RAAMATUREEDE I Kes kirjutab, kellele ja miks? Eesti kirjandus pakub uusi vastuseid vanadele küsimustele
Eesti kirjanduse suur muutumine toimus üheksakümnendatel aastatel ja jätkus uue sajandi esimesel kümnendil. See oli vabadusest kantud katsetamise aeg, uute teemade ja inimese teistmoodi kujutamisega harjumise periood. Sajandivahetust iseloomustas uue kirjanike põlvkonna tulek, kuid ka hoopis teistmoodi arusaam kirjandusest kapitalistliku turumajanduse kontekstis.
Kirjutamist ja lugemist puudutavad muutused jätkuvad ka käesoleva sajandi teisel kümnendil, mil tegelikkust suunavad üha tugevamalt virtuaalmaailm ja sotsiaalmeedia. Need on suured ja pöörangulised asjaolud, mis mõjutavad seda, mida ja kuidas kirjutatakse ning kindlasti ka seda, mida lugeja kirjanduselt ootab. Kaasaegne tegelikkus on 21. sajandi alguses kiiresti muutuv ja mitmekihiline. Maailma suured teemad on kõikvõimalikud kriisid, kiired muutused tehnoloogias, keskkonnaküsimused, minevikutraumad ja erinevad konfliktid.
Maailma suured teemad on kõikvõimalikud kriisid, kiired muutused tehnoloogias, keskkonnaküsimused, minevikutraumad ja erinevad konfliktid.
See loob fooni, kus paljude põhimõistete, nagu näiteks perekond, rahvus, rass, sugu, klassikuuluvus, haridus, loodus, sisu on muutunud ning kirjutamise ja lugemise kõige üldisem eesmärk võiks olla vastuse otsimine küsimustele, kuidas nendes tingimustes edasi tegutseda ja milline üldse on inimese tähendus kaasaja maailmas.
21. sajandi eesti kirjanduse suurest pildist kõneledes on võimalik välja tuua mitmeid üldisemaid suundumusi või kirjutamislaade:
- ajaloolise ainese aktuaalsus ehk ajalooline romaan;
- elulooline ja dokumentaalne proosa;
- argipäev ja olevikuline realism;
- sümbolitihe, sageli fantastilise elemendiga proosa;
- eestivene kirjanduse uus kvaliteet;
- naisautorid;
- žanrikirjanduse uus kvaliteet.
Üks suuri trende kaasaja eesti kirjanduses on see, et üldkirjanduse piirid on avardunud. Inimesed loevad väga erinevaid tekste, kirjanduslikkus ei tähenda üksnes väljamõeldist. Fiktsioonile lisandub dokumentaalsus, teaduslikkus või publitsistlikkus.
Sellisele foonile asetub käesoleva sajandi üks eesti kirjanduse suurimaid teoseid, Valdur Mikita “Lingvistiline mets”, mida võiks nimetada minevikuteemaliseks esseeks või postmodernistlikuks fantaasiaks. Aastaid müügiedetabelite tipus olnud teoses ristuvad eesti kirjanduse mitmed traditsioonid.
Kõigepealt on see ajaloonarratiiv, mille moodustavad vaimukad seosed ja mõttearendused. Neid omakorda hoiavad koos kirjandustraditsioonist tuttavad küla- ja metsamotiiv, samuti tugev autorikujund. See on põlvkondadeülene ja rõhutatult Eesti ja identiteedi teemaga tegelev raamat. Kui ühelt poolt on tegemist rahvusliku müüdi ümbermõtestamisega, siis teisalt ühendatakse kohalik kaugele esiajalukku ulatuva planetaarse kogemusega. Mikita kesksed mõisted on perifeeria ja mets, mis kajastavad globaalses plaanis väikese kogukonna positiivset ja jätkusuutlikku ideed.
Sel sajandil on palju juttu olnud suurest Eesti romaanist, teosest, mis peaks kokkuvõtlikult ja üldistavalt kujutama kaasaja Eestit ja tegema seda läbi mitme põlvkonna vaatepunkti. Laiapinnalist Eesti tegelikkuse kajastust pakub 2018. aastal käivitunud Eesti novellisari, mis avaldab aasta lõikes parimaid lühiproosa palasid. Sarja järjest lisanduvad köited saavad kunagi Eesti argielu ja vaimsuse arhiiviks ning võimalik, et ka erinevaid hääli ja vaateid koondavaks suureks Eesti kroonikaks.
