TÄISPIKK ÜLEVAADE! Milline on Osho Dünaamilise Meditatsiooni protsess?

Osho Dünaamiline Meditatsioon on üks kõige teaduslikemaid meetodeid tervendada ja luua terviklikkus keha, mõistuse ja südame ning kolme ajuosa vahel. Selleks, et midagi õppida, peame mõistma, mida me õpime. Selleks, et mõista mediteerimise olulisust, peame aru saama, mis on meditatsioon.

Heade uudiste portaal toob lugejateni põhjaliku ülevaate Osho Dünaamilise Mediatsiooni erinevate staadiumite kohta.

Esimene staadium dünaamilises mediatsioonis, spetsiaalset viisi hingamine, mõjutab üht aju osa, mis võimaldab meil vabaneda suuraju kontrollist, seega emotsioonid ja instinktid pääsevad valla. See on hapniku ja süsihappegaasi rollimäng, kus algselt saab ülekaalu ergastav hapnik, kuid puhastumise järel ja meditatsiooniseisundisse minnes vajab keha seda vähe.

Teine staadium, katarsis (ehk hingepuhastuselamus), töötab taas ühe aju osaga, puhastades blokeerunud emotsioonid ja vabastades vanadest vaimsetest mälestustest ja traumadest. Meditatsiooni saab ainult minna läbi katarsise, tuleb puhastada end täielikult ja kõik absurdne tuleb välja visata. Teises staadiumis tuleb lahti lasta, keha hakkab elama oma elu, mõistus laseb tal minna, tehes positiivset koostööd, saades kehaga üheks ja vabastades kõik, mis oli alla surutud. Vastuhakk võib kaasa tuua kahestumise, seepärast soovitavad juhendajad pigem olla vaatleja rollis. Füüsilises kehas saavutatakse esimese käigu maksimum hingamise abil, teine käik tähendab endast maksimumi andmist, see on täiuslik ja täielik pühendumine.

Kolmandas staadiumis, läbi hüppamise ja kasutades spetsiaalset heli, liigutatakse energiat üles oma keha kõrgpunkti ning läbi selle saavutatakse sügav terviklikkuse tunne. Sa võid saavutada oleku, kus sa hüppad ilma igasuguse pingutuseta viisteist minutit. Lähtudes nõelravi süsteemist on inimese jalataldadel mitmeid energiapunkte, mis on väga olulised. On avastatud, et mõjutades jalataldu — nagu seda tehakse dünaamilise meditatsiooni kolmandas staadiumis hüpates, mõjutatakse positiivselt aju, seepärast on ka oluline kolmandas staadiumis maanduda labajalgadele.

Lõpuks saabub hetk, mil jõuame keemispunkti ja see võib tekitada tunde, et oleme suremas, kuid see ongi vajalik selleks, et ennast ületada. Kui soovime küündida vaimuni, siis väiksed pingutused meid ei aita. Kogu meie elu peaks muutuma üheks hiiglama suureks pingutuseks ning peame täielikult panustama. Kui hoiame end kasvõi natukenegi tagasi, siis me tulemust ei saavuta.

Inimesel on kolm energiakihti. Esimene on justkui raha, mida kasutame igapäevasteks ostudeks. Teine on taskuraha, mida kasutame harvem ja enda hüvanguks. Kolmas aga ei kuulu meile, see on vaimne ning selle energia on lõputu. Kolmandas staadiumis kurname ära oma meele ning meile avaneb juurdepääs hingeenergiale. Kasutame lõpuni ära hingeenergia ning pääseme vaimse energia juurde, mis on lõputu ja igavene ning siis oleme terviklikkusega üks. Kord, kui oleme selle saavutanud, on meist saanud siddha – see, kes on jõudnud kohale. Alles siis võime lõõgastuda.

Neljandas staadiumis — peatudes järsku ja olles liikumatult, jäätunult — kogu süsteem on juba sügavas ühtsuses ja energia liigub vabalt kogu kehas ning meie olemus on voolav. See on põhialus, millest saame kogeda iseennast. Nagu Osho ütleb, kõik ülejäänud staadiumid on ettevalmistuseks: see on punkt, kus on võimalik kogeda meditatsiooni.

