Regiina Pihlak: kelle elu me elame?
40-45-aastaselt oled jõudnud vanusesse, kus hakkad analüüsima, mida sa siin elus siis korda olen saatnud. Oled koolis käinud, ametit õppinud, et raha teenida. Oled tööl käinud, pere loonud, kodu soetanud. Oled elanud nagu orav rattas. Võibolla oled juba lahkugi jõudnud minna.
Sa oled kinnisilmi lihtsalt rassinud.
Ja nüüd sa vaatad oma elule tagasi ja mõtled, et aga see ei ole ju üldse see, mida ma teha olen tahtnud. See pole mina. Kelle kuradi elu ma siis elanud olen? Langed masendusse, sest pool elu on elatud ja edasi ei oskagi enam minna. Defineerid selle keskeakriisiks ja istud mõnusasti selles augus. Ootad kedagi, kes appi tuleks ja sind välja päästaks.
Kuulsin hiljuti, et inimese kujunemist mõjutavad 40% vanemad, 10% ühiskond ja ülejäänud 50% on inimese vaba tahe. Mina liigitaksin need protsendid pigem 60%-30%-10%.
Oma vanematelt saame me kaasa tohutu pagasi oma eluks. Kõik tõekspidamised, kuidas teha asju õigesti ja olla ise õige. Sa elad nende vaatepunktidega ja mingil hetkel saad aru, et need ei tööta enam sinu jaoks. Aga sa püüad ikka jätkata ja paljud vanemad suruvad enda tõekspidamisi ka veel täiskasvanud lastele peale, arvates, et need on ainuõiged. Sa lähed endaga ja oma vanematega konflikti, sa püüad midagi muuta, aga surve on nii tugev, et sa loobud. Mis siis teha?
Võta aeg maha ja lase elul sulle näidata teed, mida valida. Valikuid saad sa teha igal kümnel sekundil, sul on see õigus alati olemas. Võta aeg maha ja tunneta, mida sa tegelikult soovid. Otsi üles see päris mina, kelle sa juba ammu kuhugi ära kaotanud oled. Ära karda olla üksi – üksi oma mõtete ja tunnetega.
Mida aga enamik keskeakriisis inimesi teeb? Neil on nii suur hirm üksiolemise ees, et nad hakkavad tegema rumalusi – ükskõik mida, peaasi, et ei peaks oma mõtetega üksi jääma, sest see on nii valus. Siis sa ju näed iseennast ja enda tõelist olemust. Aga usu mind, põgenemine iseenda eest, see ei vii mitte kuhugi. Sa lükkad seda kõike lihtsalt edasi. Ja mida vanemaks sa saad, seda raskemaks kõik muutub, sest kõik süveneb.
Ühiskond – kui lihtne on mõjutada masse! Kui palju sina lased ennast mõjutada igasugusest massimeedia ja ühiskonna arvamusest? Kui tähtsaks ja oluliseks sa pead seda, et sind ühiskonnas aktsepteeritakse? Päris paljude jaoks on see ülioluline. Aga miks see nii on, et otsitakse tunnustust ühiskonnast – et kui üldsus sind tunnustab, siis on kõik hästi? Ja kui ei tunnusta, siis sa oled läbi kukkunud. Vahet ju pole, kui hästi sa midagi teed, hinnanguid saad sa alati – kas sa teed või ei tee üldse midagi.
Aga siiski, kas siis sellest ei piisa, kui sa ise endaga rahul oled? Ma olen kohanud inimesi, kellelt küsides, kas sa ise ka oled oma tulemusega rahul, ei oska nad midagi vastata. Nad ei ole selle peale üldse mõeldnudki, sest ühiskonna arvamus on neile ainutähtis ja õige. Aga kelle arvamuse ja hinnangute järgi sa siis elad? Kelle elu sa elad?
Kui sa teed midagi, mis on sulle hingelähedane ja väga meeldib, siis jätka ja kõik sulle vajalikud inimesed jõuavad ise sinu juurde. Sa oled ise rahul ja kõik teised on rahul. Kas saab veel midagi paremat olla?
Vaba tahe – kui sa jätad kõik vanemate tõekspidamised, mis sinu jaoks enam ei tööta, loobud ühiskonnalt aktsepteerimise otsimisest, siis alles jääbki sinu enda vaba tahe. Sa viskad maha kõik kaitsed, mida oled kiivalt endaga kaasas kandnud. Sinu jaoks ei kehti enam õige ega vale, sa lihtsalt teed valikuid iga 10 sekundi tagant. Sa toimid oma sisetunde järgi, sest sina tead, mis on sinu jaoks parim; mitte keegi teine seda ei tea. Sa lihtsalt oled ja kulged, teed asju, mis sulle meeldivad ja võtad vastu kõik, mis elul sulle pakkuda on. Ja kui see ei sobi, siis valid kohe midagi muud. Nii lihtne see ongi!
Vali ennast ja võta vastutus enda elu eest!
Regiina Pihlak