Vahur Afanasjevi Peipsi romaan “Serafima ja Bogdan” jutustab loo Eesti vanausuliste kogukonnast ja teeb seda kultuuriliselt universaalse kättemaksumotiivi kaudu. Selles on eepilist haaret, kuhu hõlmatakse nii tunnete sügavus, ajaloolised arengud kui suured loodusjõud.
Katkend romaanist “Serafirma ja Bogdan”:
Tavaliselt toovad mai viimased päevad endaga jaheda vihma. Otsekui oleks ammu surnuks peetud talv äkitselt ellu ärganud, nagu muinasjutukoletis, kellel viimane pea veel raiumata. Tol aastal on kõik teisiti, kevad algab vara ning läheb sujuvalt üle lopsakaks suveks. Vihma tuleb üle paari päeva ning see on soe ja sõbralik. Juba lõhnab rohi, justkui kutsuks inimesi, tulge heina tegema. Mida te ometi ootate? Lehmad on rikkalikust toidulauast võlutud. Kui neid karjamaalt koju aetakse, ammuvad nõudlikud. Laske veel õues olla, jätke kasvõi õhtune lüps vahele.
Mõneti paradoksaalne, aga jätkuvalt on eesti kirjanduses oluline ajalooline proosa. Minevik on üks osa meie olevikust. See, kuidas me tunnetame minevikku, määrab, kuidas me endast olevikus mõtleme. Tõsisele rahvuslikule minevikunarratiivile pakkusid sajandivahetusel alternatiivi mängulisemad tekstid, mis interpreteerivad erinevaid ajalookirjutamise võimalusi või näitavad selle ideoloogilist tendentslikkust.
Huvitav teos on siin Kristian Kirsfeldti “Kalevipoeg 2.0”, adapteeritud Kalevipoeg, rahvuseepose madalastiilne versioon, kus mütoloogiline ja kõrgkultuuriline kood kirjutatakse üle massikultuurist tuttavate strateegiatega.
Selle suuna kõige tuntumad teosed on Andrus Kivirähki ajaloolised paroodiad, kus fantaasia kaasabil pööratakse ümber eestlaste identiteedi narratiivikesksed kujundid. Nii juhtub näiteks sajandi ühes mängulisemas ja märgilisemas romaanis “Rehepapp”, kus hoopis teise tähenduse saavad tuttavad märksõnad nagu mõis, töö ja küla. Mõnevõrra hilisemas teoses, “Sinine sarvedega loom”, laiendab Kivirähk rahvusmütoloogia ja muuhulgas Kalevipoja tähendusvälja.
Mineviku vabastamine nõukaaegsest ajalookäsitlusest algas juba 80ndate aastate lõpus Jaan Krossi ja Mats Traadi romaanidega, aga see jätkub ka käesoleval sajandil indiviidi traagilise kogemuse analüüsiga. Näiteks Ene Mihkelsoni teostes “Ahasveeruse uni” ja “Katkuhaud” ning Lilli Luugi lähiajaloolist nõukaaega kujutavates romaanides “Minu venna keha” ja “Ööema”. Need romaanid lähtuvad arusaamast, et minevik on jäänud kummitama ja painama. Läbielatud sündmused on jätnud traumaatilise jälje nii indiviidile, aga ka laiemalt kogu kollektiivsesse kultuurielusse. Samas puudub hirmust ja valust rääkimiseks keel ja sõnastamiskogemus, mistõttu on need tekstid sageli eksperimentaalsed, mäletamise ja unustamise katkendlikku protsessi registreerivad. Näiteks Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse” romaani kahestunud jutustaja või kahekordse häälega naine. Nende raamatute kese on inimese ja ühiskonna vaheliste suhete mõtestamine mitmekihilises aegruumis. Ehk ruumis, kus minevik on kogu aeg kohal. Need pole lihtsad romaanid, aga lugemine tasub ennast ära.
Lähiminevikuga tegelevad olulised teosed viimastest kümnenditest on kindlasti veel Leelo Tungla “Seltsimees lapse” raamatud, Ilmar Taska “Pobeda 1946” ja Kai Aareleiu “Linnade põletamine”.