See staadium on mittemidagitegemine. Selles staadiumis oleme kurnatud, ning kogu me olemus tunneb väsimust. Minnalaskmisest saab protsess omaette. Kogu meditatsiooni metoodika on üles seatud staadiumite vaheldumisele, iga järgnev staadium on eelmise loomulik jätk. Neljandat staadiumit kutsutakse dhyana ehk mediteerimine. Esimesed kolm staadiumit on astmed ning neljas uks. Siin me lihtsalt oleme, vaikuses. Kui kolm eelmist staadiumit tuleb lõpetada, et jõuda järgmiseni, siis neljas tuleb iseenesest. Jõuame nagu tühja vaakumisse, mis saab täidetud ning meisse voolab midagi spirituaalset. Ego on kadunud, kuna puudub tegija. Esimeses kolmes staadiumis oleme tegijad, kuna hingame, liigutame, hõikame. Neljandas staadiumis ei ole enam midagi.

Ja lisaks on veel viies staadium. See on hetk, kui laseme täielikult eksistentsi enda sisse, muutume sellega üheks. Seal on ühtekuuluvus, kus justkui naudime lõppu ja meil on võime nautida hetkest hetkesse kõike, mis meie juurde tuleb.

VAATA SELGITAVAT VIDEOT (subtiitrid eesti keeles)!

Osho põhjalikum kirjeldus dünaamilise meditatsiooni kohta 

Esimene staadium: hapniku ja süsihappegaasi mäng

Ainuüksi öeldes teile, et olge erksad, teadlikud, ei tee teist veel meditatiivseid inimesi. See ei muuda üldse midagi. Tuleb leida vahendid ja luua olukorrad, kus ei saa muud moodi hakkama, kui olles erksad olukorras, kus pole võimalik olla unine. Unisuseks annab eelise suurem kogus süsihappegaasi ümbritsevas keskkonnas. Seetõttu ei ole sul päeval võimalik olla nii unine kui öösel. Keemilised komponendid muutuvad. Öösiti on õhus süsihappegaasi sisaldus suurem ning hapnikku on vähem.

Seega vastupidises olukorras, kus hapnikku sinus ja sinu ümber on rohkem ning süsihappegaasi mõju olematu – siis poleks ka sina unine. Seetõttu on sügav hingamine oluline. Keemilist atmosfääri enda ümber saab muuta keemiliste vahendite abil. Hapnikku peab olema enam. Mida suurem kogus hapnikku on sulle kättesaadav, seda vähe tõenäolisem on, et sinust saab une ohver ning sinu mälestused ei vajaks unelemist kui abivahendit.

Hommikuti tunneme värskust. Mis juhtub hommikuti tõusva päikesega? Süsihappegaasi hulk väheneb ning hapnikku hulk suureneb. Samasugust keemilist muutust vajame ka meis endis. Dünaamilise meditatsiooni tehnika on kõige võimsam meetod lisakoguse hapnikku loomiseks kehas. Ning peale esimest kolme staadiumit, neljandas staadiumis saab osaleja laetud tohutu elujõuga, mis teeb erksaks.

Hapnik ja uni

Meie kehas on palju energiat peidus. Kõigepealt tuleb see äratada ning aktiveerida meditatsiooni suunas ning seejärel suunata meditatsiooni. Seega esimeseks ülesandeks („sutra“) saab energia aktiveerimine. Kättesaadavaim ja lihtsaim vahend selleks on hingamistegevus. Ära unusta, et mediteerida on palju lihtsam kui sa hingad sisse nii palju hapnikku kui võimalik. Mida suurem on hapnikusisaldus sinu veres ning sinu südames, seda kergemini leiad tee meditatsioonini. Mida rohkem süsihappegaasi suudad endast välja saada, seda parem. Sinu keha on puhtam.

Huvitav on see, et meeltel on raskem funktsioneerida, kui ebapuhtus süsihappegaasi näol on kadunud. Rohke värske õhu sissevooluga sinu kehasse, väheneb mõttelend ning suureneb valmisolek sutrateks, nagu energia aktiveerimine. See puhkeb sinus õitsele. Seega esimene asi on: ülehapnikustamine. Las sinu kehas voolab hapniku üleküllus. Seda saavutades juhtub paar-kolm asja, aga ära karda neid.

Kui sa hakkad sügavamalt hingama, siis sinu uneaeg lüheneb. See ei ole midagi, mille pärast peaks muretsema. Kui uni on piisavalt sügav ning katkematu, siis selle kestvus väheneb. Sügavamalt hingamine aitab une sügavusele kaasa. Inimesed, kes teevad rasket füüsilist tööd, magavad tavaliselt väga sügavalt. Tegelikult tähendab see seda, et mida sügavamalt sa hingad, seda paremini magad ja kuna une kvaliteet on parem, siis ei ole selle kestus enam nii pikk.

