“Ekstaatiline tants” toimub 25. juulil Tallinnas paigas nimega Katusel, kuid DJ on vana tuttav: Rain Tunger.
Rain, alkoholivaba tants on Eestis muutunud üsna tavaliseks. Tähendab see teadlikkuse kasvu või vabameelsemat suhtumist tantsu üldisemalt?
Usun, et mõlemat ja veel ka seda, et antud kontseptsioonis on väga palju kasutegureid. Nooremana käisin peol põhiliselt hilisõhtul või öösel ja kuna ma ei olnud piisavalt julge, et end teistele avada, tarbisin ennastunustavalt ka vägijooke. Ja isegi kui peomelus tundus kõik väga äge, nullisid järgmised päevad selle emotsiooni täielikult. Mul olid öö ja päev sassis, tervis pohmellist halb, nõrk ja räsitud. Läks päris palju aega, kui end jälle vormi sain.
Nüüd aga, „Ekstaatiline tants“, vau. Algab ülinormaalsel ajal ja lõpeb reeglina südaööl. Ei löö kuidagi mu elurütmi sassi. Meeled on selged, kognitiivsed tajud puhtad ja teravad, olen oma kehaga heas kontaktis, saan liikuda täpselt nii, nagu soovin. Samal ajal ümbritsevad mind paarsada imekaunist inimest, kes kõik naeratavad, tunnevad tantsimisest ja elus olemisest siirast rõõmu. Põrand ei kleebi, wc-des pole ummistusi ega laga, keegi ei puudu ega passi mind. Tunnen, et ruum on turvaline, mõnus, helge ja hoitud. Kui vanasti oli vaja peale pidu end ravima hakata, siis „Ekstaatilise tantsu“ puhul on vastupidi. Olen alati positiivselt laetud ja see kannab mind veel mitu päeva peale üritust. See on see koht, kus tunnen, et saan lasta kaitsed alla, olla haavatav, lubada endal katsetada, ennast avastada ja seeläbi ka end tervendada.
Mõnus muusika ja tants on vabastav, aga kuidas saada üle hirmust minna tantsuplatile?
Minu nägemuses on täiesti okei tunda hirmu, ebamugavust, kohmetust, teadmatust, hinnanguid enda ja teiste suunal jne. Saan hoida ka seda kogemust enda embuses ja ikkagi lähen tantsuplatsile, sest elan ennekõike iseenda pärast, mitte teistele. Kogemuse määrab ära minu enda suhtumine ja ette võtmine, mitte miski muu.
Esimese sammuna läheksin ja seisaksin lihtsalt tantsuplatsil, silmad kinni, kuulates ja tunnetades muusikat, märgates, mis minus toimub või üles tuleb, mis mind liikumisel takistab või kinni hoidab. Üritan aru saada, kuidas mu keha üldse liikuda sooviks ja vaikselt-vaikselt hakkangi õõtsuma, lubades endale järk-järgult liikumisvabadust juurde. Muretsema ei pea, kellelgi pole aega mind vaadata, kõik on enda kogemisega lihtsalt niivõrd hõivatud. Mida rohkem muusikasse upun, sügavamale kukun, endal vabamalt liikuda luban, seda ägedamaks kõik läheb ja nii loon endale imelise kogemuse.
Miks kutsutakse alkovabasid tantsupidusid ekstaatilise tantsu peoks?
Eesmärk on jõuda tantsimisega ekstaasi, sinna, kus kõik sisemised piirangud on ületatud, kus saan kogeda suurt vabadusetunnet või elamustejada, mida on väga raske sõnadesse panna. Sinna jõudmiseks püüan luua muusikalise terviku, rõõmsa ja harmoonilise rännaku, mis algab aeglaselt nagu pungast avanev lill. Sealt edasi läheb kõik progresseeruvas võtmes ehk kasvavas tempos, kuni jõuame sinna, kuhu jõudma peame. Iga kord on erinev ja mis tegelikult juhtuma hakkab, ma ei tea. See on müsteerium ja ei midagi muud. Garantiisid pole, on vaid koht, hetk ja mina ise.
Kui palju tantsid ja käid sellistel pidudel, kui DJ pole?
Nii palju kui võimalik. Kuid enamasti mul on nii palju esinemisi, et ise eraldi üritustele väga ei jõua. Festivalidel esinedes on mul võimalik rohkem teisi kuulata ja tantsida. Tantsimine tekitab minus alati rõõmu, suuremat elus olemise tunnet, kohalolu ja ühendust teistega, kosutades mu hinge ja keha.
Kuidas muusika valid? Teed nimekirja või kuulad peo käigus südant ja teiste soove?
Ettevalmistusse läheb palju aega ja energiat, kuna see on mulle lihtsalt nii tähtis. Soovin, et muusika oleks enda ja teiste jaoks elamuslik, mis kõrvust tõstab ja meie kehad ennastunustavalt liikuma paneb. Viin kokku erinevaid stiile, teoseid maailma muusikast, Aafrikast, Brasiiliast, Hispaaniast ja põhjamaadest, kombineerides seda tänapäeva elektroonilise tantsumuusikaga. Nagu kangelase teekond, mis on täis seiklust ja kulminatsioone, huvitavaid käike, rütme ja instrumente. See kõik on muidugi minu südamesoov; alati kõik ei õnnestu ja siis teinekord jälle õnnestub.
Milline on su lemmiklugu, mida iga peol mängid?
See on kindlasti Brasiilia pomm: Bebeto „Princesa Negra De Angola“.
Miks on uue peoviisi kohta eelarvamused, et „hullud“ on kokku tulnud, hüppavad ja kargavad kainelt nagu lapsed?
Teadmatus ja hirm selle ees. Muidu poleks ju põhjust. Kui kohapeal ära käia, on pilt hoopis teine.
Kuidas sina elus hinnangutest hoidud?
Esimese sammuna õpin neid endas märkama. Siis aktsepteerin seda endas ja mõistan, et see saab olla ainult minu enda integreerimata osa. Kui kaotan ära hinnangud enda suhtes, kaovad hinnangud ka teiste suunas.
Miks siis ikkagi peole tulla?
Kaotada pole midagi, aga võita nii palju. (Naerab.) Seekord tuleb pidu koju kätte. Ära lihtsalt usu minu juttu, vaid tule vaata asi oma silmaga üle. Näeme peol!
