RAAMATUREEDE I Piibel – raamat, mis elab edasi igas ajastus ja inimeses
Piibel on maailma enim mõjutanud ja maailmas enim loetud raamat. Nagu öeldakse – raamatute raamat. Aga mis on selle iidse teksti lugu, kuidas seda on tõlgitud, kuidas mõistetud ja miks võiks see meid ka tänapäeval kõnetada?
Dokumentaalfilm „Raamat, mis muutis maailma“ käsitleb Piibli mõju inimkonnale läbi ajaloo, uurides, kuidas Piibel on kujundanud lääne kultuuri, haridust, eetikat ja ühiskondlikke struktuure. Rääkijad arutlevad selle üle, kuidas Piibel on olnud nii isikliku kui ka kollektiivse identiteedi allikaks. Film toob esile, et Piibli sõnum ei ole seotud ainult religiooniga, vaid puudutab inimese olemust ning väärtusi laiemalt.
Tarmo Toom, varakristliku teoloogia ekspert:
Kui mõtleme Piibli all raamatut, siis algkristlastel piibliraamatut ei olnud, algkristlaste pühakiri oli tõlge, kreekakeelne “Septuaginta”.
Juba 2. sajandil hakati tõlkima nii Vana Testamendi kui ka Uue Testamendi tekste teistesse keeltesse. Sajandi lõpuks oli pühakirjas üle 20 raamatu ja 4. sajandi lõpuks oli Uues Testamendis 27 raamatut, kuigi kogu kristluse ulatuses on tänapäevani kasutusel pisut erinevad kaanonid.
Ühestki vana ja Uue Testamendi raamatust ei ole säilinud algteksti. Teadaolevalt kasutatakse tõlgendamisel pilte Qumrani koobastest leitud tekstidest ja fragmentidest heebrea pühakirjast ehk Vanast Testamendist, mis pärinevad aastast 300 või 3. sajandist kuni 1. sajandini enne Kristust. Uue Testamendi teksti rekonstrueeritakse ligikaudu 5800 kreekakeelse käsikirja põhjal. Nii palju käsikirju ei ole säilinud ühestki hilisantiigi dokumendist kui Uuest Testamendist.
Samas teame ka, et tõlkimisel kipuvad tähendused muutuma, sest keelte struktuur, lauseehitus ja grammatika on erinevad.
Karl Pajusalu, keeleteadlane ja akadeemik:
Keel paratamatult muutub ja nii on ka Piiblis väga palju erinevaid keeli koos, ka originaalis, vanast heebrea keelest alates ja Uue Testamendi kreeka keeles on erinevaid keelekihistusi.
Eesti Piibli eeskujuks oli luteri saksakeelne tõlge.
300 aastat tagasi, kui ilmus esimene Piibel, ei tehtud selles suuri muudatusi paarsada aastat. 19. sajandi teises pooles saadi aru, et keel on nii palju muutunud, et vaja on uusi tõlkeid ja 20. sajandil on püütud Piiblit korduvalt uuesti tõlkida. Eesmärk on, et see oleks ka tänapäeva Eesti inimesele arusaadav ja keel tunduks loomulikum. Näiteks Uku Masingu tõlget, mis 1930ndatel ilmus, toimetas Johannes Voldemar Veski ja 1968. aasta väljaannet Johannes Aavik. Ja miks nad selle suure töö ette võtsid? Sest nad said aru, et tegemist on kõige tähtsama raamatuga.
Eesti keelt on Piibel väga palju kujundanud ja eesti kirjakeel sellisena, nagu ta praegu on, on Piibli keele põhjale loodud ühiskeel, mida iga põlvkond on vastavalt oma vajadustele kohendanud.
Palju on ka Piiblist pärit ütlusi, mida me kõnekeeles kasutame, näiteks igal asjal oma aeg, kes ei tööta, see ei söö ja südant puistama. Ühelt poolt ühiskondlike normidega seotud väljendid, aga teiselt poolt ka emotsionaalne sõnavara.