Kui sa hetkel magad 7 tundi ööpäevas, siis sellest saab peagi 4-5 tundi. Ole mureta, sa ärkad hommikuti palju värskemana, paremas tujus ja tervemana kui varem, mil sa kasutasid magamiseks 7-8 tundi ööpäevas. Kui sinu uneaeg hakkab hommikul lõppema (nüüdsest varem kui enne sügavama hingamise praktiseerimist), tõuse koheselt üles ja kasuta seda õnnist hetke mediteerimiseks.

OSHO „Absoluutne südamelöök“

Siiani on olnud juttu sellest, et suurenenud hapnikuvool kehas aitab meid olla rohkem vaimselt erksad. Kui ma sisenen sügavasse meditatsioonifaasi ning mu keha on inertne ning hingamine pinnapealne, siis põhjustab see hapniku vähenemise kehas. Tegelikult peale seda, kui hingamine on saavutanud intensiivseima staadiumi ning vaimne mina eraldub kehast; kui magamine ja äratatud osad on lahus, siis toimub liikumine erksuse poole. Selles staadiumis ei vaja keha enam hapnikku. Nüüd on vaja keha hoida magavas olekus ja et see muutuks erksaks, peab see olema justkui elutu, siis ei liigu elujõud enam mitte keha, vaid hinge suunas.

Keha on see, mis vajab hapnikku, hing ei vaja seda tegelikult üldse. Kui elujõud liigub hinge suunas, siis keha vajadus hapniku järele on minimaalne – vaid niipalju, et hoida seda elus. Selles staadiumis ei ole vaja rohkem hapnikku, kuna see takistaks progressi.

Seega on kõik just nagu peab, hingamine aeglustub ning muutub nõrgaks. Hingamine oli oluline selleks, et energiat äratada. Kord, kui energia on aktiivne, kaob hingamise olulisus ning keha tuleb toime minimaalse hingamisega. Võib tulla ette momente, kus see lakkab sootuks. Hingamine peab peatuma. Kui sa jõuad punkti, kus kõik on omavahel tasakaalus, kutsugem seda samadhi, siis hingamine lõppeb. Hingamisel oli oluline roll esimeses staadiumis.

Seda võib võrrelda sellega, kui avad võtmega ukse. Kord, kui see on tehtud, siis pole võti enam oluline. Asetad võtme varna ja tema eesmärk on sellega täidetud. Võti oli oluline vaid tuppa sisenemiseks. Seniks kuni kundalini pole aktiivne, pead sa kasutama hingamist võtmena. Niipea kui aktiivsus on saavutatud, kaotab hingamine olulisuse. Oma sisemisel teekonnal vajab su keha väga vähe hapnikku. Seda ei pea tahtejõuga maha suruma, see aeglustub iseenesest. Lõpuks see lakkab sootuks ning hetkeks kõik peatub. Hingamine lõpeb täpselt sissehingamise ja väljahingamise vahel, inimene siseneb siis täielikku tasakaalu staadiumisse, ekstaasi ehk samadhi´sse. Selles hetkel tunned sa eksistentsi, mitte elu.

Teine staadium: katarsis, muutu kehaks

Kui sinu kehas läheb bioenergia liikvele, kulgedes läbi närvisüsteemi, siis on sinu keha jaoks paljud asjad võimalikud. Keha peab olema vaba, tegemaks, mida iganes ta soovib. Teine staadium ei ole mitte ainult lahti laskmine, vaid ka positiivne koostöö. Tuleb teha koostööd kehaga, kuna keha suhtlusviis on sümboolne, mis tavaliselt kaduma läinud. Seega, kui su keha tahab tantsida, siis sinuni see sõnum ei jõua. Kui sa tunned vajadust tantsida teises staadiumis, tee seda kindlasti. Vaid nii jõuad sa mõistmiseni.

Ükskõik, mis ka ei juhtuks selles 10-minutilises staadiumis, anna endast parim. Kogu protsessi vältel, tuleks kõigele anda maksimum. Sa võid hakata tantsima, hüppama, naerma või nutma. Lase energial end vabalt väljendada, mine sellega kaasa. Esialgu on eelaimdus, kerge ahvatlus, mis on nii õrn, et kui see alla suruda, siis ei jõua see üldse teadvustatud tasandile. Teiste sõnadega saab see enese teadmata alla surutud. Seega tuleb püüda kinni igasugunegi vihje ning sellega kaasa minna. Maksimaalse panustamiseta ei ole pinget. Kui ei ole pinget, siis see pole efektiivne. Inimesed võivad tantsida lugematuid kordi ja selle efekt on null. Tants peab olema ette planeerimata, instiktiivne, intuitiivne ja sellesse tuleb panustada kogu oma energia. Sinu kaine mõistus, sinu intellekt – ei tohi seda protsessi segada.

