Miks on oluline lahendada ära lapsepõlvetraumad?
Kliiniline psühholoog Stefanie Stahl selgitab raamatus “Sinu sisemine laps”, et sisemine laps on kogumik sinu headest ja halbadest lapsepõlvekogemustest. Enamikku neist sa teadlikult ei mäleta, alateadvusse on need aga kinnistunud. Need on nii hirmud, mured ja puudused, mida oled lapsena kogenud, kui ka kõik positiivsed lapsepõlvemõjud. Miks on aga oluline need traumad ära lahendada?
Avaldame raamatust katkendi.
Laps sinu sees peab leidma kodu
Iga inimene vajab paika, kus tunda end kaitstu ja teretulnuna. Iga inimene igatseb koha järele, kus ta saab lõdvestuda ja olla selline, nagu ta on. Ideaaljuhul oli selline koht lapsepõlvekodu. Kui tundsime end vanemate poolt vastuvõetuna ja armastatuna, oli kodu meie jaoks soe koht, täpselt selline, nagu iga inimene igatseb: südantsoojendav kodupaik. Lapsepõlvest tuttav tunne olla aktsepteeritud ja teretulnud muutub elu jooksul positiivseks elutundeks, mis saadab meid ka täiskasvanuna: tunneme end maailmas ja oma elus turvaliselt. Usaldame ennast ning suudame usaldada ka teisi. Seda hüütakse ka ürgusalduseks. Selline ürgusaldus on otsekui kodu meis endis, sest pakub meile tuge ja kaitset.
Paljude inimeste jaoks seostub lapsepõlv aga halbade, mõnedel lausa traumaatiliste mälestustega. Teistel on olnud küll õnnetu lapsepõlv, aga nad on need kogemused alla surunud, õieti ei mäletagi neid. Kolmandad arvavad, et nende lapsepõlv oli normaalne või isegi õnnelik, mis lähemal vaatlusel osutub enesepettuseks. Aga isegi kui ebakindluse või tõrjumise kogemused lapsepõlvest on alla surutud või täiskasvanuna iseenda jaoks pisendatud, on igapäevaelus siiski näha, et nende inimeste ürgusaldus ei ole kuigi tugev. Neil on probleeme enesehinnanguga ja nad kahtlevad alatasa, kas meeldivad oma kaaslasele, partnerile, ülemusele või uuele tuttavale ja kas nad on aktsepteeritavad. Nad ei meeldi päriselt iseendale, tunnevad tihti ebakindlust ja neil on suhteprobleeme. Neil ei tekkinud ürgusaldust ja nad tunnevad end seetõttu pidetuna. Seetõttu soovivad nad, et teised pakuksid neile kindlust ja turvatunnet, sisemist kodu. Nad otsivad oma kodu partneri, kolleegide juures, jalgpalliplatsil või ostukeskustes. Ja pettuvad üha uuesti, sest teised inimesed suudavad neile kodutunnet pakkuda vaid ajutiselt. Nad ei märka, et on lõksus: kellel puudub sisemine kodu, ei leia seda ka väljastpoolt.
Rääkides lapsepõlvemõjudest, mis kujundavad koos geneetilise pärandiga väga tugevalt meie olemust ja enesehinnangut, kõneleme isiksuse osast, mida psühholoogias kirjeldatakse „sisemise lapsena“. Sisemine laps on nii-öelda kogum meie headest ja halbadest lapsepõlvekogemustest, mille oleme saanud vanemate ja teiste oluliste isikute kaudu. Enamikku neist kogemustest me teadlikult ei mäleta. Alateadvusse on need aga kinnistunud. Seepärast võib öelda, et sisemine laps on meie alateadvuse oluline osa. Need on hirmud, mured ja puudused, mida oleme lapsest saadik kogenud. Ühtlasi kuuluvad sisemise lapse juurde ka kõik positiivsed lapsepõlvemõjud.
Täiskasvanuna tekitavad meile raskusi aga eeskätt negatiivsed mõjud. Laps meie sees teeb kõik, et ei peaks lapsepõlves saadud solvanguid ja haavu enam kogema, ja püüdleb samas endiselt turvatunde ja tunnustuse poole, mida lapsena liiga vähe sai. Hirmud ja igatsused toimivad meie teadvuse põhjakihtides. Teadvuse tasandil oleme sõltumatud täiskasvanud, kes kujundavad oma elu ise, kuid meie sisemine laps mõjutab alateadlikult üsna olulisel määral meie tajusid, tundeid, mõtteid ja tegevust. Isegi palju tugevamalt kui mõistus. Teaduslikult on tõestatud, et alateadvus on väga võimas psüühiline instants, mis määrab 80–90 protsenti meie kogemustest ja käitumisest. Toome näite. Michael satub alati raevu, kui tema elukaaslane Sabine on unustanud midagi, mis on mehele tähtis. Viimati unustas naine osta tema lemmikvorsti ja mees läks endast välja. Sabine oli üllatusest tumm: ta jättis ju lihtsalt vorsti ostmata. Mehele oli see aga maailma lõpp. Mis juhtus?
