Sri Bhagavan: selleks, et olla kannatustest vabastatud, peate algul mõistma, mis on kannatus
Kannatus on pidev mõtte töötlemine, mis toimub teadvuses pärast intsidenti või mineviku sündmust. Kannatus on mineviku sündmuse “endas kandmine”.
On kahte tüüpi inimesi – valgustunud ja mittevalgustunud. Valgustunud inimene ei kannata, kuna ta pidevalt elab käesolevas hetkes, elades läbi igat tükikest sellest, mida elu talle pakub. Kuid mittevalgustunud inimese jaoks võrdub kogu elu kannatusega.
Olla teadlik tähendab olla valgustunud. Elu eesmärk on elada hetkest hetke. Kui jälgida endas mõtlemise protsessi, siis on kerge näha, et “endas kandmine” on kannatus. Näiteks kaks sõpra, kes olid lapseeast saadik väga lähedased, läksid tülli mingisuguse arusaamatuse tõttu ning läksid teineteisest lahku. Tüli iseenesest ei ole miskit muud kui tavaline sõnade kogum. Kuid sellega tüli ei lõpe. See sündmus jääb mõistust tüütama köögis, kontoris, telesaadete vaatamise ajal ja isegi külas. See jätkub.
Kannatus tekib ainult siis, kui meie mõistus on aktiivne ebavajalikus mõtete voolus, elades läbi minevikku või tulevikku ega ela käesolevas hetkes. See lõpmatu dialoog või kommenteerimine mõistuses on kõikide kannatuste aluseks. Isegi pärast sündmuse lõppemist, mõistus jätkab selle inimesega rääkimist, kes meid solvas.
Valgustunud inimene elab läbi kõike ja see rikastab tema elu, tehes elu igaveseks ja täis uudsust. Kuid mittevalgustunud inimese jaoks voolab elu mehaaniliselt, kuivalt, koosneb pidevalt korduvatest sündmustest ja seega igav. Valgustunud inimene naudib jäätist samal ajal, kui mittevalgustunud inimene ei naudi, sest tema esitab endale küsimusi: kes on selle jäätise tootja? Milline tehas? Millisest lehmapiimast on see tehtud? Millist muru need lehmad sõid? See, kes elab, ei hakka eales asetama elu eesmärki küsimärgi alla. Milleks talle see! Ta kõigest elab elu läbi (saab kogemusi elu jooksul). Küsimus on selles, kuidas lõpetada seda ebavajalikku mõttetööd. Mistahes pingutused selles suunas on kasutu tegevus, kuna kõik pingutused, mida sa teed selleks, et mõistus vaikiks, lihtsalt tekitavad rohkem müra. Mõte ei saa lõpetada mõtet.
Buddha ei olnud Buddha seepärast, et ta luges raamatuid. Venkataramanast ei saanud Ramana Maharshi seepärast, et ta tegeles religioosse mõtisklusega. Valgustumine on miski, mis on väljaspool mõistuse kompetentsi. See ei ole transformatsioon mõistuses. Valgustumine on seisund, kui sa väljud väljaspoole mõistust ning tema piiranguid. Kui see juhtub, on see õnnistus.
Vene keelest tõlkis: Ühtsuse Keskus, Carolina Daineka