Sa pead saama üheks oma kehaga, end sellega identifitseerima. Samamoodi nagu esimene staadium oli üheks saamine hingamisega. Selle tulemusena kerkib sinus esile uus värske tunne. Midagi justkui katkeb: sinu keha on sinust eraldi ja sina selle tegevuse tunnistajaks. Samas pole oluline püüda olla tegevuse tunnistaja, vaid olla üks kehaga: teha, mida keha tahab ja minna, kuhu keha tahab.

Hetkel kui aktiivsus on maksimumis – kas siis tantsides,nuttes, naerdes, käitudes irratsionaalselt või tehes ükskõik millist mõttetust – saab sinust tunnistaja. Oled lihtsalt vaatleja, samastumist ei toimu, mitteteadvuslik tunnistamine tuleb iseenesest. Ära mõtle sellele, lase sel juhtuda.

Teine staadium on võimalik vaid peale edukat ja täielikku esimese staadiumi läbimist. Seda võib võrrelda kui auto käiguvahetust: teise käigu saab sisestada alles peale seda, kui esimese käiguga on saavutatud maksimaalne kiirus ja mitte vastupidi. Sama käib ka teise ja kolmanda käigu kohta. See, mida me oleme dünaamilises meditatsioonis arendanud, on enda vaimse mina käigud.

Füüsilises kehas saavutatakse esimese käigu maksimum hingamise abil, teine käik tuuakse sisse andes endast maksimum, täiuslik pühendumine.

Dünaamilise meditatsiooni esmakordne praktiseerimine on raske, kuna me oleme oma keha nii palju alla surunud, et allasurutuse mustrist on saanud meie elu muster. See ei ole õige! Vaadake lapsi, nad mängivad oma kehaga hoopis teistmoodi — kui ta nutab, siis ta nutab intensiivselt. Lapse nuttu on ilus kuulata, aga täiskasvanu nuttu on kole. Isegi vihast last on hea vaadata, kuna ta teeb seda nii intensiivselt, aga kui täiskasvanu on vihane, siis see on kole, kuna selles ei ole totaalsust. Igasugune intensiivsus on ilus. Teine staadium on raske ainult sellepärast,et me oleme nii palju oma kehas allasurunud, aga kui sa teed oma kehaga koostööd, siis see unustatud keel su kehas tuleb taas ärkvele. Sinust saab laps jälle. Kui sinust saab uuesti laps, siis sul tuleb uus tunne; sa muutud koormavabaks, allasurutud keha muutub kergeks. See teine osa on kui psühhoteraapia. Keegi on küsinud: me üritame endast parima anda, aga tundub, nagu me ei teeks seda täiest südamest. Kuidas me peaksime seda tegema, et olla terve südamega selles? See on sellepärast nii, et te hoiate end tagasi. Kui te hüppate, tantsite, karjute, siis te ei liigu totaalselt, kuna hirm hoiab teid tagasi — hirm tekitab kahestumise. Te kardate, et kui te teete seda totaalselt, siis te ei saa kuidagi tagasi sinna, kus olete. See hirm…kui te lähete hulluks kogu südamest, siis hirm on seal — et äkki te ei ole võimelised sellest tagasi tulema, äkki see hullus võtab üle ja hakkab teid omama. Suur osa meist loob kontrolli ja ainult väiksel osakesel meist on lubatud liikuda: see liikumine muutub valeks, kuna siis on see lihtsalt kehtestatud. Suur osa on ikka kontroll. Kaota kontroll ja ära karda. Hirm on takistus ja kahestumine tuleb läbi hirmu. Siis sa liigud edasi ennast kaitstes ja samas midagi lubades. See on vastuolus, ja kuna see on vastuolus, siis su pingutused on niisama. Energia on hajutatud, kuna sa võitled iseendaga: esimene osa väljendamine, teine osa kontrollimine. Sa oled vastuolus. Sa võitled —selle sisemise võitlusega sa raiskad oma energiat. Kas liigu totaalselt või ära liigu üldse!

