ka käia trennis vaid sellepärast, et see on tervisele kasulik ja liigutamine teeb head. Ta tahaks nautida toitu ja tunda sellest rõõmu. Aga ta ei suuda. Kas me teame mis toimub selle mõjuisiku peas? Tema kodus? Kinniste seinte taga? Ei tea.
Üks mu tuttav uhkustas kunagi, kui kallid pulmad nad mehega omale lubasid. Nende pulmas esines tuntud bänd, seal oli rikkalik toidulaud, šampanjat voolas ojadena, pulmas oli palju rahvast, renditud oli uhke mõis ja veel palju muud. Ma kuulasin ja tundsin kadedust. Ka mina oleksin tahtnud nii suursuguseid pulmasid. Ma ei teadnud tookord, et see toretsev ja kallis pulm oli tehtud vaid näitamiseks. Näitamiseks, kui hästi neil kõik on ja kui rikkad nad on. Tegelikkus oli hoopis midagi muud: nad tülitsesid palju, mõlemad petsid ja tagatipuks olid veel kaelani võlgades ka. Mina aga kadestasin neid selle põhjal, mida nad näidata tahtsid. Ehk siis jälle kord: me ei tea kunagi tegelikku tõde.
Ja ma ei saa aru miks me peame näitama ennast kellegi sellisena, kes me tegelikult pole? Miks me tahame näidata ennast paremana, kui me oleme? Kui ma ei saa lubada endale 2000 eurot maksvat käekotti, siis ma ei tee seda. Ma ei osta seda järelmaksuga ja postita sellest pilti sotsiaalmeediasse, et teised saaksid mõelda, kui heal järjel ma olen. Kui mu mees mind kodus vaimselt ahistab ja mu peale igapäevaselt karjub, siis ma ei pane meist koos sotsiaalmeediasse õnnelikku fotot ning kiida teda taevani, kui hea ja armastav mees ta on. Kui mu lapsed kodus jonnivad ja mind oma karjumisega hulluks ajavad, siis ma ei postita rõõmsat pilti, kus räägin, et nad absoluutselt ei jonni ning koguaeg sõna kuulavad. Ma räägin asjadest nii nagu need on. Ja teinekord ei ole asjad mannavahulised ja siiruviirulised. Nii lihtsalt on.
Kõik nii aga ei tee. Suur osa inimestest näitab oma elust ainult head ja varjavad tõde. Nad ei soovi näidata oma tegelikku palet, vaid tahavad, et inimesed mõtleksid neist ainult positiivseid mõtteid ning kadestaksid nende head elu. Tõde on aga see, et me ei tea kunagi, mis peitub nende ilusate ja rõõmsate sotsiaalmeedia fotode taga tegelikult. Me ei tea kunagi päris lõpuni välja, mis toimub kellegi teise kodus. Me ei tea seda, sest inimesed ei räägi sellest ega näita seda. Nad ei räägi oma muredest, valudest ja rasketest aegadest. Me ei tea, mis toimub siis kui uksed on sulgunud ja maskid saavad langeda.
