RAAMATUREEDE I “Maailmalõpukevaded” – Merike Õimu poeetiline rännak elu ilu ja hapruse keskmesse
Merike Õim on välja andnud oma seitsmenda eestikeelse luulekogu „Maailmalõpukevaded“, mis oma olemuselt on rännak elu hapruse ja ilu keskmesse. Uus teos kõneleb igatsusest, vabadusest, kaotusest ja lootusest, põimides isiklikud läbielamised looduse rütmidega.
Uurisime autorilt uue raamatu tausta: “Eks raamat kujunes nii nagu mu teisedki raamatud. Et vahendan, mis kõrgemalt poolt antakse (tänu Pühale Vaimule, lk 39) ja mingil hetkel, kui luuletusi on rohkem ja tundub, et tõesti võiks neist kunagi ka raamat saada, hakkan elevusega kusagil kuklas kujutlema, mis võiks olla raamatu tööpealkiri. Luuletustel ei pruugi olla mingit eristatavat ühisosa, aga tööpealkiri on liikumine millegi poole. Tasapisi kujunes selles kogus „Loodu vajab Lootust“.”
Kui kaua värske luulekogu kirjutamine aega võttis?
Väga mitmeid luuletusi kirjutasin vahemikus 2023 detsember kuni 2024 veebruar, kogu südamest kevadet oodates ja vahetevahel, nagu sageli mu loomeprotsessis, Arvo Pärdi muusikat kuulates, sest selles on lootust, on Jumala and. Minu meelest mõjub see kõigile inimestele just seepärast, et selles on Lootust. Lootust vajavad kõik. Ja sealt tuli selline valgustus – kas mitte samamoodi ei mõju kõigile inimestele ka kevad? Ootus soojusele, vabanemisele, ärkamisele, puhastumisele, uutele algustele, innustusele… Mõlemad toimivad inimeses sellepärast sarnaselt, et mõlemas on lootust.
Luulekogul on huvitav pealkiri. Kuidas see kujunes?
Maailmalõpu-täiend tuli teab kust, aga ta tuli selleks, et anda kevadele seda igavikulist vägevust, uuestisünni vägevust, mida ma alati oma hinges tunnen, haistes esimest sula hõngu. Ja mis see kevadki muud on, kui Looja loodu, Jumala and. Sel hetkel sündiski pealkiri „Maailmalõpukevaded“.
Maailmalõpu-täiend tuli teab kust, aga ta tuli selleks, et anda kevadele seda igavikulist vägevust, uuestisünni vägevust, mida ma alati oma hinges tunnen, haistes esimest sula hõngu.
Pärast seda kirjutasin veel osa luuletusi, aga nüüd oli mu vaim valmis märkama ja vastu võtma pealkirjaga mingit seost omavaid luuletusi. Nad võisid alata millest iganes ja rääkida millest tahes, aga kujutlus viis nad kokkukõlani eelnevaga. Lõplikul tekstide ülekäimisel lisasin paari kohta kevade asemele maailmalõpukevaded, mida seal varem ei saanud olla, sest sähvatus polnud veel käinud. Aga see ei olnud mingi mehaaniline treimine, vaid ikka tunnetusest tulenev täiendus.
Sisus on märgata, et pealkiri „Loodu vajab Lootust“ on mitmel luuletusel. Kas see on juhus või ühendab neid ridu omavahel midagi sügavamat?
Mu peas oli kirjutusprotsessi jooksul hakanud mantrana mõjuma endine pealkirja variant „Loodu vajab Lootust“. See oli minu jaoks liiga tähendusrikas, et sellest loobuda. Seega panin kõigile luuletustele, milles väljendub lootus, selle pealkirja. Üks ja sama pealkiri mitmel luuletustel lasi mu mantral kestma jääda.
Mu peas oli kirjutusprotsessi jooksul hakanud mantrana mõjuma endine pealkirja variant “Loodu vajab Lootust.”
Raamatut kaunistavad nii kaanel kui ka sisu lõpuosas Liisi Ördi maalid. Kujunduse on ühtseks tervikuks põiminud Kristi Kangilaski. Lugemist alustades märkasin kohe alguses eristuvat ja teises kirjas ribateksti, mis kulges läbivalt üle lehekülgede. Suur rõõm oli lõpus avastada, et terviktekst oli lõpus ka eraldi välja toodud!
Ribaluuletuse paigutamine alguse ja lõputa reana iga lehekülje alla oli teine, minuga ammu kaasaskäinud teema selle raamatu puhul. Seal, kus see luuletus lõpeb, seal ta algab, ja nii kuni raamatu lõpuni, kus on toodud luuletuse täistekst. Üksnes täistekstist on näha, kus on pausid ja aru saada, kuidas seda lugeda. Aga mul polnud senini olnud sellist ühendavat luuletust. Tasapisi hakkas tunduma, et mis võiks veel paremini luuletusi ühendada, kui luuletamise olemuse avamine minu seisukohast (mis on ka avaluuletuse teema), ja millal siis veel, kui mitte nüüd ja selles raamatus.
Mis võiks veel paremini luuletusi ühendada, kui luuletamise olemuse avamine minu seisukohast (mis on ka avaluuletuse teema), ja millal siis veel, kui mitte nüüd ja selles raamatus.
Tean peale enda vaid mõnda inimest, kes loeb luuleraamatut algusest lõpuni. Selle raamatu puhul on nii, et kes nõnda ei loe, selleni see ribaluuletuse mõte ei jõua. Aga see ei vähenda võimalust leida midagi haakuvat teistest täistekstidest. Ja mulle mõju avaldanud luuleraamatuid loen ma peale algusest lõpuni lugemist veel hiljem mitmel korral siit ja sealt.
Suureks komplimendiks pean Dorise (Doris Kareva – toim.) tagasisidet, kes märkis, et püüdis alguses pusida selle ribateksti kallal, aga siis ei jäänud lehekülje täistekstile piisavalt tähelepanu, ja lõi käega. Tema loeb ka alati algusest lõpuni. Ja rõõmustas, et lõpus selgus saabus. Ühtlasi ütles ta erilise lause: “Nüüd tundub mulle ribaluuletus autori südamelöökide EKG-na.” Selle peale ma ise küll poleks suutnud tulla.
Minu igavene tänu seejuures kuulub muidugi kujundaja Kristile, kelle tööd sellise idee elluviimine lihtsaks ei teinud.
“Raamat, kui ta on avaldatud, on ikkagi lugejale. Lugeja on see, kes haakub või ei haaku. Lugeja on see, kes otsustab. Või ei otsusta. Aga tekstid teadagi, ei kuulu ei autorile ega lugejale.” – Merike Õim
Autorilt varem ilmunud:
- “Väljakuid ja võlvikäike” (Eesti Raamat, 1985)
- “Kõiksuse jälg” (2015; see ja järgmised kirjastuses Menu)
- “Kirja vahetaja” (2017)
- “Nähtamatu pühendus” (2019)
- “Üle sõnalatvade” (2020)
- “Asjade alumine pool” (2023)
LUGEMINE ON LAHE!
