Katkend! “Tulevik on meie teha“ on praktiline ja innustav raamat kliimakriisiks
„Tulevik on meie teha“ on praktiline ja optimistlik raamat, mis sobib igas vanuses lugejale, kõigile, kes tunnevad end kliimakriisiga silmitsi seistes jõuetuna.
Christiana Figueres ja Tom Rivett-Carnac veavad koos üht olulisimat kliimateemalist podcast’i „Outrage + Optimism“. Nad on asutanud organisatsiooni Global Optimism, mis on pühendunud uskumuste ja narratiivide muutmisele ning valitsuste, firmade ja kodanike innustamisele, et kaitsta kliimakriisi kahjude eest kõike, millest nad hoolivad. Figueres on endine ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni täitevsekretär ja Rivett-Carnac töötas tema alluvuses poliitikastrateegina. Nad on tuntud oma erakordse koostööle orienteeritud diplomaatia poolest, tänu millele võtsid 195 maailma riiki ühel häälel vastu pöördelise Pariisi kliimaleppe.
“Elame erakordsel, väga kiirete muutuste ajal. Aga me ei tohi tulevikku karta. Vastupidi, me peame hoidma uudishimu ja optimismi. See raamat heidab valgust meie võimalustele ja valikutele alanud kümnendil. Kas ja kuidas me neid ideid rakendame, on juba igaühe enda teha. Lugeda ja kaasa mõelda tasub kindlasti,” ütleb maailmakoristuspäeva juht Eva Truuverk.
“Sellest olulisemat raamatut pole olemas,” kiidab Richard Branson.
Good News avaldab raamatust katkendi.
Meenutus Pariisi kliimakõnelustelt: „Me leidsime pommi.“
Pariisi läbirääkimiste esimene nädal oli 2015. aasta detsembris läbi saamas ja me töötasime Christiana kabinetis, kui keegi uksele koputas.
Tuppa sisenes ÜRO julgeolekuülem Kevin O’Hanlon. Olime temaga juba aastaid koos töötanud ja nüüd taipasime juba tema näoilmest, et ta on tõsiselt mures.
„Me leidsime pommi.“
See oli kõige hullem stsenaarium, mida me kõik kartsime. Hiljutiste Pariisi terrorirünnakute tõttu olime võõrustajariigi julgeolekujõududel lubanud vastutada ÜRO kokkusaamispaiga saabumis- ja lahkumisala eest. Seaduse kohaselt loetakse ÜRO läbirääkimiste toimumispaika eksterritoriaalseks, kuni üritus kestab. Seega ei kuulu see võõrustajariigi võimu alla. Kuid COP 21 jaoks olime Le Bourget’ lennujaama muutnud suureks konverentsikeskuseks ning kuna kohal viibis 25 000 inimest 195 riigist, oli see mõistagi potentsiaalne sihtmärk. Seega me teadsime, et vajame Prantsusmaa korrakaitsjate abi, eriti just politsei terrorismivastaseid üksusi pommikoertega.
Üle kogu riigi oli valves 30 000 politseinikku ning loodud oli 238 kontrollpunkti. Riigis võeti julgeolekut enneolematult tõsiselt. Ka seda, mida me ÜRO kõneluste pidamise kohas saavutada üritasime, võis pidada enneolematuks. Nüüd olid ÜRO ajaloo suurimad kliimaläbirääkimised kestnud juba viis päeva. Panused olid tohutult suured.
O’Hanlon selgitas, et pomm oli leitud ühest prügikotist Le Bourget’ metroojaamas, mis oli meie konverentsi peamine metroopeatus – kõik 25 000 osalejat käisid iga päev sellest jaamast läbi. Christiana kaks tütart kasutasid jaama iga päev vähemalt kaks korda. Tomil oli kodus kaks last, kes isa tagasi ootasid. Kui me teineteisele otsa vaatasime, võisime teise pilgust välja lugeda, et mõtleme kolme nädala tagustele stseenidele Pariisis ja Saint-Denis’s. Klaasikillud. Veri. Surnukehad. Nutvad lähedased.
Pomm sai kahjutuks tehtud, kuid polnud võimalik lõpuni kindlaks teha, kas see oli ainus lõhkekeha kogu piirkonnas.
Terve ettevõtmise tulevik oli nüüd ohus. Aastatepikkuse töö järel oli meil viimaks valminud globaalse kliimaleppe esialgne tekst, milles oli kaugemaks sihiks seatud süsinikuneutraalne majandus ja mille sõnastus arvestas kõige haavatavamate kaitsmisega. See sisaldas ka kava heitkoguste vähendamiseks viisaastakute kaupa, et hoida maakera temperatuuri soojenemine „kindalt alla 2°C“. Need ambitsioonikad eesmärgid olid esialgses tekstis kirjas, kuid ei pruukinud vastu pidada paljude riikide poliitilisele survele need eemaldada. Lisaks tahtsime enamat. Soovisime selle leppega astuda rajale, mis hoiaks kliima soojenemise maksimaalselt vaid 1,5°C piires. Kaks kraadi soojema maailmaga kaasneks kuni kolm korda suurem kahju infrastruktuurile ja loodusele ning eluohtlik palavus, nälg ja veepuudus. Poolekraadine vahe võiks päästa miljoneid elusid ja vahest koguni anda madalatele saartele ja rannikualadele võimaluse uputusest pääseda. Kui me konverentsi ära jätame, siis pole sugugi kindel, kas õnnestub uuesti üritada leppeni jõuda – selle ees seisid endiselt tõsised poliitilised takistused ja vastased koondasid oma ridu, et takistada maailmal tegemast seda, mida on vaja teha.
See oli meie vaat et ainus võimalus.
Nüüd pidime otsuse langetama.
Kas peaksime konverentsi töö lõpetama ja koos sellega loobuma võimalusest jõuda globaalse kliimaleppeni? Või ikkagi jätkame ja lepime riskiga, mis sellega kaasneb? Christianale polnud see esimene kord raskeid otsuseid teha, kuid ühe ema jaoks polnud see lihtne valik.
Tol hetkel tajusime selgelt kõiki riske ja hirme ja andsime endale aru, mis meid võib ees oodata. See oli jube olukord, kuid ei tohtinud kaua kesta. Pidime midagi tegema – ühe või teise valiku kasuks otsustama.