Otsusta: kui ma hakkan seda tegema, siis ma teen seda totaalselt; muidu ma lihtsalt ei tee seda. Jää tervikuks. Ükskord sa tunned, kui sa lased selle täielikult lahti, seda õnnistust,ekstaasi — isegi kui ainult hetkeks — see tõeline “lase minna” lubab sul saada selle väikse vilksatuse, milline see tõeline on. Sellest vilksatusest saab sinu vundament ja sa mitte kunagi enam ei tunne hirmu. Lõpuks, kui sa oled läinud sinna tõelisse põrgusse, kõige suuremasse hullusesse ja oled tagasi tulnud, siis esimest korda elus sa omad kontrolli. Mitte kunagi varem…. lõpuks kui sa oled läinud sinna juurte juurde, oma eksistentsi, nüüd sa omad kontrolli, nüüd sul ei ole enam hirmu. Sa kaotad kõik peale oma hulluse. Sul pole midagi kaotada peale oma ahelate, peale orjameelsuse, seotuse, peale viletsuse ja põrgu. Sul pole midagi kaotada— ära karda! Mis sul on kaotada? Palja inimesena kardad oma riideid ära kaotada? Liigu terve südamega. Lõpuks kui sa liigud,siis pole enam mingeid probleeme. Lõpuks, kui sa koged, lõpuks, kui sa oled maitsnud vabadust, see ekstaas, mis tuleb, kui lased lahti, kaotab hirmu igaveseks. Ainult läbi vabaduse kaob hirm ja vabadus saab tulla ainult siis sinule, kui sa oled terviklik… mitte jagatud, mitte jagatud kildudeks.

Meditatsiooni saab ainult minna läbi katarsise. tuleb puhastada end täielikult; kõik absurdne tuleb välja visata. Tsivilisatsioon on õpetanud meid alla suruma, hoidma asju sees, nii et kõik läheb alateadvusesse, saab osaks hinge maatükist ja laastab meie kogu olemuses. Kõik kummitused, mida me oleme allasurunud, muutuvad seemneks meie hullumeelsusele. sellest tuleb vabaneda.

Teises osas saavad võimalikuks mitmed asjad; iga inimesega toimub midagi erinevat. Üks inimene hakkab tantsima, teine hakkab nutma; kolmas hakkab hüppama ja mõni hakkab naerma. Kõik on võimalik. Liigu sisemusega, liigu totaalselt, ja siis saad sa minna kolmandasse staadiumi.

Kolmas staadium: kolm energiakihti

Eriti just kolmandas staadiumis tunnen ma, nagu hakkaks surema! Kas tõesti on oluline, et ma annaks endast kõik, kuni täieliku kurnatuseni? Kohe, kui on saavutatud täielikkus, toimub revolutsioon ning sinu elus algab muutus. Sa jõuad nö keemispunkti ning ainult keemispunkti jõudes muutub vesi auruks. Auruna ei saa laskuda allapoole, vaid tõusta üles. See ongi sinu suund – ülespoole. sa pead lahti ütlema laiskusest. Välju mugavustsoonist.

Inimesed tulevad minu juurde ja kurdavad, et hommikune mediteerimine on raske. Kell kuus hommikul on liiga vara. Inimesed ei saa ise arugi, mida nad räägivad. Kui juba hommikul kell kuus üles tõusmine on raske, siis kujutage ette kui raske saab olema veel väljumine oma teadvustatud minast. Kui raske saab olema elurattalt maha hüppamine, kui sa ei ole võimeline jätma ühte väikest harjumust suurema eesmärgi nimel. Sa lased laiskusel endas võimust võtta. Sellega sa väärtustad laiskust rohkem kui mediteerimist.

Keegi tuleb ja nuriseb, et meditatsiooni laagris on neli mediteerimist päevast liiast, miks ei võiks piirduda kahega. Sama võiks siis küsida: „Miks teha kahte? Unustame siis juba üldse kõik neli.“ Kui neli mediteerimist väsitavad sind, siis järelikult kaks mediteerimist väsitavad sind poolenisti. Eesmärk on aga täielik kurnatus. „Ja ma juba tean, et kui ma ütlen, et kaks on hea küll, siis varsti te tulete minu juurde tagasi ettepanekuga teha vaid üks.“

Isegi kaks meditatsiooni päevas võib sind mingil määral väsitada. Kui see on sinu suhtumine meditatsiooni, siis sa muutud aina laisemaks ja laisemaks. Iga liigutus nõuab jõupingutust. Ära unusta, et elu on pingutus ja surm on puhkus. Kui sa soovid olla surnud, siis sa ei pea tõesti midagi tegema. Kui sa soovid elada, pead sa midagi tegema. Kui sa tahad täisväärtuslikku elu elada, pead sa selleks kõvasti pingutama.

