Roland Tokko: lõhu enda ümber müürid, mis hoiavad sind tagasi olemast sina ise, siis hakkavad juhtuma imelised asjad!
Edu Akadeemia üks asutajatest, mitmete raamatute autor ja Päev Iseendale korraldaja Roland Tokko tõdeb, et temagi on üritanud elus olla keegi teine – üks põhjus on see, et tunne on, et pole piisavalt hea ning peaks olema teistsugune, sobituda maailma, et teistele korda minna. Tegelikult tuleb aga olla sina ise!
Lugu sellest, miks tasub olla sina ise
Roland toob näite ühest kogemusest. Ta sai võimaluse minna ühele kutsetega õhtusöögile, kus olid kohal väga erilised inimesed. Ta oli väga üllatunud, kui sai võimaluse sinna minna. Seal oli ka üks inimene, kes oli aidanud ühe suure 30 miljonilise käibega ettevõtte 100 miljonilise käibega ettevõtteks. Sündmusel tekkis Rolandil selle inimesega põgus vestlus, kuid pärast seda võttis see inimene temaga ise ühendust, et võiks rääkida. „Ma mõtlesin, et mis mõttes tema võtab minuga ühendust. Peaks olema vastupidi, et mina võtan sellise tasemega inimesega ühendust,“ mõtiskleb Roland.
Kõne lõpus otsustas ta ka küsida, et miks see inimene temaga ühendust võttis. „Ta ütles väga huvitava asja, mis mulle tugevalt meelde jäi ja mis näitab, kui oluline on olla sina ise. Ta ütles, et kui ta nägi mind, tundus talle, et mul ei ole ümber müüre, ma olen mina ise ja minuga saab rääkida asjadest päriselt nii nagu need on,“ räägib Roland.
Ta kinnitab, et kui sa laod endale müürid ette ja ei lase enda tegelikku olemust välja, tunnetavad seda ka teised inimesed. Kui aga lased enda olemuse välja, näevad seda ka teised inimesed ja võtavad sinuga ühendust.
Kui lased enda olemuse välja, näevad seda ka teised inimesed ja võtavad sinuga ühendust.
Roland usub ka, et tihti tõmbame enda ellu ligi valesid inimesi just seetõttu, et me pole meie ise. „Seega lõhu kõik müürid enda ümber, mis hoiavad sind tagasi, et olla sina ise, siis hakkavad juhtuma imelised asjad!“ soovitab ta.
Siin on üks katkend Rolandi kirjutatud raamatust „Minu elu kutse,“ kus on väga palju põnevaid mõtteid sellest, kuidas oma andeid leida ja neid oma potentsiaali vääriliselt rakendada
Kui me olime väikesed, siis rääkisime asjadest nii, nagu neist päriselt arvasime. Kuni meile öeldi, et nii pole viisakas.
Kui olime väikesed, siis tundsime huvi kõigi maailma asjade vastu. Kuni meile öeldi, et me peaksime vähem kõrvalisega tegelema ja keskenduma koolitööle.
Kui olime väikesed, siis tegime kõike seda, mis tundus meile huvitav. Kuni meile öeldi, et peaksime leidma ameti, mille eest makstakse.
Nüüd me pole enam väikesed. Valime hoolikalt sõnu. Keskendume kohusetundlikult ette antud ülesannetele. Jätame huvitavamad asjad tagaplaanile ning teeme tööd, et arveid maksta. Unistada? Enam mitte, tähtsamad asjad ootavad tegemist.
Aga see ei pea nii olema! Ära kasva suureks. Kasva tagasi ehedaks endaks, et su sisemine leek ei hääbuks argikohustuste all, vaid oleks kandev jõud, mille najalt avastada ennast ja maailma selle kõige põnevamates värvides.
Kasva tagasi ehedaks endaks, et su sisemine leek ei hääbuks argikohustuste all, vaid oleks kandev jõud, mille najalt avastada ennast ja maailma selle kõige põnevamates värvides.
Mis võib olla põhjuseks, et oleme iseendast kaugenenud?
- Lapsepõlve traumad ja rasked läbielamised, mis on istutanud meisse hirme, mida me ise ei pruugi teadvustada.
- Uskumused, mis on pärit teistelt inimestelt, ja mis piiravad meie loomupärast mõtlemist ja käitumist.
- Meedia, mis püüab meile sisendada, et me pole ilma X asjata piisavad ega täielikud.
- Sotsiaalmeedia, mis surub meile peale kellegi teise nägemust sellest, milline võiks olla hea ja õige elu.
- Meie enda emotsioonid ja sisekõne, mis moonutavad meie reaalsustaju.
Mis aitab jõuda tagasi eheda iseenda juurde? Üks võimalus on eristada seda, mis tuleb minust endast ning seda, mis on minusse väljastpoolt programmeeritud. Küsi endalt rohkem: kas see on tõsi? Kas see või teine uskumus teeb mulle head?
Üks sügavamaid inimlikke vajadusi on olla armastatud. Kui usume, et selleks, et teised meid armastaksid, peame käituma nii nagu nemad soovivad, siis olemegi hakanud mängima seda „normaalseks olemise mängu“. Aga kas tead, mis on „normaalsuse“ hind? Kas me ikka sügaval sisimas armastame seda „normaalset“ iseennast sama palju nagu päris ennast? Seda, kes me sealsamas sügaval sisimas tegelikult oleme?