Ajalugu paelub autoreid ka meelelahutuse eesmärgil. Suure lugejamenu on saavutanud Indrek Hargla apteeker Melchiori sari ja näiteks Erkki Koort üllatas eelmise kümnendi lõpul ajaloolise põnevusromaanide triloogiaga, mille tegevus toimub 14. sajandil: “Kättemaks Kirumpääl”, “Veritasu Tartus”, “Salakuulaja Vastseliinas”. Ajalooline krimiromaan on eesti kirjanduses kindlasti tõusutrendis.
Katkend romaanist “Ahasveeruse uni”:
Küüditamise öödel uluvad koerad, hauguvad ja uluvad ja hauguvad ka kuidagi endelisemalt kui muidu, nad ei rabele, ei väljenda tigedust. See on koledus, mis mõjub, ebaloomulikkus, koerad mõistavad äkki, et varsti ei ole neil enam kaitset, neil ei ole suppi, kaussi, konti ega peremeest. See on koera loomuse haigus, tunda kilomeetrite tagant, mis toimub ja ennäe, siis koer ei kisa, kui pöörane, ta ei üritagi ohule hirmu peale ajada, sest hirmutada saab inimest, looma, sooja verega olendit. Aga ohul ei ole verd, keha ega loomust. Ja koer teab seda. Sajad koerapõlvkonnad ei tea ja siis see üks teab. Eestimaa koer erineb Kesk-Euroopa omadest, tema teab, et tuleb hetk ja ta on korraga üksi, ihuüksi terves maailmas ja keegi ei hüüa enam ta nime. Inimese hääl on koerale jumala hääl ja kui ta seda enam ei kuule, on ta kadunud.
Eesti kirjanduse klassikaline peasuund on ikka olnud olevikuaineline realism. Viljakas ajavaimu kajastaja on olnud 21. sajandil Peeter Sauter, keda on nimetatud ka nüüdiskirjanduse ühe keskme kehtestajaks. Sauter kujutab argiseid suhteid, nende suhete pinnalt luuakse katkendliku identiteediga tegelaskuju. Armastuse ja suhteküsimustega tegeleb romaanitriloogia “Ära jäta mind rahule”, “Sa pead kedagi teenima” ja “Kana peni”, mida on võimalik lugeda romantilise armastusmüüdi kriitikana, mida samas iseloomustab leppimine, kurbus ja mõistmispüüd.
Huvitavad näited kaasaegsest transkriptiivsest kirjandusest on veel Maarja Kangro “Klaaslaps” ja Margit Lõhmuse novellikogu “Sterne”.
Sajandi alguse Eesti elulaadi kroonikana võib lugeda Urmas Vadi loomingut, milles saavad kokku argine maailm ja mingi irratsionaalne sündmus, olme ja ilmutus, madal ja kõrge. Kõik see käivitab tegelaste kinnismõttelise käitumise, mis veab lõpuks ka narratiivi realistlikust esteetikast järjest kaugemale. Mahukate romaanide ja hästi komponeeritud novellikogude kõrval sisaldab Vadi looming omalaadset eestluse elujõu kirjeldust. Selle näiteks võiks olla lühiproosakogumik “Elu mõttetusest”. Vadi proosale on omane ka fakti- ja fiktsioonivahelise piiri hägustumine, mis väljendub näiteks autobiograafilisuse tugevdamises ja tugevnemises, kultuuriloo kaasamises ja muus sellises.
Mainimata ei saa jätta ka Jan Kausi ja tema postmodernse maailma linnaromaane. Nende põhiteema on suhete võimalikkus subjektiivse minapildi ja küünilise maailma kiuste. Kausi romaanid on väga kohatundlikud, need on Tallinna raamatud. Suurepärane näide kohavaimu ülesehitavast jõust on miniatuuridest koosnev jalutamisnarratiiv “Tallinna kaart”, mis väärtustab hetketajude autonoomsust, olles samas vormistatud sünnitusmajast algava ja matustega lõppeva tervikloona.
