Kuidas tegeleda oma vägivallavõimega?
Raamatus „Mina olen mees“ pakub tunnustatud psühhoterapeut ja suhteekspert Robert Augustus Masters teedrajavaid ning tõeliselt läbinägelikke nõuandeid mehelikkuse väe ja eneseteostuse saavutamiseks. Autor selgitab raamatus, mida on vaja, et saavutada mehelikkus, mis on ühtlasi väestatud ja haavatav, emotsionaalselt haritud ja heidutamatult elav – mehelikkus, mis tunneb end koduselt ka tõeliselt intiimses suhtes. Robert Augustus Masters on aidanud tuhandetel meestel tööd teha just taoliste küsimustega. Ta avastas, et tavaline lahendus nende dilemmade jaoks on küll raske, aga selge: me peame silmitsi seisma oma tervendamata haavadega, häbiga ja kõige muuga, mis meid tagasi hoiab, ning tooma „oma pea, südame ja sisemuse elujõuliselt ühele lainele“.
Jagan Sinuga hea lugeja katkendist raamatust, mis selgitab, kuidas on vägivallavõimega tegeleda. Raamatu autor on veendunud, et mida lähedasemad me oleme nii oma vägivallavõimega kui ka selle juurtega, seda tõenäolisemalt suudame sellega vastutustundlikult toime tulla ja hoida selgelt silma peal nii vägivallavõimel kui ka selle allikal. Veel leiab Robert Augustus Tasters, et see on meie kõigi ühine ülesanne ja me peame end pühendama sellele tööle täielikult – nii sisimas kui ka väliselt, nii üksi kui ka koos teistega.
Esimeseks sammuks on selle võime tunnustamine ja selle olemasolu tunnistamine
Kui sa hoiad oma vägivallavõimet varjus, siis tavatsed selle olemasolu kas eitada või kohtled seda viisil, mis ainult suurendab võimalust, et kaldud vihastades käituma vaenulikult või vägivaldselt. Sa ei pea vägivalda selle toorel kujul valla päästma, aga pead seda tunnistama ja õige nimega kutsuma. Seda tehes märkad sa tõenäoliselt ka teisi asju, mida oled hoidnud enda sees vägivalla läheduses: seda, kust on alguse saanud sinu viha, häbi, kalduvus teisi alavääristada, sinu põhjendused tegemaks mida tahes, et saada endale see, mida enda omaks pead. Kui sul on raskusi oma vägivallavõime tunnistamisega, siis mõtle mõne väga lähedase inimese peale ja kujutle, kuidas talle teeb kohutavalt viga keegi, keda saad takistada ainult sina – ründajat kas rängalt vigastades või tappes.
Kui sa hoiad oma vägivallavõimet varjus, siis tavatsed selle olemasolu kas eitada või kohtled seda viisil, mis ainult suurendab võimalust, et kaldud vihastades käituma vaenulikult või vägivaldselt.
Teiseks sammuks on selle võime poole astumine
See tähendab suurema teadlikkuse kasutamist ja sellele võimele piisavalt lähenemist keskendunud tähelepanuga, et võiksid näha selle taga peituvaid detaile, kavatsusi, ajalugu ja esinemisviise. Esinemisviise? Jah, kas siis vaenulikkusena, pahatahtlikkusena, õelusena, passiivse agressiivsusena või empaatia puudumisena – ükskõik millena, mis meie südame sulgeb ja muudab meid ükskõikseks kellegi teise valu või vigastuste suhtes. Selliste tegevustega ei pruugi me küll välja näidata otsest vägivalda, küll aga tegutseme sedasi vägivalla vaimus. Pühenda seega jäägitult tähelepanu oma vägivallavõimele ja loo pigem sellega side; ära alluta end vägivallavõimele ega samastu sellega.
Pühenda oma tähelepanu vägivallavõimele ja loo pigem sellega side; ära alluta end vägivallavõimele ega samastu sellega.
Kolmandaks sammuks on vägivalla väljatoomine pimedusest
Vägivalla väljatoomine pimedusest ei tähenda vägivalla lahti päästmist ega sellel takistamatult märatseda laskmist, vaid selle valgustamist ning tasa ja targu selle välja toomist, ilma et sealjuures vägivalla seisukohad omaks võtaksid või sellele järele annaksid. Seda tehes ei seosta sa enam vägivallavõimet mingi objektiga, vaid hakkad pigem seostama pigem millegi sellisega, mis tuleks endaga integreerida, selle asemel et kohelda seda kui heidikut või eksimust. Siinkohal tekitame lähedast suhet omaenda vägivaldsete kalduvustega ja õpime neid tundma nii hästi, et need ei suuda meile ligi hiilida ega oma süngeid salaplaane ellu viia. Selle tegemisel soovitab raamatu autor tungivalt otsida asjatundja abi.
See ongi tõelise varjutöö olemus: tuua varjudest välja kõik see, mille oleme endast lahti öelnud, põlu alla pannud või mingil muul viisil tagasi lükanud, ning integreerida see meie ülejäänud olemusega, lõpetades vägivalla omistamise ainult teistele.
Vägivalla väljatoomine pimedusest ei tähenda vägivalla lahti päästmist ega sellel takistamatult märatseda laskmist, vaid selle valgustamist.
Neljandaks sammuks on mitte vägivalda silma alt välja lasta
See, et suudame nüüd oskuslikumalt suhelda oma vägivallavõimega, ei tähenda kohe, et võime lõdvestuda ja lasta sellel vabalt ringi joosta. Peame tunnetama selle esile kerkimist võimalikult ruttu. Vägivallavõimega on palju lihtsam toime tulla varakult, enne kui see täismõõtmed saavutab.
Vägivallavõimega on palju lihtsam toime tulla varakult.
Nende eelneva nelja sammu tegemise eel tasuks ka tähelepanu pöörata järgnevatele harjutustele:
- Tegele oma viha ja häbiga põhjalikult. Ülitähtis on luua tugevam ühendus sellega, mille peale oled olnud tõeliselt vihane või mis on sinus tekitanud erilist häbi (alates varajasest lapsepõlvest), ning sama käib ka selle viha ja häbiga tegelemisel. Häbi võib kergesti muutuda vihaks ja viha omakorda vaenulikkuseks, mis on vaid lühikese tee kaugusel vägivallast. Õpi ära tundma oma viha ja häbi kohe, kui need pead tõstavad, tunnistades nende olemasolu endale koheselt, nendega põhjalikult ja hoolivalt suheldes, et võiksid neil takistada muutmast kahjulikeks tegudeks.
- Õpi laskma vihal ja kaastundel koos eksisteerida. See nõuab palju harjutamist aga on siiski tehtav – ja asendamatu, kui tahad oma vägivallavõimet targasti ära kasutada. Vahel tähendab see, et sinu kaastundel on tuline või metsik külg; ägedus, mis aitab sinu sõnumil kohale jõuda. Kaastunne võib olla väga võimas, kohati küll pehme, aga mitte jõuetu ning kohati küll mitte väga pehme, aga mitte kunagi kõva südamega. Harjuta mõlemaid võrdselt. Hellus ja jõulisus ei pea üksteist välistama.
