Osho: kontrolliv inimene tahab, et elu täidaks kindlad nõuded, aga elu ei viitsi

Osho esitab raamatus “Mõistmise raamat” lugejale väljakutse mõista maailma uuel ja radikaalsel moel. Esimene samm mõistmise poole on Osho sõnul seada küsitavuse ja kahtluse alla kõik, mida meile seni on õpetatud: ainult seniseid uskumusi ja eelarvamusi kahtluse alla seades on inimesel võimalik avastada omaenda ainulaadne hääl.

Vabaduse tee on täis küsimusi ja ebakindlust. Kas on üldse võimalik tõepoolest teada, kes me oleme? Kas meie elul on kindel siht või oleme siia sattunud juhuslikult? Milline peaks olema meie panus, kelleks me peaksime saama, mida looma ja mida jagama?

Jagan Sinuga Osho raamatust “Mõistmise raamat” suurmõtleja arutelu reeglite ja vastutuse teemal.

Distsipliin ei tohiks olla orjus

Mul pole midagi reeglite vastu, aga need peaksid kerkima välja mõistmisest, mitte olema väljaspoolt peale surutud, on Osho veendunud. Ta ütleb, et tal pole midagi distsipliini vastu. Aga distsipliin ei tohiks olla orjus. Tõeline distsipliin on suurmõtleja hinnangul enesedistsipliin, ja see ei ole kunagi vabaduse vastu. Õigupoolest on see redel vabadusse. Ainult distsiplineeritud inimesed saavad Osho arvates vabaks, nende distsipliin ei ole teistele kuuletumine. Nad kuulavad oma sisehäält ja on selle nimel valmis kõigega riskima.

Tõeline distsipliin on enesedistsipliin.

Ela omaenda elu

Osho soovitab lasta meeleselgusel otsustada oma elustiili ja -mustri ning mitte lasta seda otsust teistel teha, sest see oleks patt. Miks? Sest siis olete väljaspool omaenda elu ning teie elu jääb pealiskaudseks ja silmakirjalikuks.

Inimene on vabadus 

Erksat inimest ei kammitse minevik ega tulevik. Keegi ei sunni teid teatud viisil käituma. Veedad ei ähvarda pea kohal, Muhamed ega Kristus ei käse teil kuhugi minna. Te olete vaba. Indias kutsutakse sellist inimest a mukta – täiesti vaba inimene. Inimene on vabadus, on Osho veendunud.

Inimene on vabadus.

Ela igas hetkes täielikult

Inimene reageerib olevas hetkes ükskõik mis olukorrale täie teadlikkusega. See on teie vastutus, te olete võimeline reageerima. Teie vastutus ei ole kohustus, see on just vältava hetke tundmine. Vastutuse tähendus muutub. See pole mitte kohustus, ülesanne, koorem, mida peab tegema. Ei, vastutus on nagu tunnetus, nagu peegeldus. Te astute peegli ette ja peegel peegeldab, vastab. Ükskõik mis – ergas inimene vastab kogu oma olemisega. Ta ei hoia midagi tagasi, sellepärast ta ka ei kahetse ega tunne süüd. Ta tegi kõik, mis võis, ja jutul lõpp. Ta elab igas hetkes täielikult.

Ta ei hoia midagi tagasi, sellepärast ta ka ei kahetse ega tunne süüd.

Naera, armasta ja ela 

Teadmatuses on kõik poolik, te ei vii midagi lõpule. Teis on miljonid kogemused, mis ootavad täideviimist. Te tahtsite naerda, aga ühiskond ei lubanud. Te surusite naeru alla. See naer on haav, mis teid ootab. Milline vilets seis – isegi naerust saab haav! Kui te surute naeru alla, siis see muutub haavaks, teoks tegemata jäänud sooviks, mis aina ootab ja ootab, et ühel päeval täituda.

Te armastasite kedagi, aga ei saanud seda teha täielikult. Iseloom ei lubanud, südametunnistus ei lubanud. Isegi kui te olete armsamaga pimedas öös, kahekesi oma toas, ikkagi on ühiskond kohal. Konstaabel seisab ja vaatab. Te pole üksi, nii teil kui kallimal on südametunnistus: kuidas te saaksite olla omaette? Kogu ühiskond on seal, terve turuplats laiub ümberringi. Ja jumal vaatab ülevalt alla, mis te teete. Jumal on nagu piiluja, aina vaatab inimesi. Ühiskond kasutab jumala silmi teie kontrollimiseks, teie orjastamiseks, seisab Ohso raamatus. Te ei saa täielikult armastada, vihata või pahane olla. Te ei saa midagi täielikult.

Te sööte, kõnnite ja naerate loiult. Te ei saa nutta, te hoiate tagasi tuhandeid pisaraid. Te kannate asjata minevikukoormat. Ja see on teie iseloom. Buddhal ei ole iseloomu, sest ta on voolav ja paindlik. Iseloom tähendab paindumatust, see on nagu raudrüü, mis pakub küll mõne aja eest kaitset, kuid saab lõpuks saatuslikuks.

Lase elul endaga juhtuda 

Kui te olete kontrollitud, siis te ei lase “elul endaga juhtuda”. Teil on sel juhul liiga palju tingimusi, mida elu ei suuda täita. Elu juhtub teiega ainult siis, kui te sellega tingimusteta lepite ja olete valmis tervitama iga kuju, mis elu võib võtta. Ent kontrolliv inimene tahab alati, et elu ilmuks mingil kindlal kujul, täidaks kindlad nõuded, aga elu ei viitsi – ta läheb niisugustest inimestest lihtsalt mööda. Nad on surnud, vegeteerivad.

Elu juhtub teiega ainult siis, kui te sellega tingimusteta lepite.

Murra kontrollivatest piirangutest välja

Mida varem te murrate välja kontrollivatest piirangutest, seda parem, sest kontroll pärineb vaimust. Aga te olete vaimust vägevam, niisiis üritab väike osa teist terviku üle domineerida ja dikteerida, mis teiega juhtub. Elu liigub edasi ja teie jääte kaugele maha ning olete muserdatud. Ole avatud. Teie päralt on taevas, ärge leppige vähemaga. Kogu taevas on sünnijärgselt meie – et lennata olemise kaugematesse nurkadesse ning nautida ja pühitseda elu ande.

Teie päralt on taevas, ärge leppige vähemaga.