Olevikulise vaimsuse kujutamise teine äärmus kaldub selgelt fantaasiasse ja allegooriasse. Eesti nüüdiskirjanduse esindusautoriks on käesoleval sajandil kujunenud Mehis Heinsaar, kes esindab Eesti kirjanduse klassikalist suundumust, nii-öelda tuglaslikku liini. Selle tunnusteks on läbimõeldud kompositsioon, üldistusjõulised metafoorid, müütilisus, väga lihvitud keel ja stiil. Kuue novelliraamatu, kahe romaani ja kahe luulekoguga kehtestab Heinsaar vanamoodsa kujutlusmaailma, kuid selle suhted oleviku probleemidega on viimastes raamatutes järjest kõnekamad. Vormilt fantastilised novellid järgivad küll muinasjutupoeetikat või absurdikirjanduse norme, aga neid võib lugeda ka nüüdismaailma kriitilise kommentaarina. Valikkogu “Võlurite juures” koondab Heinsaare lühiproosa ja sisuliselt olulisemate eluhoiakute näiteid, olgu tegemist siis surmaarmastuse, ettemääratuse, erandlikkuse või mõne teise suure teemaga. Gootiromaanis “Kadunud hõim” süveneb Heinsaar inimloomuse tumedamasse poolde ja Soomaa metsadesse peidetud maailma.
Eesti nüüdiskirjanduse esindusautoriks on käesoleval sajandil kujunenud Mehis Heinsaar, kes esindab eesti kirjanduse klassikalist suundumust, nii-öelda tuglaslikku liini.
Nii tuleviku- kui minevikumaailmades hargnevad lahti Paavo Matsini fantaasiarikkad, kummituste ja kultuurilooga mängivad romaanid. Matsini “Gogoli disko” on lugu tuleviku Viljandis elustuvast Gogoli vaimust. Romaan “Must päike” alternatiivajaloolises Võrus tegutsevast Kreutzwaldist ja tema kuulsast toonekurest. Seni viimases romaanis “Death Café” ärkavad surnust eesti kirjanduse suured autorid Juhan Liiv, Uku Masing, Betti Alver ja teised klassikud.
Käesoleva sajandi kirjanduselu üheks suureks fenomeniks on ajaloo ja autobiograafilise kirjanduse plahvatuslik populaarsus. Lugemisharjumust hoiavad pinnal elulood ja memuaarid, päevikud, reisikirjad ja muu selline. Need on omaette spetsiifilised žanrid, kuid see muudab ka ootusi üldkirjanduse suhtes. Sisuliselt tähendab see reaalsuse sissetungi kirjandusse, pöördumist dokumentaalse ainese poole. Elulugude ja ajalookirjanduse buum peegeldab üldisemalt kultuurilist nõudlust ausa ja ilustamata narratiivi järele. Siin võiks näiteks tuua kaks 2012. aastal ilmunud teost, Mihkel Raua “Musta pori näkku” ja Mari Tarandi “Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”. Neid esmapilgul vastandlikke teoseid ühendab ometi romantilise kirjaniku natuurikujund, selle varju jääva tegelikkuse kirjeldamine ja pildid kultuurikangelase argipäevast.
Lugemisharjumust hoiavad pinnal elulood ja memuaarid, päevikud, reisikirjad ja muu selline.
Sajandi esimesel kümnendil oma eluloo oluliste näidetena võiks nimetada veel Jaan Kaplinski kirjavormis raamatut “Isale” ja Vaino Vahingu päevikuid. Aga samuti Mihkel Muti mälestustesarja, mis koosneb kuuest köitest. Huvitavat lähenemist kirjaniku autobiograafiale katsetab näiteks Maarja Kangro, kes raamatus “Minu auhinnad” jutustab oma elust kirjanduspreemiate ja tunnustuste kaudu.
Omaette valdkonna moodustavad reisikirjad, mis kujutavad tänapäeva mobiilset maailma ja välismaal elamise kogemust. Probleemideks on nendes reisikirjades oma ja võõra mõtestamine, järjest keerukamaks muutuv identiteediprobleem argipäeva, abielu ja töölkäimise kontekstis. Eesti kirjastusturu üheks tuntumaks kaubamärgiks on just selliseid kogemusi vahendav Petrone Prindi väljaantav “Minu”-sari, kuhu on oma panuse andnud ka paljud ajakirjanikud ja kirjanikud. Näiteks Vahur Afanasjev, Contra, Olev Remsu, Katrin Pauts.
Omaette valdkonna moodustavad reisikirjad, mis kujutavad tänapäeva mobiilset maailma ja välismaal elamise kogemust.
