KATKEND I Ilmus Heiki Raudla koostatud raamat “Huvitav inimene. Ootamatud ja humoorikad lood”
Kuidas läks 67-aastasel Lev Tolstoil esimene rattasõit? Kes kinkis Niccolò Paganinile viiuli? Miks hakkas Al Capone tegelema piimaäriga? Kes oli Ostap Benderi prototüüp? Millist naist ihkas endale Jean-Jacques Rousseau? Kes oli maailma esimene programmeerija?
Tuntud aforismikoguja Heiki Raudla koondas raamatu “Huvitav inimene. Ootamatud ja humoorikad lood” kaante vahele ootamatud, inspireerivad ja humoorikad lood kuulsatest ja vähem kuulsatest inimestest. Ka siis, kui need kõik ei peegelda täielikult ajaloolist tõde, peitub neis kindlasti oma mõte, mis näitab inimeseks olemise lõputut mitmekülgsust.
“Ühelt poolt näitavad selle raamatu lood inimese suurust, leidlikkust ja südamlikkust, teisalt aga väiksust, rumalust või saatanlikku kavalust ja alatust. Kõiki neid on ühtemoodi õpetlik lugeda. Loodan, et see raamat aitab teil mõnusalt aega veeta ja annab mõtlemisainet. Koosneb ju inimese elugi lühematest ja pikematest lugudest,” arvab Heiki Raudla.
Avaldame raamatust katkendi.
Edukaid pole vaja
Ökoloog ja kirjanik David Orr (s 1944) ütles ühes oma raamatus välja mõtte: „Planeet ei vaja nii suurt hulka „edukaid inimesi“. Planeet vajab hoopis rohkem rahuloojaid, tervendajaid, restauraatoreid, jutustajaid ja armastajaid. Ta vajab inimesi, kelle kõrval on hea elada. Planeet vajab kõrge moraaliga inimesi, kes on valmis võitlema, et muuta maailm elavaks ja humaanseks. Aga nendel omadustel on vähe ühist „eduga“, nagu see on seatud eesmärgiks meie tänapäeva ühiskonnas.“
Loomulikult võib lõpmatult polemiseerida teemal, et Orr on lääne kultuuri esindaja, kus edu võrdub teenitud suure rahahulgaga ja oskusega saavutada seatud eesmärk iga hinnaga. Paraku oleme kõik seotud lääne väärtustesüsteemiga, kus printsiip „kiiremini, kõrgemini, tugevamini“ on muutumas ainsaks elukreedoks. Iseenesest pole see hea ega ka mitte halb. Probleem on selles, et see määrab meie eksisteerimise viisi meie väiksel ja mõnusal, kuid samal ajal probleeme täis Maal. Mõelgem korraks, missuguseid elukutseid peavad meie arvates edukad inimesed. Kohe tulevad silme ette tuntud näitlejad, lauljad, poliitikud, ärimehed – kõik, kel on raha või võimu või kes lihtsalt on populaarsed. Aga püüdke ette kujutada edukat arsti. Milline arst on edukas: kas see, kes teeb keerulisi operatsioone ja päästab elusid või arst, kes on avanud erakliiniku ja on tänu rikastele klientidele kogunud varanduse? Kas edukas kirjanik on see, kes on loonud väljapaistva teose või see, kelle raamatuid antakse välja suurtes tiraažides? Sellest vaatevinklist on edukas teadlane, edukas õpetaja, edukas geoloog üsna keerulised defineerida.
Siin peitubki paradoks, millest on rääkinud David Orr: „Tuleb välja, et planeet ei tiirle mitte ümber nende, kelle me sõbralikult oleme tituleerinud edukateks ja pjedestaalile tõstnud. Edukad inimesed ei õpeta lapsi koolis. Edukad inimesed ei ravi meid külmetusest. Edukad inimese ei päästa Maad globaalsest soojenemisest. Edukad inimesed ei küpseta leiba, ei juhi trammi, ei pese kontoris põrandaid. Aga need, kes seda teevad, on objektiivselt ühiskonnale palju kasulikumad kui kogu poplauljate, mänedžeride ja oligarhide armee. Ent kõige huvitavam pole mitte see. Kõige imelisem selle juures on see, et tänapäeva ühiskonnas edu ei võrdu õnnega peaaegu mitte kunagi. Edukaid naisi peetakse karjeristideks, õnnelikeks naisteks aga enamasti emasid. Edukateks meesteks peetakse neid, kes oskavad raha teenida, kindlustada end materiaalsete hüvedega, aga õnnelikeks meesteks… Neid kohtab edukate seas harva. Edu praegune mudel välistab õnne.
Briti Columbia Ülikoolis viidi läbi uuring, kus selgus, et paljud tippmänedžerid kuuluvad nende elanike hulka, kes kalduvad psühhopaatiasse. Seda selgitatakse sellega, et need inimesed on valmis haarama igast võimalusest, mis tagab neile edu tasakaalukamate kolleegide ees. Edu psühhopaatiline mudel seega lihtsalt peab olema lammutav. Võib-olla seetõttu ongi maailmas nii palju sõdu, verevalamisi, majanduskriise – me valime end juhtima edukad psühhopaadid, uskudes naiivselt nende normaalsusse ja püüdes kõigest väest nendega sarnaneda.
Võib-olla on aeg muuta meie ettekujutust edust.
Selliste edukate inimeste maailm on täis üksildust: neid ümbritsevad vaid alluvad, konkurendid ja mõnikord ka partnerid, kes võivad igal hetkel muutuda konkurentideks. Neil pole midagi muud kalliks pidada kui oma edu ja neid hüvesid, mida see annab. Seepärast on väljapoole suunatud lammutav tegevus vaenuliku ja konkureeriva maailma vastu loomulik ja sisemiselt põhjendatud. See ei too õnne, armastust ja ilu, kuid kindlustab edu.
Võib-olla on aeg muuta meie ettekujutust edust. Peame edukateks inimesi, kes teevad iga päev maailma paremaks, kas või natuke, igaüks oma võimaluste piires, ilma pretendeerimata globaalsele haardele. Lihtsalt tõusen hommikul, pesen end, teen ennast korda ja teen korda oma planeedi. Hakkame hindama tarku inimesi, mitte koolitatud oratooreid, õpime hindama tegevust ja motiive, mitte sõnu. Teeme oma tööd hästi mitte seetõttu, et see toob mingi üürikese edu, vaid et see meile meeldib. Aga kui ei meeldi, siis otsime midagi hingelähedast. Peame kalliks oma peresid ja suhtume tähelepanelikult lastesse. Ja siis me märkame, et edukaid inimesi saab olema rohkem. Ja on nii palju neid, kes on õnnelikud, kes mõistavad, et nad ei ela asjata selles maailma. Just sellised inimesed on planeedile vajalikud, sest neil pole põhjust seda lõhkuda. Lõpuks ometi saame tegeleda loomisega.“