On ka sõnu, mis on eesti keelde üle toodud. Näiteks Paul Ariste on just sellistest huvitavatest laensõnadest kirjutanud, mis tulid Piibli keelest: jaanalind, kurjajuur, tohuvapohu (suure segaduse tähenduses).
Kui räägime sõnast raamat ja sellest, et Piibel on raamatute raamat, siis tõepoolest, Piibel koosneb väga paljudes raamatutest. Sõna raamat tähendas algselt väärtuslikku kirjalikku dokumenti. Soome keeles tähendabki raamattu Piiblit, samas kui sõna kirja tähendab raamatut. See tähendab, et kirjakeel ei olekski nagu raamatukeel, vaid laiemalt see ühine keel, mis ka kõiki eestlasi ühendab.
Raamatu ja kirja kõrval on veel tähtis ka sõna. Just see sõnumi pool on olnud tähtis – sõnal on kaal ja tuleb mõelda iga sõna üle, mida välja öeldakse.
Võib öelda, et ka sõna armastus selle kõige sügavamal moel on meile tulnud läbi kristliku kultuuri – sellel sõnal on sees pühadus. Võib-olla peaksime sellesse sõnasse natukene suurema pieteeditundega suhtuma ja mõtlema sõnade algsele tähendusele rohkem, kui me seda mõnikord teeme.
Milliseid väljakutseid esitab fakt, et me loeme oma emakeelset Piiblitõlget?
Tarmo Toom, varakristliku teoloogia ekspert:
Tõlkimisel tekib paratamatult suur hulk probleeme, tahes-tahtmata tuleb sisse tõlkevigu ja mõned muistsed kõnekujundid on kaotanud oma tähenduse. Keeled on oma olemuselt mitmetähenduslikud – rekonstrueeritud algkeelsetes tekstides on mitu varianti ning tõlkijad peavad arusaadavuse huvides kasutama sõnu, mida algkeeles ei esine. Aja jooksul muutuvad ka sõnade tähendused ja nii-öelda piibellikke sõnu, nagu ristimine või prohvetlus, täidetakse erineva dogmaatilise sisuga.
Armasta Jumalat ja oma ligimest, ära valeta, ära muretse, austa oma isa-ema ja nii edasi.
Piibli sõnum on siiski selge ja enamasti ei ole inimestel probleemi sellega, millest nad aru ei saa, vaid pigem sellega, millest nad väga hästi aru saavad. Armasta Jumalat ja oma ligimest, ära valeta, ära muretse, austa oma isa-ema ja nii edasi.
Karl Pajusalu, keeleteadlane ja akadeemik
Kui mõtleme eesti rahvale ja eesti keelele, siis on olulisemad ikkagi need viimased 500 aastat. Tänavu tähistatakse Eesti raamatu ja kirjakeele viiesajandat sünnipäeva, mis näitab, et Eesti rahvas ja eesti keel on väga vanade juurtega.
Alates Piibli ilmumisest 1739. aastast saamegi rääkida eesti kirjakeelest kui ühisest rahvast ühendavast keelest, sest Piiblit hakati lugema igal pool erinevates Eesti kohtades ja Piibli keel sai selle uue kirjakeele standardi aluseks.
Hannes Hermaküla, ajakirjanik:
Piibel on kokku pandud 1500 aasta jooksul, hoolimata ajalistest ja kultuurilistest erinevustest, käsitletakse siin läbi aegade tõdesid, mis on mõjutanud erinevaid kultuure üle kogu maailma. Nii loovad Piibli tekstid selgust kümnetes eksistentsiaalsetes küsimustes, mille üle meie, inimesed, oleme läbi kogu oma ajaloo arutanud.
Piibli tekstid loovad selgust kümnetes eksistentsiaalsetes küsimustes, mille üle meie, inimesed, oleme läbi kogu oma ajaloo arutanud.