Üldkirjanduse kontekstis tähendab omaeluloolisus seda, et kirjanik lähtub oma eluloost teose enda valmistamisel. Ta paneb kirja elu ennast. Kõige enam on reaalsuse tükkidest kokku pandud kirjandusjutuks olnud Tõnu Õnnepalu looming. Juba 2002. aastal ilmunud päevikuvormis harjutustest alates on tema tekstides märgata huvi väikese ajaloo või üksikisikuajaloo vastu. See on samal ajal dialoog stereotüüpse eluloo kirjutamise mudeliga, mille raames kõneldakse indiviidi peidetud ihadest, kultuurilistest mõjutustest, perekonnaloost jne.
Õnnepalu omaeluloolise proosa üks kesksemaid motiive võimendub hiljutises “Mujal kodus” triloogias. Seda kannab klassikaline kadunud kodu motiiv, mis esitatakse korraga nii reaalse kui allegoorilise rännakuna. Õnnepalu näitab, kuidas väga isikliku materjali kaudu on võimalik üldisi kaasaja probleeme kaasahaaravalt ja lugejale kordaminevalt esitada.
Katkend raamatust “Harjutused”:
Kunsti ja üksinduse vahel on mingi intiimne ja keeruline seos, see on peaaegu nagu abielu. Kunst sünnib üksinduses, üksindusest. Isegi näitlejakunst, kui see on kunst, sünnib üksinduses. Näitleja on laval üksi, ta on inspireeritud olekus. Ta räägib ju väljamõeldud inimestega, tegelastega, mitte inimestega. See on liigutav ja naeruväärne. Kõige üksildasem kunst on muidugi kirjutamine, nagu tõeline vaimust vaevatu. Räägid sa ei kellegagi ja pöördud kõigi poole. Üksinduses on korraga midagi suurt ja midagi armetut, samuti kunstis. Ta on suur ja järjestusväärne. Ta on poolpõrunud vanapoisi üksipobisemine, ta on maailma vastupandamatu hääl. Üksindus ise on sealjuures kunst, oskuse mõttes üksi olla. Selle omandamine pole sugugi lihtne. Vähemalt minul on see läinud üle kivide ja kändude. Tundub, et nüüd hakkan juba hakkama saama, pole enam väga vigagi. Alguses oli ikka päris jube.
Kümnekonna aasta jooksul on endast jõuliselt märku andnud eestivene kirjandus. See pakub senisest hoopis erinevat vaadet vene kogukonna tegemistele ja toob vene kogukonna avalikus ruumis nähtavale hoopis teistmoodi ja poliitiliselt huvitavamas mõttes. Sajandi alguse venekeelne kirjandus Eestis on lääneliku orientatsiooniga. Kirjandusliku poeetika mõttes katsetatakse nii realismi, modernismi kui postmodernismiga. Samuti juba mainitud oma eluloolise lähenemise ja strateegiaga.
Eestivene identiteedi teemast on oma eluloolises vormis pikemalt kirjutanud näiteks Viktoria Ladõnskaja raamatus “Lasnamäe valge laev”, Andrei Fostov raamatus “Sillamäe passioon” ja Jelena Skulskaja raamatus “Marmorluik. Lapsepõlveromaan”.
Kõige tähelepanuväärsemad on siin Andrei Ivanovi romaanid. Tema loomingut läbib vahepealsuse ja mittekuuluvuse motiiv. Samas ei puudu eriti hilisemates teostes universaalsed eksistentsiaalsed dilemmad. Ivanovi läbimurde teoseks sai ligemale 1000-leheküljeline Skandinaavia triloogia, mille avateos “Hanumani teekond Lollandile” kujutab kõverpeeglis moodsat multikultuurset Euroopat.
