Koolitaja ja kirjanik Colin Sisson: peame vaid südame juurde tagasi jõudma
“Me ei mõista kunagi tegelikkust, kui proovime end muuta “paremaks” inimeseks. See on nii, sest me tuleme sealt, kus ei aktsepteeri seda, mis “on”. Me elame illusioonides ja proovime muuta selle paremaks illusiooniks. Asume reaalsusesse, kui oleme kohal oma hetke tões. See äratab üles tõelise mina ja arusaama, et oleme juba sisemiselt see “parem” inimene,“ ütleb Colin. P. Sisson, kes viib Tallinnas 22.-25. augustini läbi kaks põnevat seminari.
Sisson kirjutab oma raamatus “Sisemine ärkamine” südame teadvustamisest. Avaldame raamatust katkendi.
Südame teadvustamine
Teadvustamise tuumaks on südame teadvustamine. See tähendab seda, et me ei kasuta enam mõtteid, ideid, tehnikat, valemeid, filosoofiaid ega intellekti, et elada teadlikku elu. Paljude jaoks tähendab teadlik elu õppimist, kuidas elu paremaks muuta. Kui me üritame muuta elu paremaks ajendatuna hirmust, siis kas meie lähtekohaks on tõepoolest vabadus? Enesejälgimine ja kohaloleku praktika võimaldavad meil näha seda, mis toimub päriselt, näha meid kontrollivat hirmu ja mitteteadlikku vajadust põgeneda oma tõeliste tunnete eest. Me vaid peame südame juurde tagasi jõudma.
Kes elab sel kombel, et on täielikult aus praeguses hetkes? Kes on huvitatud olema aus selle suhtes, mis on – alates teiste kriitilistest märkustest kuni tõsiste väljakutseteni? Ausus ei tähenda keskendumist oma tunnete väljendamisele, vaid tunnetest teadlik olemist. See vastab tõele, et meid viib endast välja illusoorne võltsmina, kellega me samastunud oleme. Ometi tundub see nii ehtne, kui emotsioonid meie üle kriisiolukorras võimust võtavad.
Reageerida, vastata
Kui oleme mingist olukorrast kaasa haaratud, siis sellega samastumine paneb meid vihast ja nördimusest lahvatama või kurvalt tagasi tõmbuma – võimalike emotsioonide spekter on lai. Ärganud inimene vastab sellele teadvustamisega. Reaktsioonid on mitteteadlikult juhitud hirmude poolt, mis omakorda tulenevad hirmul baseeruvatest minevikuhinnangutest. Reaktsioon on tegelikult mineviku reaktiveerimine (taasaktiveerimine). Sõnal “vastus” on sama tüvi nagu sõnal “vastutus”, võimele vastata praegusele hetkele. Vastuse ja vastutuse tõelisel tähendusel pole mingit pistmist kohuse või kohustusega, see on ausus praeguse hetke suhtes.
Südame teadvustamine on teadlikuks saamine tunnetest ja reaktsioonidest, olemine nii nende kui ka vastuseisuga, mida me nende suhtes tunneme. Olemine vastuseisuga võimaldab meil jälgida reaktsiooni taga peituvat hirmu, mis on mineviku sündmuste tulemus. Teadlikkuse keskendamine toob meid pragusesse hetke.
Paljud küsivad: “Kuidas ma saan olla vastuseisuga, kui ma ei suuda olla isegi endas võimutsevate tunnetega, mis tulenevad minu hinnangutest ja hirmsatest olukordadest mu elus? Ma olen üritanud, aga ma ei suuda. Mis mul viga on?”
See küsimus on väljakutse nende jaoks, kes tahaksid olla teadlikud. Esimene asi, mida meeles pidada, on see, et me ei pea midagi tegema. Kui me peame olema oma tunnetega, on see vaid järjekordne pealesunnitud reegel, et me peame midagi tegema. Teine asi on see, et me hakkame harjumuspäraselt samastuma oma hinnangutega. See tähendab, et me oleme liiga hõivatud hinnangute andmisega, et seda enda juures üldse tähelegi panna. Tehes enesejälgimise ja kohaloleku harjutusi, hakkame vaikselt seda samastumist teadvustama ja see hakkab ise kaduma, ilma et me üritaksime sellest lahti saada. See vajab lihtsalt harjutamist. Mõned annavad alla esimesel katsel väites, et nad ei oska. Kõik suudavad endaga emotsionaalses kriisis olla, kui see on nende valik.
Mõned inimesed üritavad selleks, et oma vastuseisust lahti saada, nendega leppida. See on tõsine viga, sest see tekitab topelt vastuseisude kihi. Üks osa meist üritab põgeneda, samas teine osa üritab seda kunstlikult aktsepteerida, et tunda end paremini. See on samuti üks põgenemise viise, mille tulemusena surutakse tundeid maha. Aset leiab võltsleppimine. Ehtne leppimine leiab aset integratsioonis. Tunnete aktsepteerimine, kui ise veel nende vastu võitled või üritad nende eest põgeneda, võib viia tunnete mahasurumiseni ja me nimetame seda võltsintegratsiooniks.
Teadlikkus on Õndsus. Elu on üks suur rõõm ja lõbu, kui õndsus siseneb meie teadlikkuse teadvustamise tasandile. Siis teeme iga kogemuse puhul positiivseid valikuid. Kui õndsust hoitakse alateadvuse tasandil ja meie valikus on midagi vihata, sellest lahti ütelda, seda ignoreerida või alla suruda, jääme kannatama. Kannatuste põhjuseks on ebateadlik valik kannatada.
Võtmesõna on valik. Meil kõigil on valik, kuigi enamik meist ei näe seda teadvat ega koge seda.
Ära ürita jõge tagant lükata. Kui sa seda teed, mis on üsna inimlik, siis lükka seda selles tegevuses teadlikult kohal olles ja seda täielikult teadvustades. Siis sa märkad, et vajadus lükata kaob iseenesest ära. Selles peitubki teadvustamise ime.
Colin P. Sisson viib Tallinnas Pesas 22. augustil läbi seminari „Enesemeisterlikkus“ ja 24.-25. augustini seminari „Oma sisemise jõu avastamine“.
