ANNELI AUSAD MÕTTED I Oh, kui kerge on anda hinnanguid teadmata tegelikke põhjuseid

Kui tihti oled sina oma elus teistele inimestele hinnanguid andnud? Näinud paarikest avalikus kohas nägelemas ja lahterdanud nad oma peas automaatselt nende imelike paaride hulka, kes avalikult tülitsevad? Või vaadanud, kuidas kellegi laps poes jonnib ja mõelnud, et selle lapse vanem on saamatu, sest ühegi normaalse ema või isa järeltulija ju ometi poes ei jonni? Tõstan esimesena käe üles ja tunnistan, et mina olen küll oma elus teistele hinnanguid andnud.

Tõstan esimesena käe üles ja tunnistan, et mina olen küll oma elus teistele hinnanguid andnud.

Ma usun, et enamus meist on elu jooksul seda päris mitmel korral teinud. Andnud kellelegi hinnanguid teadmata tegelikku tausta. Näiteks seesama poes tülitsenud paar. Neil võis mõlemal olla seljataga stressirohke päev, üks kiirustas koju lõõgastuma, teine tahtis veel natukene poes ringi vaadata ja oligi sündinud konflikt: esimene pool kiirustas teist tagant ning teisele oli see viimaseks pisaraks. See oli võibolla esimene ja viimane kord, kui nad avalikult nägelesid. Pealtvaataja võis aga tegelikku tausta teadmata mõelda, et selle paari elus ongi see normaalne nähtus ja nad tülitsevadki sedasi avalikult.

Ma usun, et enamus meist on elu jooksul seda päris mitmel korral teinud. Andnud kellelegi hinnanguid teadmata tegelikku tausta.

Või seesama laps, kes poes jonnis. Mina mõtlesin ka enne lapsevanemaks saamist, et minu lapsest tuleb kindlasti väga sõnakuulelik ja ma söön oma mütsi ära, kui ta poes jonnima peaks hakkama. Vaatasin neile vanematele kõõrdi, kes oma järeltulijaid ei suutnud taltsutada ja lasid neil poes karjuda. Ehk lausa lahterdasin nad ebapädevaks. Tänaseks oleksin ma pidanud ära sööma juba üsna mitu mütsi, sest ka minu armas lapsuke on poes korduvalt jonninud ja karjunud. Ja ma lasen tal seda teha. Kui ma annaksin talle järele iga kord, kui ta poes mänguasju nõuab, siis oleksin ma omadega juba pankrotis. Selle juurde kuulub aga paratamatult see, et ta saab poes vihaseks ja hakkab jonnima. Tal on seda mänguasja väga vaja, nüüd ja kohe. Minul on aga vaja oma kehtestatud piiridest kinni pidada. Ma ei saa lasta nelja-aastasel omale pähe istuda, sest siis ei tuleks meie elust enam üldse midagi välja. Ja siis me jonnime seal poes “rõõmsalt” koos kuniks hoog üle läheb ning saame ostud tehtud. Ja ma ei pea ennast seetõttu saamatuks emaks. See on elu. Need on lapsed. Ja lapsed jonnivad. Kindlasti leidub neid, kes seetõttu ka mulle hinnanguid annavad. Ja see on okei. Ka ma ise tegin seda kunagi.

Kui nüüd laiemalt edasi mõelda, siis hinnangute andmisega olengi rohkem kokku puutunud peale emaks saamist. Meenub juhus, kus tuttavatega tuli jutuks, palju ja mitu korda päevas meie lapsed lisatoitu saavad ning kui palju piima joovad (igaks juhuks toonitan, et ma ei räägi siinkohal siiski neljakuusest lapsest, vaid natuke vanemast). Selles vanuses oleks lapse peamiseks söögiks pidanud olema veel piim ning lisatoitu saama pigem vähem. Minu laps sai aga mõlemaid juba võrdselt. Selle asemel, et ausalt rääkida nii nagu oli, pidasin ma suu kinni. Ma kujutan ette, et mind oleks tembeldatud kehvaks emaks ning põhimõtteliselt kividega surnuks loobitud. Pidasin targemaks suu kinni hoida. See aga sobis meie lapsele ja lapsed on erinevad. Pered on erinevad ja kasvatusviisid on erinevad. See, mis sobib ühele, ei sobi teisele. Kedagi selle ühe asja põhjal aga kehvaks vanemaks hinnata, on liig.

Veel üks asi, mille põhjal kiputakse vanematele (ja eriti emadele) hinnanguid andma on lapse areng. Kas ta juba roomab? Kas ta juba istub? Kas ta juba räägib? Aga sööb tahket toitu? Kas juba on mähkmetest vaba? Kas, kas kas? Ja julge sa siis öelda, et sinu aastane laps juba ei kõnni, räägi kolmes erinevas keeles ja lauakommetest veel ka suurt lugu ei pea… Põmaki! Kohe oled aasta kõige kehvem ema! Aga kas sa temaga seda teed? Aga toda? Vaata, sa peaksid temaga täiskuu poole kümme kükki tegema, küll ta sul siis käima ja rooma keeles rääkima ka hakkaks.

Kõik on väga targad ja õpetajad, mis puutuvad kellegi teise lapse kasvatamist ja arenemist. Lapsed arenevad aga erinevalt. Sa ei tea tagamaid, miks kellegi laps aeglasemalt areneb või veel rääkida või kõndida ei oska. See ei tee ühtki lapsevanemat teisest kehvemaks. Igal asjal on oma aeg. Me kõik oleme lõpuks rääkima ning potil käima hakanud. Mina ei sundinud oma lapsele midagi peale. Ma ei sundinud peale piima lõpetamist, mähkmetest vabaks saamist, potil käimist jne. Kõik on tulnud ise, siis kui selleks on olnud õige aeg. Ma ei ütle, et minu viis kasvatamiseks on ainus ja õige. Aga see on üks viisidest. See on meie viis ja see sobib meie perele. Ning see ongi see, mis loeb. Et see sobiks meile. Mitte sinule ega sinu sõbranna tuttavatele. Meile.

Ka raamatuid ei hinnata mitte nende kaante, vaid sisu järgi. Miks siis peaksime hindama inimesi pelgalt esmamulje või põgusa suhtluse põhjal? Või selle põhjal, kuidas ta oma last/lapsi kasvatab? Proovi mitte anda teistele inimestele hinnanguid teadmata tegelikke põhjuseid. Ma saan aru, et see on raske, aga proovi mõelda suuremas plaanis ja olla avatuma meelega. Me kõik oleme erinevad, oma plusside ja miinustega.

Ja kui sa tunned, et sind on kuskile lahterdatud, siis proovi sellest mitte hoolida. Kui sa ise oled õnnelik, siis see ongi kõige tähtsam. Pole oluline, mida teised arvavad. Kõige tähtsam on see, mida tunned sina ise. Et sina ise oled rahul. Ja kui oled, siis see on see, mis päeva lõpuks loeb. Sinu rahulolu. Sinu õnn.

Kui sa ise oled õnnelik, siis see ongi kõige tähtsam. Pole oluline, mida teised arvavad. Kõige tähtsam on see, mida tunned sina ise.