Akadeemilise naisuurimuse mõjul on nii mineviku kui ka kaasaja naisautorite käsitlemisel kasutatud teinekord vaidlusi tekitanud mõistet naiskirjandus. See on tegelikult temaatiliselt väga mitmekesine ja erinevaid stiile hõlmav tekstide kogum. Normide ja võimu suhtes kriitilised autorid paigutavad kirjandusliku poeetika keskme ümber, muutes naise kogemuse uueks keskmeks. Nii saavad võimalikuks erinevad vaatenurgad ja teistmoodi käsitlused nii suhetest, kehalisusest kui ka seksuaalsusest. Üldjuhul seostatakse isiklikud kogemused laiemalt ühiskonnas eksisteeriva võimujaotuse või poliitiliste hoiakute kriitikaga. Olgu selleks siis naise roll avalikus elus, palgalõhe küsimus või lähisuhtevägivald. Käesoleva sajandi eesti nüüdiskirjandusest võib leida palju teadlikult ja erinevas stiilis nende teemadega tegelevaid autoreid. Näiteks Elo Viiding ja Maarja Kangro, Kätlin Kaldma ja Kristiina Ehin, Karoliina Pihelgas ja Lilli Luuk.
Üks huvitavamaid kümnendilõpu teoseid on Kerttu Rakke romaan “Häbi”, mis vaatleb eestivenelasest naise, enesemadaldamise ja häbikompleksi arenemist, keskendudes emaduse küsimusele.
Palju kõneainet tekitas 2019. aastal ilmunud Eia Uusi feministlik romaan “Tüdrukune”, mis käsitleb muu seas naistevastast vägivalda ja kväärseksuaalsust.
Loojaalne lugejaskond on omamaisel žanrikirjandusel. See tähendab ulmekirjandust, kriminaal- ja põnevusromaane, armastusromaane ja noortekirjandust, milles žanripoeetika on liikumises ja muutumises. Romaanides segunevad erinevad normid, toimub uute alažanrite loomine, näiteks etnoõudus, kliima, eesti apokalüptika jne. Eesti uuem žanrikirjandus, eelkõige ulme erinevad alažanrid, pälvivad ka järjest enam laiema lugejaskonna tähelepanu. Kõige enam on see Indrek Hargla teene, kes liigub klassikaliste ulmetroopide juurest koomilisse fantaasiasse, ajaloolise krimikirjanduse ja etnoõuduse poole.
Eesti nüüdiskrimi näidetena võiks nimetada tema “Apteeker Melchiori” sarja ning Taavi Kanguri põnevuslugusid. Huvitavad on Põhjamaade tumeda noiri mõjutustega Katrin Pauts ja Birk Rohelend. Eelmisel aastal pälvis palju tähelepanu Joel Jansi krimijuttude seeria “Rõngu Roimad”, 19. sajandi Eesti olustikku paigutatud mõrvalood, mis on kirja pandud gootikirjanduse traditsiooni järgides.
Mida põnevat lugeda praegu? Kindlasti pakub üllatusi ajaloolise proosa kategooria.
Eelmisel kümnendi vahetusel pälvisid palju tähelepanu Mudlumi teosed. Näiteks romaani “Poola poisid” tegevuspaik on Eestist eemal Poolas ja siin jutustatakse ühe noorte seltskonna ja kunstirühmituse lugu. “Mitte ainult minu tädi Ellen” on mälestuslik ja omaelulooline perekonnalugu, mille fookuses on kahe õe, ema ja tädi elukäik rõhuasetusega vanadusperioodil. Autor räägib küllaltki isiklikest asjadest, aga jõuab lõpuks suurte inimeseks olemise küsimuste juurde. Teksti fragmentaarne jutustamine on omakorda kooskõlas meie loomuliku, katkendliku mäletamisprotsessi registreeriva kirjutamisega.
Kliimamuutuste taustal on üks möödapääsmatuid teemasid kaasaegsetes lugudes keskkond, loodus ja elurikkus. Näiteks Peedu Saare lühiromaan “Loomad” on kontseptsiooni poolest väga huvitav ja moodne teos. Laguneva suhte kirjeldus on põimitud loomalugudega: meie kaasaja maailma vaadatakse erinevate loomade, lindude, putukate, kalade ja ka taime vaatepunktist. Arendatakse ja arutatakse suuri teemasid nagu armastus, lähedus, jumal või üksildus. See on vaatepunkt, mida me kindlasti tulevikus eesti kirjanduses veel palju kohtame.
Kokkuvõtte koostas kirjandusteadlane ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse ja nüüdiskultuuri lektor Janek Kraavi.
Täismahus videoloengut on võimalik vaadata Youtube’i keskkonnas.
Head eesti raamatu aastat ja külluslikku lugemist!
