Kas maailma top 1% on sündinud hõbelusikas suus? See raamat tõestab, et tegelikult saad ka sina seda saavutada

Top 1%, ehk enim teenivate inimeste kohta liigub ühiskonnas palju müüte. Alustades sellest, et nad on sündinud hõbelusikas suus, kuni selleni, et tegemist on sulide, varaste ja ülbikutega, kes eiravad seadusi, pääsevad alati puhtalt ning saavad ülejäänud 99% arvelt järjest rikkamaks. Kuidas aga tegelikult on, avaldab Dan Strutzel raamatus “Top 1%”.

Väärtuse jagamine

Strutzel rõhutab oma raamatus, et tegelikkuses kannustab enamikku tipptegijaid aga kinnisidee teha midagi erakordset ja nad elavad väärtuse loomise ja jagamise, mitte selle endale kahmamise nimel.

Tõsi on ka see, et suur osa meist sooviks ise nende hulka kuuluda. Selleks ei piisa aga traditsiooniliste edureeglite täitmisest või pisut parem olemisest. Tee tippu on vähekäidud ja tundmatu.

Autor pakub raamatus teadmisi, mis võivad sind tõsta mitte ainult sissetulekute top 1% sekka, vaid ka õnne ja rõõmu tippu, kuidas tahes sa seda ka ei määratle. Kuulugu sa oma sissetuleku poolest siis top 1%, 5%, 20% või 50% hulka.

Ta on üle 25 aasta teinud koostööd sadade kirjanike, ettevõtjate ja investoritega, kes on top 1% täieõiguslikud liikmed. Ta on olnud maailma juhtivate arengule ja edukusele suunatud kirjastuste ja ettevõtete eesotsas. Ta on töötanud selle ala kuulsaimate tegijatega, sealhulgas Zig Ziglari, Tony Robbinsi, Brian Tracy, Jim Rohni, Wayne Dyeri, Robert Kiyosaki ja Sharon Lechteriga .

Raamatust leiad muuhulgas:

• kuidas mõtleb ja tegutseb top 1%;
• miks võiks kuulutada keskpärasuse ajastu lõppenuks ja miks võiks 1% parimate hulka pürgimine olla igaühe püüdlus sõltumata sellest, kas sinna kunagi ka jõutakse;
• põhimõtted ja oskused, mida top 1% enda elus rakendab;
• kuidas muuta tarbijamentaliteet omanikumõtteviisiks;
• miks kaotab traditsiooniline eesmärgipüstitus oma tähtsust ja kuidas see hoopis takistab 1% parimate hulka jõudmist;
• miks peaks keskenduma väärtusele ja varale, mitte sissetulekule;
• miks nii 1% kui ka 99% teineteist enda eesmärkide ja heaolu saavutamiseks vajavad.

Strutzel sõnab, et top 1% hulka pürgimine on parim, mida saad teha, et oma sünnipärast potentsiaali siin maamunal maksimaalselt ära kasutada.

GoodNews avaldab raamatust katkendi.

Lõppematu kütus

Läbi aegade on filosoofid ja poeedid otsinud õnne ja rahulolu saladust. Igaüks, keda see teema huvitab, võib minna kohalikku raamatupoodi või külastada amazon.com-i ning tundide kaupa uusi ja vanu täiel rinnal elamise retsepte sisaldavaid raamatuid läbi sirvida. Kuid kui oled nagu mina, tead, et on väga suur vahe, kas millegi kohta lugeda või seda omal nahal kogeda. Mark Twain ütles kord: „Olen vana mees ja mul on mitu häda, mida pole kunagi olnud.“ Lisaksin omalt poolt sellele kõnekäänule: „Olen keskealine mees ja mul on seljataga palju õnne ja edu täis päevi, millest enamikku pole olnud.“

Ära saa valesti aru. Armastan elu ning pean end üdini positiivseks. Kuid tean ka seda, kui lihtne on edu kohta lugeda ja kuulata ning fantaseerida, et see on sama, kui ise õnnelikku ja edukat elu elada. See pole üks ja sama. Ideed tuleb ellu rakendada.

