Avaleht Lugemist RAAMATUSOOVITUS I Alar Tamming: kas raha on kõige kurja juur või õnneallikas?
RAAMATUSOOVITUS I Alar Tamming: kas raha on kõige kurja juur või õnneallikas?

RAAMATUSOOVITUS I Alar Tamming: kas raha on kõige kurja juur või õnneallikas?

AS Tavidi ja Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni nõukogu asepresidendi Alar Tammingu raamat “Jalutuskäik raha akeemiasse” viib lugeja alkeemilisele jalutuskäigule läbi rahamaailma. EBS-i vaba majandusmõtte professor Hardo Pajula on öelnud, et on eelkõige autorile tänulik, et see raamat aitas tal unustada koolipõlves õpitut.

Alar Tamming. Foto: Silver Siilak

Tihti peetakse raha kurja juureks. Siit leiad katkendi raamatust “Jalutuskäik raha alkeemiasse”, kus autor Alar Tamming arutab, kas raha on kurja juur või hoopis õnneallikas.

Raha kui kõige kurja juur

Tuntud mõttetera räägib sellest, et kui maailmas toimub midagi, millest Te aru ei saa, siis on tegu rahaga ja kui Te üldse millestki aru ei saa, siis on tegu suure rahaga. Sellele võib lisada, et mõnikord võib omapäraste sündmuste lahtirullumise taustajõuks olla ka mõni naine. Napoleon olevat üle Alpide roninud mitte sõjalistel kaalutlustel, vaid see oli ainus võimalus oma Josephinet näha. Ning maailmaklassikasse kuuluva romaani „Suure Gatsby“ peategelase hiilgava häärberi ehitamise põhjuseks oli hoopis armastus, kuigi ümbruskond tajus seda tõusiklikkusena. Mehe ja naise vahelise armastuse taustajõuks on omakorda seksuaalsus, kuid kuna seksuaalsus on tänapäeva ühiskonnas nii allasurutud kui ka moondunud, siis Freudi järgijate teooriatesse ma siiski ei lasku, sest nii sügavat inimolemuse ühte olulisemat tahku puudutavat teemat paari lausega edasi anda pole võimalik.

Nimetada raha kõige kurja juureks on elu duaalsuse eiramine. Võetakse kõik rahaga seotud negatiivsed sündmused ja eiratakse seda, mis meil tänu rahale on. Ühelt poolt on raha tõesti kõige kurja juur, enamiku kuritegude eesmärgiks on raha saada. Meenutaks ka mõtisklusi à la:

„Armastus müntide vastu on lõks, see kasvab sedavõrd, kui kasvab müntide hulk.“ „Ärge koguge rikkusi maa peale, sest hauda ei võta keegi midagi kaasa.“

„Jahtisite raha, aga hing jäi lõksu.“

„Täitmatu saamahimu on kustumatu tuli, ehk milline saamahimuline on esimese sooviga rahuldunud.“

„Rikkaim teie seas on see, kes pole sattunud ahnuse lõksu.“

Teiselt poolt ei ole ühtegi head lahendust, mismoodi saaks ühiskond toimida ilma rahata. Jah, üks võimalus oleks sunniga, kuid see oleks veel halvem variant. Ühiskonnas on pidevalt töid, mida inimene ise, suurest ligimesearmastusest, tegema ei kipu. Näiteks prügivedu või avalike käimlate puhastamine. Kuid maailma toimimiseks on vaja ka need tööd ära teha. Ning siin on raha abiks. Üldse on enamiku töödega nii, et kui selle eest raha ei saaks, siis inimesed neid eriti teha ei tahaks. William Somerset Maugham kirjeldab seda oma mälestustes, kui meenutab, mismoodi ta ükskord hotellis olles vaatles teenindajat, kes restoranis talle süüa tõi ja siis nõud ära koristas. Seejärel võttis ta julguse küsida ettekandjalt, kas tal pole vahel olnud tahtmist taldrikut koos toiduga külalisele näkku kinni lüüa. „Jah,“ vastas kelner üllatunult, „mul on pidevalt selline soov.“ Meenub ka teine legend. Kui Alfred Hitchcock oli ühe päris tuntud filminäitleja enda juurde kutsunud ja soovis, et ta mängiks filmis ühte hästi ebameeldivat rolli, siis küsis näitleja, et miks ta peaks selle ettepaneku vastu võtma. Vastuseks oli ülimadala bassihäälega öeldud kaks sõna – „Teie honorar“. Sellega oli siis kõik öeldud.

Minnes tagasi raha duaalse olemuse juurde, saab väita, et kõik maailmas on ostetav ja müüdav – kõik oleneb ainult hinnast, kuid rohkem meeldib mulle mõte, et see, kelle jaoks on kõik ostetav ja müüdav, on seda eelkõige ise. Ja inimene, kes kõike ostab ja müüb, teab kõige hinda ja mitte millegi väärtust.

Pretendeerimata järgneva mõttekäigu autorsusele, panen kirja ka selle, mida siis raha eest osta saab ja mida mitte.