Kui sa tahad küündida vaimuni, siis väiksed pingutused sind ei aita. Kogu sinu elu peaks muutuma üheks hiiglama suureks pingutuseks. Sa pead täielikult panustama. Kui sa hoiad kasvõi natukenegi tagasi, siis sa ei saavuta seda. Täieliku pühendumuse korral saad sa päästetud. Sellepärast polegi neid palju, kes küündivad vaimuni. Põhjuseid ei tule otsida mujalt kui laiskusest.

Aktiivselt mediteerides muretsevad inimesed tihti, et teevad endale viga, kukuvad kellelegi otsa või kurnavad end liialt ära. Miks üldse seda teha? Kes on sul sul palunud see tee läbi käia? Probleem on selles, et nad ei ole endas kindlad. Sa elad ebaselguses, kus kõik on ähmane. Sa pole isegi kindel selles, kuidas sa siia sattusid ja miks? Võibolla oli su sõber tulemas, ning sa liitusid temaga. Niimoodi oled sa lükata-tõugata lugematu arv kordi ega jõua kunagi oma sihtpunkti. Juhuslikult sinna ei jõuta. See nõuab järjekindlat suunatud pingutust. Sihtpunkti jõudmiseks peab sinu kogu tegevus olema ühtne ning kooskõlas. Olles kindlameelne, keskendub kogu energia ühte punkti ning mõte voolab ühte voona. Energia sinu sees pääseb valla. Kui sa tunneb, et sinus pole piisavalt energiat ning sa väsid peagi, siis sa eksid.

Sinu kehas on kolm kihti energiat. Kõige pealmine kiht on päevast-päeva elamiseks. See on nagu raha, mida kannad endaga kaasas. See pole kogu sinu raha, vaid osa sellest, mida vajad igapäevasteks sisseostudeks. Seda pealmise kihi energiat kasutad sa istumiseks, seismiseks, kõndimiseks, söömiseks, magamiseks, ning teisteks lihtsamateks asjadeks. See on sinu pindmine energia, nö taskuraha. Kui sa alustad mediteerimisega, siis see energia saab kohe otsa, kuna sa pole harjunud seda energiat kasutama mediteerimiseks, see on uus väljund sellele energiale. Kui sa lased sellel tekkival väsimusel enda üle võimust võtta ja lõpetad mediteerimise, siis sa ei suuda kunagi siseneda sügavamasse meditatsiooni. Ära pööra väsimusele mingit tähelepanu. Jätkates märkad sa peagi, et sinu visadus vallandab teise kihi energia. Tegelikult oled sa sellist olukorda oma elus juba kogenud. Õhtuti, kui sa oled rampväsinud ning suudad vaevu end voodisse lohistada. Ütleme, et sel hetkel sa nagu kuuleks tuletõrje alarmi vallandumas. Kas sa saaksid peale seda rahus magada? Sinu uni oleks justkui peoga pühitud. Sellest pole enam märkigi järel ja sa oled valmis tegutsema. Sellisel hetkel koged sa teise kihi energiat. Kui sa suudad olla kannatlik ning mitte järele anda väsimusele, koged sa peagi teise kihi energiat. Kord, kui sa oled selle saavutanud, suudad sa mediteerida nii palju kui võimalik, ning see ei väsita sind enam.

On olemas veel ka kolmas kiht energiat.

Teine energiakiht on sinu aardeks. Seda saab tarbida, kuigi mitte nii lihtsalt kui esimest kihti. Kui sa aga püüad lakkamatult teha katset seda tarbida, siis energiaallikas kuivab kokku ning kolmas kiht energiat jääb kättesaamatuks. Kolmas ei kuulu sulle, see on vaimne ning selle energia on lõputu. Samas peab olema järjepidev, kui me muutume laisaks, ei küündi me isegi teise kihini rääkimata, siis kolmandast. Vaimne tase on kõrgeim energiatase, mis sinu sees peidus. Esimene kiht on meeleline, teine kiht hingeline ning kolmas ülimuslik ehk vaimne. Kurna ära oma meel ning sulle avaneb juurdepääs hingeenergiale. Kasuta lõpuni ära hingeenergia ning sa pääsed vaimse energia juurde, mis on lõputu ja igavene. Siis oled sa terviklikkusega üks. Kord kui sa selle oled saavutanud, on sinust saanud siddha – see, kes on jõudnud kohale. Alles siis võid sa lõõgastuda. Puhkamine enne seda pole lubatud.

