RAAMATUREEDE I Raamatuaasta 7 lugemissoovitust: tagasilöökidega tegelemisest auhinnatud eesti ilukirjanduseni
Raamatuaasta puhul kutsuvad Lugemine on lahe kogukonna algataja Monika Kuzmina ja kirjastaja Dea Oidekivi inimesi jagama teoseid, mis on tutvustanud uusi maailmu, aidanud toime tulla tagasilöökidega ja pakkunud elulisi lugemiselamusi. Need soovitused näitavad, kuidas head raamatud suudavad sündmusi ümber mõtestada, oma nüansirikkusega üllatada ja aidata ka oma hirmudele silma vaadata.
Thomas Erikson – „Tagasilöögid minu ümber”
Selles raamatus käsitleb autor mitmesuguseid tagasilööke: probleeme tööl ja perekonnas, rahamuresid, armuhädasid, hulle naabreid, ränki tülisid… Kuidas hakkama saada, kui kõik tundub nii jube keeruline? Kas tõesti peab tagasilöökidega leppima? Esmajoones näitab raamatu autor, kuidas muuta tagasilöögid eduks. Mõistvalt ja naljatamisi juhib ta meid mööda tunnelit valguse poole. Annab kätte lahendusi nii meie sees kui ka meist väljaspool.
Jõutõstmise maailmameister ja tipptreener Kaido Leesmann soovitab: „Ostsin selle raamatu Tallinna lennujaamast, kui pidin lendama Sitsiiliasse, aga mu lend tühistati. Hakkasin seda kohe lugema ja sain aru, et see leevendab mu olukorda, mõistsin, et minu tagasilöök lennu ärajäämisest ei ole üldse nii suur asi. Olen eelnevalt lugenud sama autori teisi raamatuid, „Idioodid minu ümber” ja „Energiavampiirid minu ümber”. See on ka üks väga äge raamat!”
Samantha Shannon – „The Priory of the Orange Tree”
Rikkalik fantaasiamaailm, mis on draakonitega sõja äärel. Naistest, kes peavad selle päästmiseks võitlust juhtima. Jagatud maailm. Kuningriik ilma pärijata. Iidne vaenlane ärkab…
Ingliskeelse kirjanduse spetsialist ja bookstagrammer Triinu Klein soovitab: „See on kõige parema worldbuildinguga raamat, mis ma olen kunagi lugenud, siin on tegemist päriselt maailmaga, kus on erinevad kultuurid ja riikide süsteemid. Alguses ei saa lugema hakates isegi õieti aru, mis toimub, sest peategelased on mitmest eri riigist. Mida edasi, seda rohkem hakkab aru saama, kuidas nad omavahel seotud on. Siin on ka LBTQI-tegelased. Kui keegi küsib raamatusoovitust, siis see on alati esimene, mida ma soovitan!”
See on kõige parema worldbuildinguga raamat, mis ma olen kunagi lugenud, siin on tegemist päriselt maailmaga, kus on erinevad kultuurid ja riikide süsteemid.
Astrid Lindgren – „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”
Lõbusas ja südamlikus raamatus jutustatakse Melkersonide kirevast suvest Soolavaresel, nende tutvusest saare väikese perenaise Tjorveni, tema hiidkoera Pootsmani ja teiste saareelanikega.
Jumestaja ja Kanal 2 “Telehommiku” grimeerija Maie Jaomaa soovitab: „Lugu selle soovituse taga on hästi nunnu. Nimelt mu sõbranna kingib mulle igal aastal ühe Lindgreni raamatu, et mina oleksin kursis ja et mu lastel oleksid ka need alati riiulist võtta. Nii et selline lustakas raamat, soovitan kõikidel lugeda!”
Kristino Rav – „Tajude kujur”
Teekonna- ja kunstnikuromaan, mis avab ühe loovisiku rahutu kümnendi. Rotterdam sülitab ta välja, Tartu kugistab alla, Rajasthan võtab omaks. Kokku sulavad loomingulised pausid ja puhangud, lapse sünd, sumpamine vaimse mädasoo tumedates allhoovustes. See on lugu õige tee leidmise tähtsusest ja lootusest, mis ei luba alla anda elus, kunstis ega uttu mattunud mägedes.
Kirjanik Eia Uus soovitab: „See oli viimasel romaanivõistlusel üks äramärgitud teos ja räägib ühe Eesti naise teekonnast läbi riikide, kunstnikuks olemise ja emaks saamise. Raamat, mis ilmus märkamatult ja ma väga loodan, et inimesed leiavad selle üles. Siin on hästi palju unustamatuid stseene ja palju teemasid, mis mind tohutult kõnetasid. Minu jaoks on see kahtlemata üks viimaste aastate Eesti kirjanduse pärle.”
Siin on hästi palju unustamatuid stseene ja palju teemasid, mis mind tohutult kõnetasid. Minu jaoks on see kahtlemata üks viimaste aastate Eesti kirjanduse pärle.