Palju aastaid tagasi, kui mu lapsed olid väiksed ja kui naine juhtus kodust ära olema, oli üks mu lemmiktegevusi pakkida kolm last autosse, haarata tee pealt üks Starbucksi kohv ning minna kaunil laupäeva pärastlõunal sinna laborisse. Tegin autoukse lahti, lasin lapsed (nimetagem neid subjektideks( välja ning potsatasin pargipingile, et analüüsi alustada. Vaatasin sel ajal päevaraamatusse tehtud märkmeid ja leidsin sealt järgmised sissekanded: 6,5-aastane Kyra suundus poomile ja kõndis vähemalt kuus korda edasi-tagasi, samal ajal omaette rääkides ja naerdes, ega kukkunud kordagi. 4,5-aastane Jeremy hüppas mängumootorratta selga ning asus kujuteldavaid röövleid taga ajama, möödudes napilt, kuid kergelt kujuteldavatest majadest ja teetõketest ning tehes kriiksuhääli, mille kvaliteet oli võrreldav Steven Spielbergi parimate heliefektidega. Ja siis veel 1,5-aastane Camden. Kus on Camden? Aa, seal ta ongi, selili maas ja püüab end multši alla matta, ise samal ajal taevast silmitsedes ja sõrmega pilvede poole viidates. Muidugi polnud need tema jaoks pilved; ta nimetas neid pallideks, autodeks või emmeks ja muudeks asjadeks sedamööda, kuidas pilved kuju muutsid.

Imelised mälestused! Iga kord, kui lastega mänguväljakul käisin, nägin tosinaid lapsi liivakastis liivalosse ehitaas, taeva poole kiikumas, keerdliumäest tagurpidi üles ronimas ja minutite kaupa karussellil pöörlemas, sellest kõvasti kinni hoides. Seal niimoodi istudes ja aeg-ajalt kella kiigates märkasin minda hämmastavat: ükski laps ei paistnud kunagi väsivat. Nad liikusid ühelt tegevuselt teisele ennastunustavalt ja lõputu innuga. Ma ei kuulnud eales ühtegi last vanematelt küsimas, mis kell on, millal nad ära hakkavad minema, või kurtmas, et neil on igav.

Neil oli lõputult kütust

Kütus, mis iial otsa ei lõpe, mille kõik saavad sünniga ühes, on kirg. Minu arvates ole elujanu vastupidiselt mõnele eneseabijuhendile miski, mille peaksime afirmatsioonide ja lõputute hingeotsingutega endale külge pookima; see on meile kaasa sündinud. Meil tuleb see vaid taasavastada. Kuigi su pürg top 1% sekka võib esmalt tekitada enneolematut elujõudu ja kirge, saabub kahtlemata põuaaeg, kus kogetud tulihingelisus paistab olevad kauge mälestus ning argipäev tekitab tüdimust, väsimust ja kuivalolekutunnet.

Paljude jaoks muutub elu aja möödudes kogunevate rahaliste, töiste, isiklike ja vaimsete kohustuste tõttu keerulisemaks. Kuidas oma peret toita? Kas ma säästan piisavalt pensioniks? Kas tegelen sellega, mida armastan? Kas liigun ametiredelil edasi, nagu peaks? Miks mu abielu suuremat rahuldust ei paku? Kuidas saaksin veeta rohkem aega abikaasa seltsis, kuid olla ka lastega nii palju koos, kui nad vajavad? Mis on üldse minu elu mõte? Miks ma olen siin? Kus ja kes on jumal?

Mõtle elust kui artišokist. Lapselik kirg ja särts peituvad artišoki südames, ent aasta-aastalt lisanduvad katsumused ja äsjakirjeldatud küsimused on nagu artišokilehed. Iga küsimus, iga katsumus lisab ühe lehe ning järele jääb vaid kire hõng. Harva on meil aega või energiat kõik lehed tuumani pealt koorida.