  • Raha eest saab osta haridust, kuid mitte mõistust.
  • Raha eest saab osta meelelahutust, kuid mitte rõõmu.
  • Raha eest saab osta maja, aga mitte kodu.
  • Raha eest saab osta seksi, aga mitte armastust.
  • Raha eest saab osta teenreid, aga mitte sõpru.
  • Raha eest saab osta voodi, aga mitte und.
  • Raha eest saab osta toitu, aga mitte isu.
  • Raha eest saab osta ravimeid, aga mitte tervist.
  • Raha eest saab osta positsiooni, aga mitte austust.
  • Raha eest saab osta koera, aga mitte sõbra.
  • Raha eest saab osta kella, aga mitte aega.
  • Raha eest saab osta raamatuid, aga mitte teadmisi.

Need on muidugi nii vanad tõed, et siin on kohane sõna „plagiaat“ kasutada, kuid hoolimata sellest, et olen ka ise neid mitmeid ja mitmeid kordi kuulnud ja lugenud, oli ikkagi hea need veel korra läbi käia ja oma teadvusest läbi lasta ning arvutiekraanile suunata. Pealegi on ikka hea ka, kui saad maja, voodi, raamatuid ja toitu osta. Hoolimata eelneva mõttekäigu sügavusest ma neid asju ostmata ei jäta. Ülejäänute puhul saab siis igaüks toimida nii nagu õigeks peab. Kell võib olla nii abiliseks kui ka türanniks, meelelahutuse puhul ütleb juba sõna ise midagi – meel ja lahutamine, ehk meel ei ole enam millegagi kontaktis, äkki hingega? Positsioon ja võim võivad asendada päris suhtlemist ja olemist, kuid ei pea. Koera ja sõbra teema kohta aga olen kuulnud soovitust, et inimene, kes otsib elus armastust, peaks endale koera võtma. Koera armastus oma peremehe vastu on kindlasti tingimusteta. Woody Allen on aga seksi kohta öelnud: „Seks on kõige ilusam, kaunim ja meeldivam asi, mida saab raha eest osta.“ Duaalsus ja maailmavaadete mitmekesisus missugune!