Carolina Pihelgas – „Lõikejoon”
Noor naine Liine sõidab üksinda maale, tal on vaja vaadata iseendasse, et tõmmata joon alla mürgiseks muutunud ja ummikusse jooksnud kooselule. Tema sees toimuvatele lahingutele kõlab kaasa sõjamüra naabruses asuvalt polügoonilt, mille laiendus ähvardab hävitada vana talukoha ja terve küla. Poeetilistest fragmentidest põimub lugu hirmust ja tervenemisest, ängistusest ja lootusest, äraminekutest ja kohalejõudmistest. Raamat pälvis 2025. aastal Eesti naiskirjanduse auhinna.
Südalinna raamatukogu juhataja ja naiskirjanduse auhinna žüriiliige Tiina Põldmaa soovitab: „Mul on suur au tutvustada esimese naiskirjanduse auhinna puhul „Lõikejoont”. Tõeliselt mõnus raamat! Uskumatu, et napilt 100 lehekülje peale on kirja saanud selline ürgne inimeseks olemise teekond. Siin on hästi palju põnevaid motiive: linnast maale põgenemine, raske suhte järel enda taasleidmine. Usun, et nii mõnigi meist suudab sellega samastuda. See on äärmiselt lõikav, ilus, kaunis ja puudutab ka olulisi aktuaalseid teemasid meie ühiskonnas. Kõik lugema!”
Fredrik Backman – „Mees nimega Ove”
Ove on 59-aastane mees. Ta sõidab Saabiga. Inimesed peavad teda kurjaks, sest ta ei käi kogu aeg ringi, suu kõrvuni, tal on raudsed põhimõtted ja ta sekkub alati, kui näeb kusagil korralagedust. Paraku näebki ta oma hommikusel ringkäigul kodukvartalis alati korralagedust: valesti pargitud autosid ja jalgrattaid, valesti sorteeritud jäätmeid ja muud säärast.
Toriseva pedandi okkalise koore all peitub sügav kurbus ja elutüdimus. Ove valmistub eluga lõpparvet tegema, aga iroonilisel saatusel on teised plaanid. Ühel päeval kolib vastasmajja uus tüütu ja saamatu perekond, kes lõhub autoga tagurdades Ove postkasti. Nii saab alguse naljakas ja südamlik lugu, mis räägib muuhulgas kvaliteetsete tööriistade väärtusest, erakordselt visast kassist, ootamatust sõprusest, eluaegsest armastusest ja haagisega tagurdamise peenest kunstist.
Raamatuklubi Remark liige Mari Jaanus soovitab: „Mina soovitan sellepärast, et see on minu lemmikraamat ja siin on hästi toredad tegelased, kes on omavahel seotud nii, nagu sa ei ootaks. Mulle hästi meeldib Backman, ta kirjutab oma tegelased inimlikeks. Siin on head tegelased, kellel on väga halbu külgi ja on halvad tegelased, kellel on väga häid külgi. See raamat kisub pisarat, nii rõõmu kui ka kurbuse, ja on hästi hästi eluline, nii et tõesti soovitan, lugege!”
Siin on head tegelased, kellel on väga halbu külgi ja on halvad tegelased, kellel on väga häid külgi. See raamat kisub pisarat, nii rõõmu kui ka kurbuse, ja on hästi hästi eluline.
Steven Bartlett – „Tegevjuhi päevik. 33 tarkust äri ja elu kohta”
Lihtsas keeles ja selgete näidetega raamat, mis räägib põhimõtetest, mida järgides saab luua midagi märkimisväärset ja muutuda ise erakordseks. Need ideed põhinevad psühholoogial, käitumisteadusel ja muidugi ka taskuhäälingu tarbeks peetud vestlustel maailma edukaimate inimestega. Need tarkused kehtivad praegu, aga ka saja aasta pärast.
Kirjastuse Pegasus tegevjuht Annelii Üprus soovitab: „Selles raamatus on kirjutatud 33 tarkust äri ja elu kohta. Seda võivad lugeda kõik, ka need, kes ei ole tegevjuhid. Siin on kirjeldatud ausalt ja vahetult erinevad võtted, mis tagavad edu meie igapäevaelus peres, tööl, miks mitte ka koolis. Ta on toonud siia näiteid lisaks tuntud tegevjuhtidele ka meedias tuntud inimestele ja ma arvan, et nad on andnud väga head nõu.
Seda võivad lugeda kõik, ka need, kes ei ole tegevjuhid. Siin on kirjeldatud ausalt ja vahetult erinevad võtted, mis tagavad edu meie igapäevaelus peres, tööl, miks mitte ka koolis.
Mulle endale jäi siin silma kaks näidet: üks teema on jaanalinnuefekt, mis tähendab, et hirmuga me pistame pea liiva alla. See pärsib tegevust juhina ja inimesena, aga ka ettevõtte üldist arengut. Ta on öelnud, et kõigile muredele tuleb silma vaadata, neist aru saada ja siis tegutseda, need ei lahene iseenesest. Ja teine, mida ma tahaks, kui tegevjuht tegevjuhtidele öelda: „Tegelikult on sinu eesmärgini jõudmiseks määravaks sinu kokku pandud meeskonna geniaalsuse, ideede ja soorituse summa. Iga suurepärane idee tuleb sinu palgatud inimeste mõtetest.”
LUGEMINE ON LAHE!