Tarmo Toom, varakristliku teoloogia ekspert:
Hermeneutika on teadus tekstide tõlgendamisest, olles samaaegselt nii tõlgendusteadus kui ka tõlgenduskunst. Tekstide all ei mõelda mitte ainult kirjalikke ülestähendusi, vaid ka pilte, nähtusi ja muud taolist. Hermeneutika hõlmab kogu tõlgendusprotsessi tervikuna, kaasates nii autori, tema intuitsiooni kui teksti enda ning ka teksti tõlgendaja, sest tähendus sünnib teksti tõlgendamisel.
Piibli kui tekstide kogumiku puhul võib-olla tuleks endale kõigepealt teadvustada, et nii kaua, kui on eksisteerinud tekstid, on eksisteerinud ka hermeneutika ja vajadus tõlgendada. Ent just nagu kauges minevikus, nii on ka tänapäeval kristlasi, kes tahavad salata tõlgendamise vajadust ja olemasolu. Tõlgendamise kui nähtuse eitamine ja ignoreerimine on paraku samuti tõlgendamine, ainult et siiras usus, et ei tõlgendata, vaid võetakse Jumala sõna just nii, nagu see on.
Nii protestandid kui katoliiklased lähtuvad tõlgendamisel oma tõekspidamistest ja loomulikult veelgi laiemalt, oma haridusest, traditsioonist, kultuurist ja eelteadmistest. Seega kõige selle taandamine, mida Piibel ütleb sõna-sõnalisele tähendusele, moonutaks öeldu mõtet ja tihti lõppeks absurdis. Sama on tõene ka kujundliku osas, kõne osas. Pöörata kõik figuratiivseks tähenduseks, moonutaks samuti öeldu mõtet ja põhimõtteliselt võrduks mis iganes ütlemisega. Seega jääb üle vaid pendeldada erinevate tõlgendusviiside vahel, johtuvalt sellest, mida nõuab kontekst, kasutatud žanrid ja kõneviis, mida siis parasjagu kasutatakse.
Hermeneutika on vajalik sellepärast, et me teaksime, mis me teeme, kui me Piiblit loeme, kui me Piiblit seletame, millistest normidest, millistest kriteeriumitest me lähtume või vähemalt peaksime lähtuma.
Võib-olla tasuks siinkohal meelde tuletada, et armastus on see, millest Piibel eelkõige räägib ja mille taotlemist Piibel õhutab. Armastus on tõepoolest väga oluline hermeneutiline kriteerium. Me võime ju Piiblist aru saada mitmeti, aga kui meie tõlgendused ei promo ja ei edenda armastust, vaid külvavad viha, sallimatust ja hirmu, siis isegi kui meil on õigus mingisugustes tehnilistes filoloogilistes detailides, on meie tõlgendused kokkuvõttes väärad. Otsekoheselt öelduna oleme Piiblist ainult siis õigesti aru saanud, kui meie Piiblitõlgendusest johtub elu külvav armastus.
Hannes Hermaküla, ajakirjanik:
Piibli tekst ja tähendus lähtuvad nende algsest kontekstist, samas võivad need saada meile tähendusrikkaks ka meie igapäevases elus.
Sander Tulk, piibliteaduste doktorant:
Ma arvan, et küsimus, kuidas Piiblit kaasajal mõista, ongi võib-olla kõige raskema, sest Piibel on sõna otseses mõttes aastatuhandeid vanu teos, pärineb täiesti teistsugusest ajast, täiesti teisest kultuurist. Ja Piiblis endas on ka erinevad ajastud esindatud, erinevad kultuurid, erinevad perspektiivid ja tekibki küsimus, kas üldse on võimalik seda sõnumit tänapäeva üle tuua?
Piiblis on küll nii palju erinevaid hääli sees ja nii palju erinevaid raamatuid, aga see moodustabki terviku.
Usume, et ikkagi on.
Huvitav on tõdeda, et Piiblis on küll nii palju erinevaid hääli sees ja nii palju erinevaid raamatuid, aga see moodustabki terviku.
Helina Voogne, Piibel+ rakenduse looja:
Piibel on elav raamat selles mõttes, et kuigi see on kirjutatud nii kaua aega tagasi, kutsub ta meid kaasa mõtlema ja oma elu üle järele mõtlema. Selle kohta on palju näiteid üle maailma: kui vaatame ajaloos tagasi, siis väga paljud inimõiguste organisatsioonid on saanud tõuke just Piibliõpetusest, et iga inimene on loodud Jumala näo järgi, see tähendab seda, et on väärtuslik juba iseenesest.