Michael ei tea, et tema sisemine laps ei tunne end naise poolt piisavalt hinnatu ja austatuna, kui see unustab osta tema lemmikvorsti. Ta ei tea, et tema tohutu raevu põhjus ei ole mitte vorst, vaid haav sügavalt minevikust: olukord, kus ema ei ole lapse soove tõsiselt võtnud. Sabine raputas oma eksimusega lihtsalt vanale haavale soola. Kuna aga Michael ei teadvusta seost oma reaktsiooni ja emaga kogetu vahel, ei suuda ta oma tundeid ja käitumist kuigivõrd mõjutada. Tüli vorsti pärast ei olnud nende suhtes ainus sedalaadi konflikt. Sabine ja Michael tülitsevad sageli tühiste asjade pärast, kuna kumbki pole teadlik, mis neid tegelikult häirib. Nagu Michaeli, nii mõjutab ka Sabinet tema sisemine laps. See reageerib väga tundlikult kriitikale, sest lapsepõlves tegi Sabine vanemate meelest pea alati midagi valesti. Michaeli raevuhood äratavad niisiis ka Sabines ellu vanad lapsepõlvetunded. Ta tunneb end väikese ja väärtusetuna ning reageerib seetõttu solvumisega. Vahel mõtlevad nad isegi lahutuse peale, kuna kisklevad nii sageli pisiasjade pärast ja haavavad teineteist sealjuures sügavalt.
Kui nad aga teaksid oma sisemise lapse haavu ja igatsusi, saaksid nad vestelda just nendest, selle asemel et tülitseda unustatud vorsti või liigse kriitika pärast, mis on vaid probleemi pealispind. Kindlasti saaksid nad siis teineteisest palju paremini aru ja oleksid lähedasemad, selle asemel et teineteist rünnata.
Teadmatus oma sisemisest lapsest ei ole mitte ainult paarisuhete konfliktide põhjus. Neid seoseid teades on paljude tülide puhul näha, et neis ei osale mitte ainult täiskasvanud, kes lahendavad enesekindlalt konflikti, vaid kaasa kaklevad ka sisemised lapsed. Näiteks kui alluv reageerib ülemuse kriitikale sellega, et jätab töö sinnapaika. Või kui poliitik vastab teise riigi poliitiku üleastumisele sõjaväelise rünnakuga. Oma sisemise lapse mittetundmine põhjustab paljudel inimestel oma eluga rahulolematust ja konflikte, mis võivad sageli kontrollimatult suureks paisuda.
Aga ka inimesed, kelle lapsepõlv oli enamjaolt õnnelik ja kes on saavutanud ürgusalduse, ei kõnni reeglina päris muretult läbi elu. Ka nende sisemine laps on saanud haavu. Pole olemas täiuslikke vanemaid ja täiuslikke lapsepõlvi. Ka õnneliku lapsepõlvega inimesed on vanemailt saanud lisaks positiivsetele keerulisemaidki mõjutusi, mis võivad neile hilisemas elus probleeme tekitada. Vahest pole need probleemid nii silmatorkavad nagu Michaeli raevuhood. Võib-olla on neil raske usaldada inimesi väljastpoolt perekonda või ei meeldi neile olulisi otsuseid langetada või elavad nad alla oma võimete, selle asemel et iga hinna eest silma paista. Negatiivsed lapsepõlvemõjud aga piiravad meid ja meie arengut igal juhul ning muudavad inimsuhted keerukaks.
See kehtib peaaegu kõigi inimeste kohta – kui me viimaks sõlmime sõpruse oma sisemise lapsega, saame teada, kui sügavaid igatsusi ja haavu endas kanname. Me saame oma hinge haavatud osa aktsepteerida ning teatud määral isegi ravida. Meie enesehinnang saab sel moel kasvada ja laps meie sees leiab viimaks kodu. See on eelduseks, et saaksime oma suhteid teiste inimestega muuta rahulikumaks, sõbralikumaks ja õnnelikumaks ning see eeldus aitab meil ka lahti öelda suhetest, mis pole meile head või teevad lausa haigeks.