Olen mõelnud mõnel kirkamal hetkel ka selle peale, mismoodi maailm saaks toimida ilma rahata, ja ühel hetkel sain peaaegu kätte ühe ulmeromaani süžee. Tegevus toimub siis nii nagu ikka kuskil kaugel planeedil, kuid nii nagu ikka, on selliste lugude peategelased ja sündmused väga sarnased Maa peal toimuvaga ja nii leiab ka poliitilistes jõuhoovustes selget ära tundmist. See tsivilisatsioon elab siis suhteliselt samasugust elu nagu meie, kuid on natuke kaugemale jõudnud. Nende poolt loodud tehisintellekt, ehk superarvuti on otseühenduses kõigi selle maailma elanikega. Fikseeritakse kõigi elanike asukohad ja tegevused ning arvuti on isegi nii võimas, et suudab mõõta ka kõigi olevuste ajus olevaid emotsioone. Jah, neil olevustel on ajud ja tunded, nii nagu meilgi. Ei kao need kosmosesse ega teistele planeetidele reisides kuhugi. Tänu täiuslikule informatsioonile on kuritegevus selles maailmas likvideeritud. Kui üleminekuperioodil sellele paradiislikule elule, kus nad praegu elavad, keegi ka midagi varastas, siis piisas lihtsalt sellest, et arvuti keris ajafailid tagasi varastamise hetke. Asukoha järgi sai kindlaks teha, kes seal sel hetkel kohal oli, ja kuna kõigi silmade juures asus ka nanomikrokaamera, mille abil keskarvuti sai igast oma keha rakust – vabandust, inimeselt, nii on ikkagi lihtsam nimetada – informatsiooni selle kohta, mida parasjagu vaadeldi, siis oli lihtne kindlaks teha, kes selle kurja, mis korraks ennast ilmutas, juur oli. Kuna vahelejäämise tõenäosus, mitte karistuse suurus, on kõige kindlam kuritegude ärajätmise tegur, ning antud ühiskonnas oli vahelejäämine garanteeritud 100 protsendiga, siis seda enam isegi ei üritatud. Samas oli selle maailma olenditel olemas nii vaba tahe kui ka soov maailma järjest paremaks muuta. Paradoksaalselt tähendas vaba tahe, aga ühtlasi seda, et egoismi ja isekad soovid võis selles maailmas ära unustada. Selle maailma inimesed moodustasid nii-öelda superorganismi ehk inimkonna. Ja see on tervik. Kogu inimkond toimis igal hetkel ainult terviku huvides, rakendades selleks ka oma vaba tahet. Vaba tahe ei olnud mitte egoismi, vaid kõigi selle ühiskonna liikmete teenistuses. Samas oli kõigil inimestel ikkagi hoolimata sellest, et tema tegevus ja teadvus olid superkompuutri abil kõigi teistega ühenduses, vaja omavahel teha tehinguid. Keegi pidi ka seal prügi ära vedama ja teisele süüa tegema. See oli aga lahendatud täiesti uut moodi. Nimelt oli seal nii-öelda rahaks sinu tegevuse mõju teistele inimestele ja heaolule. Asi oli lihtne, kui keegi kirjutas raamatu, mida luges 1000 inimest ja nad said sellest uusi teadmisi ja positiivse kogemuse, siis see kompuuter jälgis kõigi nende tuhande inimese õnne- ja teiste hormoonide taset ning arvutas täpselt välja, kui palju maailm selle tegevuse tõttu paremaks muutus. Sama oli heliloojatega, kui keegi kuulas sinu helitööd ja ta selle tõttu asus emotsioonide skaalal absoluutse nirvaana seisundile lähemal, siis iga kord lisandus muusiku virtuaalkontole mõni ühik. Näiliselt on see nii nagu maa peal, kus on ka autoritasud, kuid seal ei lähtutud sellest, et keegi mängib mingit lugu ja siis saab autor tasu, vaid ainult siis, kui keegi kuulab ja see talle positiivselt mõjub. Oluline oli just positiivne mõju. Muusika, mille kontserdilt lahkudes oli inimesel soov prügikast tagurpidi lüüa või suure kaarega maha sülitada, ei andnud autorile midagi. Seepärast loodi seal ainult harmoonilist muusikat. Kui keegi hakkas äri tegema ja tegi firma, siis mõjutas ta samuti paljude inimeste emotsionaalset seisundit. Kui tema tegevus suurendas emotsionaalset heaolu, siis laekus talle taas mõni virtuaalmünt. Eriti hea oli see, kui su tegevus mõjutas korraga paljude inimeste elu positiivses suunas. Lisaks said sa lisapunkte, kui keegi sinu poolt positiivselt mõjutatud isik kedagi teist, tänu sinult saadud tõukele edasi positiivselt mõjutas. Filmi režissöör sai seal hea filmi puhul kõvasti nii kõlisevat kui krabisevat. Ja, kui keegi seda filmi vaatas ja soovitas seda vaadata oma sõbral, sai ka tema selle eest väikese kopika. Ja ka sõbral tekkis võimalus lisa teenida head filmi edasi soovitades. Ühesõnaga, iga tegevuse juures arvutati välja selle mõju teistele süsteemi, ehk ühiskonna liikmetele ning vastavalt sellele, kui tugev sinu mõju oli ja kui kaugele see ajas ja ruumis ulatus, lisati sinu keskarvuti poolt hallatavale kontole (bit)coine. Ja kuna see maailm oli väga humaanne, siis selle eest, et sa tegid toidu, mis pani teisel kõhu valutama, sul ühtegi tugrikut arvelt ära ei võetud. Keegi ei tee ju meelega halvasti, soov halba teha ei ole ühegi olevuse loomuses, lihtsalt sooviti kõige paremat ja välja tuli nii, nagu tuli. See, mida halvaks peetakse, on ju enamasti soov endale head teha. Selles maailmas oli siis tehisintellekt seotud inimeste teenistusse, kes olles nõus olema superorganismi osad, jäid ka samal ajal eraldiseisvateks üksusteks. Ainult jamaga ei saanud enam tegeleda. Ärimaailm toimis eriti hästi, sealne tegevus mõjutas paljude inimeste heaolu ja seetõttu olid sealsed energialaengud, mis kontole saabusid eriti tugevad. Ärimaailm oli ka eriti kompleksne. Restorani minnes ja sööma asudes said punkte nii restorani omanik, hoone ehitaja ja projekteerija kui ka kokk ja kelner, kes selle toidu lauale tõi. Samuti oli söömiseks vajalik ka selle laua, mille juurde maha istuda, valmistamine kellegi poolt. Kuid tema ei saanud ühtegi punkti selle laua valmistamise eest, vaid ainult siis, kui keegi seda kasutas. Ühesõnaga maailm oli samasugune nagu meie maailm, ainult kaupade ja teenuste hinda ei kujundanud turg, vaid see, kui palju sinu tegevus või kaup teiste inimeste elu õnnelikumaks tegi, ning tähtis ei olnud mitte tootmine: rohkem ja kõrgemale, vaid toodetud asjade kasutamine ning kasutamisest saadud õnnelikkuse aste. Seda, et sõna „raiskamine“ nende keeles puudu oli, ei pea vist mainima.

Tulles tagasi normaalsesse maailma saan ma aru, et meie maailm nii ei käi, kuid võtan sellest loost kaasa mõtte õnnest. Meie maailmas on paraku õnne asemel siiani termin „majanduskasv“, millel on siis erinevad komakohad. Kuid olenemata sellest, kas see on 1,3 või 3,1 protsenti, tavainimese õnnelikkuse astet see ei mõjuta.

Raha kui kurja juure tulevik võiks kujuneda hoopis õnne ja heaolu allikaks.