PILLET PUUDUTAB! Kuidas ebaõnnestumistest õppida?
Raamat: Matthew Syed „Suurte saavutuste saladused. Kuidas ebaõnnestumistest õppida.“ Kirjastus Pegasus 2018.a.
„1920-ndatel olid väga moes ja omavad teatud mõju ka tänapäeval Alfred Adleri psühhoterapeutilised teooriad. Nende keskne mõte on „alaväärsuskompleks“ – et käitumine tuleneb soovist end tõestada. Adleri teooriad sobivad kõigega. Oletame, et mees päästab uppuva lapse, siis Adleri teooria järgi tõestab ta endale, et tal on julgust oma eluga riskida ja jõkke hüpata. Kui sama mees keelduks last päästmast, tõestaks ta endale, et tal on julgust riskida ühiskonna hukkamõistuga. Mõlemal juhul on ta oma alaväärsuskompleksist jagu saanud.
See teooria on teadlikult või alateadlikult loodud selleks, et ebaõnnestumine oleks võimatu. Sellepärast see sobibki kõigega, mis juhtub. Samas tähendab see, et me ei õpi mitte millestki.
Psühhoterapeutide töö on parandada oma patsientide vaimset seisundit. Aga kuidas nad teavad, kas nende sekkumine oli õige või vale? Kus on tagasiside? Enamik psühhoterapeute hindab oma patsientide reaktsiooni ravile mitte objektiivse informatsiooni põhjal, vaid neid kliinikus jälgides. See info on siiski ülimalt ebausaldusväärne. Patsiendid võivad ju terapeudi meeleheaks end paremast küljest näidata ja see on psühhoteraapias teada-tuntud probleem. Psühhoterapeut ei oma mingit tagasisidet oma sekkumise kestva mõju kohta, neil pole aimugi, kas nende meetod toimib või mitte ehk kas patsiendi vaimne tervis ka pikas perspektiivis paranes. Sellepärast ei muutugi ka paljude terapeutide kliinilised oskused aja jooksul.
Meie maailma mõnede tähtsamate elualade paigalseis ja ebaõnnestumistest õppimise puudumise vahel on seos. Kontekst on tervishoid. Mõelgem sellele nii, et arstid ei pane oma eksimusi vahel tähele, kuna nad on need juba ümber sõnastanud. Nad pole valelikud inimesed, vaid nad lihtsalt ei tea, et nad seda teevad, kuna see käib suures osas alateadlikult. Kui negatiivseid sündmusi sõltumatult uuritaks, avastataks need vead „musta kasti“ analüüsi käigus, arstidele esitataks nende kohta küsimusi ja nad õpiksid neist, ent korralikku sõltumatut uurimist ei toimu peaaegu mitte kunagi. Veelgi enam – uurijad toetuvad üldjuhul informatsioonile, mida annavad professionaalid ja mida eksimusi häbimärgistavas kultuuris tihti varjatakse. See tähendab, et arstid teevad sama viga ikka uuesti, uskudes samal ajal aina veendunumalt, aga ekslikult, et nad on eksimatud. Arstid küll võivad näha oma vigadega kaasnevat, ometi ei oska nad nende tohutu emotsionaalse mõjuga toime tulla.
Kui me näeme ebaõnnestumist uues valguses, muutub edu uudseks ja joovastavaks mõisteks. Kompetentsus pole enam staatiline nähtus, midagi, mis on mõeldud vaid suurtele inimestele ja organisatsioonidele fikseeritud üleoleku alusel. Pigem suhtutakse sellesse kui dünaamilisusse looduses – asi, mis kasvab, kui me katsetame oma teadmiste piire. Me ei taha uhkustada sellega, mida hetkel teame ega muutu tõrjuvaks, kui inimesed osutavad aukudele meie teadmistes.
Me vaatame hoopis imestusega lõputut ruumi meie praeguste arusaamade piiri taga ja julgeme astuda sellele tundmatule maale, avastades uusi probleeme ja uusi lahendusi, nagu suurepärased teadlased.
Inimene ei sünni hirmuga ebaõnnestumise ees, see pole instinkt, see on asi, mis kasvab ja areneb inimese kasvades. Väga väikesed lapsed ei karda ebaõnnestuda. Neil on lõbus uusi asju katsetada ja nad õpivad väga kiiresti. Meie keskendume hästi ebaõnnestumistele, ebaõnnestumistes hea olemisele. Tuleb riskida ja kui risk ei tasunud end ära, siis sellest õppida.
Pole mõtet ebaõnnestuda ja siis teeselda, et seda ei juhtunud või süüdistada kedagi teist. See oleks käest lastud võimalus saada enda kohta rohkem teada ja ehk tuvastada ka augud oma oskustes, kogemustes või kompetentsis. Kui sa oled eksimusest õppinud, saad midagi ette võtta, et olukorda muuta.
Osad psühholoogid on väitnud, et enda takistamine võib lühiajalist kasu tuua. Kui sa ajad ebaõnnestumise näiteks liigse joomise kaela, kaitseb see viletsa tulemuse korral sinu enesehinnangut, aga jääb tegelik õppetund saamata. Mis mõtet on säilitada enesehinnangut, mis ei kannata mingisugust ebaõnnestumist?
Enesehinnang on tugevasti ülehinnatud psühholoogiline omadus. See võib õppimise ohtu seada, kui me kardame, et see näitab meid halvemas valguses. Me vajame visadust – oskust ebaõnnestumistega hakkama saada ja sellest õppida. Seda ju areng tähendabki.
Esimene ja kõige tähtsam küsimus on muuta seda, kuidas me ebaõnnestumistesse suhtume. Sajandeid on kõikvõimalikke eksimusi peetud piinlikeks, moraalselt halbadeks, peaaegu räpasteks. Prantsuse Larousse´i sõnaraamat kirjeldab eksimist kui „kujutlusvõime, reeglitele allumatu meele hulkurlust“.
See arusaam püsib ka tänapäeval, Sellepärast lapsed ei julgegi klassis kätt tõsta – kui piinlik oleks vastata valesti! -, miks arstid sõnastavad oma vigu ümber, miks poliitikud ei taha oma poliitikat testida ning miks süüdistamine ja patuoinaste otsimine on nii laialt levinud. Äriliidrite, õpetajate, treenerite, professionaalide ja lapsevanematena peame seda arusaama muutma. Peame seda kujutama mitte kui räpast ja piinlikku, vaid julgustavat ja õpetlikku. Me peame seda arusaama oma lastesse sisendama – ebaõnnestumine on osa elust ja õppimisest ning et soov seda vältida viib paigalseisuni.“
Pille Teearu