Ma ei taha lihtsameelselt öelda, et kõik liialt lihvitud täiskasvanud peaksid kätte võtma ja hakkama lapse kombel elama. Muidugi muutub elu vanemaks ja edukamaks saades keerulisemaks. Edu ja liidripositsioon ei lase meil nende keerukuste ja katsumuste eest pakku pugeda, vaid nõuavad, et me need omaks võtaks ja nende kõrgusele tõuseks. Taas ühe mu lemmikkirjaniku Dan Sullivani sõnu kasutades tahan öelda: „Selleks, et jõuda uuele lihtsuse tasemele, tuleb meil oma keerukuse laest kõrgemale tõusta.“ Meil tuleb muuta karm ja kõle tööturg ning isiklik elu taas mänguplatsilaadseks.

Need on minu täheldatud mänguväljakureeglid. Saad neid rakendada kõrgema astme lihtsuse saavutamiseks ning oma kütusemahutile ligipääsemiseks.

• Ole kohal ,kus iganes oled. Harjuta oma meelt ja hinge kogema täie tähelepanuga seda, mida parajasti teed. Kui suudad meeltesegajaid vähendada kasvõi poole võrra, hämmastud, kui palju energiat ja loovust see valla päästab Uuri meditatsiooni, lõdvestust ja keskendumist käsitlevaid raamatuid ja kuuldekavasid, et õppida käesolevale hetkele pühenduma.
• Ela enda sisemiste standardite järgi. Mida vanemaks saame, seda enam paistab meile korda minevat, mida naabrid teevad, kuidas nad elavad, palju teenivad, kuidas rõivastuvad, kus trennis nende lapsed käivad ja isegi, millesse nad usuvad. Stephen Covey ütleb hästi: „Lõpeta teiste inimeste pattude kahetsemine.“ Ma lisaksin: „Lõpeta väliste normide järgi elamine ja ela nii, nagu sulle tundub kõige õigem.“ Pääsed oma kütusevarule ligi vaid siis, kui oled ise tüüri juures, mitte siis, kui roolis on keegi teine. Mu pojale Jeremyle ei läinud korda, kas teistel on liumäel lõbusam, ta oli röövlite tagaajamise ja tõketest kõrvalepõikamisega hõivatud!
• Suurenda uudishimu. Vanemaks saades on lihtne rutiini kinni jääda. Ärkad, sööd hommikust, (loodetavasti) teed trenni, paned lapsed riidesse ja viid kooli, lähed tööle, kiirustad koju, vannitad lapsi, jääd diivanile magama – ja kordad kõike uuesti. Miski ei tühjenda meie kütusevarusid kiiremini kui rutiin. Kuidas sellest üle olla? Saame muidugi oma toimetusi mitmekesistada, kuid teatud määral on rutiin elu vajalik ja vältimatu osa. Parem lähemeine on harjutada uudishimu ja imestuse kunsti. Loe hommikuti neist asjust, mis sind paeluvad, on need su karjääriga seotud või mitte. Lükka oma hinnanguid andev mõistus teadlikult kõrvale ning käivita vestluses kellegagi või äriesitlust koostades uudishimulik meel. Pea meeles, et pilvedes peitub varasalv, kui vaid pisut terasemalt vaatad.
• Naerata. Lisa naer oma argirutiini. Kasuta seda, et elukonarusi siluda, tobedatele või haledatele hädadele uue nurga alt läheneda ning sõprussuhteid tugevdada. Olen jõudnud järeldusele, et inimese vaimne tervis on otseselt seotud sellega, mitu korda nädalas ta naerab, nii et vats vappub. Piibelgi ütleb: „On aeg nutta ja aeg naerda.“ Ma ei ütle lihtsameelselt, et naera kõige üle; elu pole vaid pisiasjad. Kuid enamik meist on oma pisarakanalile palju rohkem trenni teinud kui naerulihastele.

Tee neid asju pidevalt, siis põletad sellist kütust, mille läte kunagi ei kuiva – kirekütust.

Raamatu saab tellida kirjastuse Million Mindset e-poest!