Neljas staadium: Mitte-midagi tegemine 

Sa oled kurnatud, ning kogu sinu olemus tunneb väsimust. Minnalaskmisest saab protsess omaette. Metoodika on üles seatud staadiumite vaheldumisele, iga järgnev staadium on eelmise loomulik jätk. Neljandat staadiumit kutsutakse dhyana ehk mediteerimine. Esimesed kolm staadiumit on astmed ning neljas uks. Siis sa lihtsalt oled, vaikuses. Kui kolm eelmist staadiumit tuleb lõpetada, et jõuda järgmiseni, siis neljas tuleb iseenesest. Sa oled nagu tühi vaakum, mis saab täidetud. Sinusse voolab midagi spirituaalset. Ego on kadunud, kuna puudub tegija. Esimeses kolmes staadiumis oled sa tegija, kuna sa hingad, liigutad, hõikad. Neljandas staadiumis ei ole enam midagi.

Ego pole midagi muud kui sinu mälestuste akumuleeritud kogum. Mida rohkem inimene on korda saatnud, seda egotsentrilisem ta on. Isegi kui sa oled teinud head ning olnud aktiivne sotsiaalses või religioosses vallas. Kui sa ei tee midagi, siis sa ei ole. Ja siis juhtub midagi, sest isegi kui sa ei tee midagi, oled sa teadvusel – vaikiv, kurnatud, aga teadvusel. Ning teadvuses on minnalaskmine. Kui neljas staadium saab läbi, siis sellest jääb järele mälujälg ning sa saad seda taasluua. Aga selles hetkes endas pole mitte midagi peale teadvuse. Ja kuna mitte midagi pole, ei saa sa olla teadlik kõigest. Hiljem sa avastad, et tekkis lünk. Sinu mõistus funktsioneeris teatud hetkeni, siis tekkis paus, ning siis funktsioneerimine jätkus. Seda pausi tajud sa hiljem päris selgelt. Mälu talletab sündmusi, ning sellest lüngast saab erakordne sündmus. Mõistus on justkui salvestav mehhanism. See salvestab kahte asja: kui me räägime, siis ta salvestab sõnu ja kui me vaikime, siis vaikus, lünk ehk tühimik salvestub samuti. Selles lüngast saab ülev moment. Mingis mõttes on meeldejääv sündmus koormaks, justkui pingeks. Samas sellest pausist saab midagi rahustavat ja ülevat. Paus ongi dhyana, meditatsioon.

Hommikuti neljanda staadiumi meditatsioonis on inimesed tihti pinges, et hoida seda tardunud olekut. Selles staadiumis peaks olema tegelikult vastupidi äärmiselt lõdvestunud ja laskma kõigel minna. Kuidas saab inimene olla tardunud olekus ja lõdvestunud samaaegselt? Ekstaasi asemel tajume pinget.

Surnud inimene on totaalselt lõdvestunud. Ta ei saa olla pinges. Surnud inimene ei saa olla pinges…või saab? Ta on lõdvestunud, kuna puudub ego; ainult ego saab olla pinges. Nii et kui ma neljandas staadiumis ütlen: olge lõdvestunud, siis ma mõtlen lõdvestunud, nagu surnud inimene. Ära ürita olla kivikuju ja surnud; kui sa üritad, siis sa saad vastupidise tulemuse. Ära ürita olla liikumatult, ära ürita olla surnud; lihtsalt lõdvestu ja ole surnud. Need on 2 eri asja.

Kui sa üritad olla surnud, siis su terve keha on pinges, kui sa oled pinges, siis sa ei saa olla surnud, sa ei saa lõdvestuda. Lihtsalt lõdvesta oma keha nagu poleks seda olemas: see on surnud. Ära ürita oma keha panna surema; lihtsalt lõdvestu ja lase olla kehal surnud.

Ma olen ka teile öelnud, et isegi kui te tunnete aevastust tulemas, siis ärge aevastage, ärge köhige. Aga kui sa tunned ärritust kurgus, siis mida sa peaks tegema? Kui te üritate seda ära hoida, siis ta hakkab veel rohkem segama. Kui te üritate seda blokkida, siis ta muutub veel tugevamaks, kuna see on osake allasurutust ja siis te peate köhima.Või kui sa tunned aevastust tulemas, mida sa siis peaksid tegema? Kui sa seda tagasi hoiad, siis see tuleb veel suurema jõuga tagasi.