Iga inimene on loodud Jumala näo järgi, see tähendab seda, et on väärtuslik juba iseenesest.
Näiteks William Wilberforce võitles Inglismaal orjakaubanduse vastu, öeldes, et inimesed on võrdsed ja me oleme väärtuslikud ja me ei tohi kohelda teisi orjadena.
Ka Oxfordi ja Harvardi ülikoolid on alguse saanud kristlastest ja teoloogidest, kes tahtsid maailma paremini tundma õppida. Väga palju meie lääne õigusruumist: üksikisiku vara puutumatus ja meie elupühadus põhinevad tegelikult Piibliõpetusel.
Punane Rist on samuti rajatud kristlaste poolt. Ka erinevad koolid ja haiglad on asutatud põhimõttel tee teistele seda, mis sa tahad, et sulle tehakse.
Piibel on tegelikult väga-väga palju meie elu juba siiamaani kujundanud.
Me teame, et Piiblil on mitukümmend erinevat autorit ja see on kirjutatud tuhandeid aastaid tagasi erinevates keeltes. Olemuselt on ta tegelikult raamatukogu: seal on poeesiad, ajalugu, olustikukirjeldusi, ettekuulutusi, seadusi, koodekseid. Neid tuleb erinevalt ka lugeda: kui mina otsin Piiblist ajatut tõde või et Piibel kõneleks minule, et ta saaks kuidagi elavaks minu sees, siis mul tuleb ka seda arvesse võtta, milline oli ajalooline, kultuuriline ja keeleline kontekst.
Eesti keeles näiteks on Piibel+ rakendus, kus erinevate raamatute alguses on lühikesed sissejuhatused. On ka erinevaid paksemaid teoseid, mida leiad raamatupoodidest, mis natukene aitavad tausta tundma õppida. Nüüd jääb mulje, et, appikene, pean enne seitse raamatut läbi lugema kui Piibli võtan. Päris nii see aga ei ole: hakka lihtsalt kuskilt peale ja mõtle, mis siin on, mis sind kõnetab, kas siin on midagi, mis seostub sinu elu olukorraga.
Piibel on läbi ajaloo avaldanud nii palju mõju meie inimarengule, mismoodi me näeme iseennast, mismoodi me näeme maailma, mis meie ümber on, mismoodi me mõtleme, mismoodi tegelikult Piibel kutsub meid kandma hoolt loodu eest.
Teine oluline asi on läheneda Piibile avatud meelega. Äkki see, mis ma arvan, ei olegi tõsi? Lase Piiblil mõnes mõttes kaitsta iseennast, tee märkmeid ja kirjuta üles küsimusi. Mõtle selle peale, et Piibel on läbi ajaloo avaldanud nii palju mõju meie inimarengule, mismoodi me näeme iseennast, mismoodi me näeme maailma, mis meie ümber on, mismoodi me mõtleme, mismoodi tegelikult Piibel kutsub meid kandma hoolt loodu eest. Piibel kõneleb ka meile isiklikult ja on väga elav raamat.
Eleri Viinalass, psühholoog:
Esimene kirjakoht, mis minul meenus: usk on loodetav tõelisus ja nähtamatute asjade tõendus. See oli esimene julgustav kirjakoht Piiblist, et mul ei pea olema kõiki vastuseid.
Piibel on nagu kompass või teejuht. Kui on elus mingid raskused, siis Piibel suudab sind kõnetada, julgustada, anda lootust.
Piibel on nagu kompass või teejuht. Kui on elus mingid raskused, siis Piibel suudab sind kõnetada, julgustada, anda lootust. Ja võib olla ka niimoodi, et sama kirjutatu kõnetab erinevatel ajahetkedel hoopis erinevat moodi. See on elav raamat, mis suudab sulle just õigel hetkel sinu südamesse rääkida.