On olemas viis: kui sa tunned, et kõri on ärritatud, siis lõdvesta oma kõri. Ära hoia seda tagasi; lihtsalt lõdvesta oma kõri. Ole ükskõikne ärrituse suhtes ja lõdvesta kõri. Ära ole pinges, kuna pinge teeb ärritust veel suuremaks. Lõdvesta kõri ja ole ükskõikne. Tunneta, et  sa ei ole mures sellepärast ja sekunditega on see ärritus ka kadunud. Kui sa tunned, et aevastus on tulemas, suhtu sellesse ükskõikselt; ära tee midagi sellega. Lõdvesta see koht, kus sa tunned,et aevastus hakkab tulema ja ole ükskõikne. Sellise ükskõiksusega aevastab ainult üks sajast, 99 korral aevastus kaob. Sajast ainult 1 kord võib juhtuda, et aevastad, aga see sind ei sega, sa oled nii ükskõikne, et isegi kui see juhtub, on sul tunne, nagu see juhtus kellegi teisega. Sa oled nii muretu, et isegi kui see juhtub see sind ei häiri. Sa pole kuidagi sellest häiritud.

Ma ei ütle teile, et ärge aevastage, kuna muidu häirite teisi — ei! Ma ei ütle,et ärge köhatage, kuna see häirib teisi. See ei ole selle asja tuum. Sina oleksid sellest häiritud. Sa kaotad terve pingutuse mõtte; kogu püüdlus muutub mõttetuks.

Viies staadium: tähistamine

Meditatsioon ei ole töö, vaid on mäng. Meditatsioon ei ole midagi, mis tuleb teha, et saavutada teatud eesmärk — rahu,õnnistus — vaid midagi, mida nautida, nagu lõppu. Pidulikkus on kõige olulisem asi, mida tuleb mõista… ja me oleme selle kaotanud täielikult. Pidulikkuse all ma mõtlen võimet nautida, hetkest hetkesse, kõike mis su juurde tuleb.

Meil on nii palju tingimusi ja harjumused on muutunud nii mehhaaniliseks, et isegi siis, kui pole mingit tööasja teha, siis me kogu aeg mõtleme, mis tööasja oleks vaja teha. Isegi kui sa mängid, siis sa tegelikult ei mängi, kuna sa ei naudi seda. Isegi kui sa kaarte mängid, sa ei naudi seda. Sa mängid võidu peale, ja siis muutub mäng tööks; siis see, mis toimub, muutub ebaoluliseks, kuna tähtis on ainult tulemus.

Äris on ainult tulemus tähtis. Pidustustel on toimuv tähtis. Kui sa suudad teha kõik toimingud tähelepanuväärseks, siis sa muutud rõõmsaks ja sa oskad seda tähistada. Millal iganes sa tähistad, limiidid kitsenevad ja purunevad. Neid ei ole vaja, viska need ära. Tule välja oma hullusärgist, sellest kitsenevast tingimuste jakist. Praegu sa ei vali; ükskõik mis tuleb, sa lased ligi. See hetk, kui sa lased täielikult eksistentsi enda sisse, muutud sa sellega üheks. Seal on ühtekuuluvus.

VAATA VIDEOT, MIS SELGITAB, MIKS ME  VAJAME DÜNAAMILIST MEDITATSIOONI (inglise keeles)!

See ühtekuuluvus — see tähistamine, see valikuteta teadlikkus, see mitte töine olek — ma kutsun seda meditatsiooniks. Pidulikkus on hetkes, teos, mitte tulemuse üle muretsemises, mitte millegi saavutamises.

OSHO Rahvusvaheline Meditatsiooni Keskus on ka eriline puhkusepaik, mis asub Indias, Mumbaist umbes 160 km kagu pool, tänapäevases Pune linnas. Keskuse lähenemine oma eesmärgile on luua keskkond, kus inimesed saavad olla terviklikud, saavad nautida kontakti oma tõelise olemusega — võti täiuslikusesse on lõõgastus, olles samas tähelepanelik vaatleja kõiges, mis on seotud nii sisemise kui ümbritsevaga.

Eestis korraldab Osho meditatsioone ja kursusi Osho Meditatsiooni Keskus Eestis, mis on Osho Rahvusvahelise keskuse haru.

Brenda Randroo, Jüri Kukk, Monika Kuzmina