Pöörane teekond läbi aja ja ruumi: kas universum võib olla liiga absurdne?

Katkend raamatust „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“:

Arvuti hakkas ärritunult endaga rääkima, kui märkas, et õhulüüs iseenesest, ilma mingi nähtava põhjuseta avanes ja sulgus.

See oli sellepärast, et Põhjus oli tegelikult välja lõunale läinud.

Galaktikasse oli just tekkinud üks auk. See oli täpselt ühe mittemiskindiku sekundi pikkune, ühe mittemiskindiku sentimeetri laiune ja otsast otsani üsna paljude miljonite valgusaastate suurune.

Kui see sulguma hakkas, kukkus sealt välja palju pabermütse ja piduõhupalle, mis kõik läbi Universumi minema triivisid. Ka kukkus sealt välja meetripikkuste turuanalüütikute seitsmene brigaad ja suri, osalt õhupuudusest, osalt üllatusest.

Veel kukkusid sellest välja kakssada kolmkümmend üheksa tuhat kergelt praetud muna, mis materialiseerusid ühe suure võdiseva hunnikuna näljahädas vaevleval poghrilite maal Panseli süsteemis.

Kogu poghrilite hõim oli juba näljahäda tõttu välja surnud – peale viimase mehe, kes mõni nädal hiljem kolesteroolimürgitusse kõnges.

Mittemiskindik sekundit, mille jooksul see auk eksisteeris, kõikus kõige ebatõenäolisemal kombel ajas edasi-tagasi. Kuskil kauges-kauges minevikus traumeeris see tõsiselt ühte kesk kosmose tühja steriilsust triivivat väikest juhuslike aatomite gruppi ning pani need kõige ebatavalisemalt ebatõenäolisemates skeemides üksteise külge klammerduma. Need skeemid õppisid kiiresti end kopeerima (see oli osa nende ebatavalisusest) ja see viis niikaugele, et nad põhjustasid igal planeedil, millele triivisid, raskekujulisi probleeme. Nii algas elu Universumis.

Viis metsikut sündmustekeerist pöörles tigedas mõttetusetormis ja kiskus sillutist üles.

Sillutisel lamasid poolsurnud kaladana maigutades Ford Perfect ja Arthur Dent.

“Näed nüüd,” ähkis Ford, ise sillutisel, mis läbi Teadmatuse Kolmanda Mõõtme sööstis, näppudele kindlamat haaret otsides, “ma ju ütlesin sulle, et mõtlen midagi välja.”

“Ah, muidugi,” ütles Arthur, “muidugi.”

“Minu hiilgav idee,” ütles Ford, “oli leida üks mööduv kosmoselaev ja saada selle poolt päästetud.”

Reaalne Universum kummus iiveldama ajavalt nende alt eemale. Mitmed reaalsust teesklevad aga lipsasid mööda, vaikselt nagu mägikitsed. Ürgvalgus plahvatas, pritsides aegruumi täis pahnapalakesi. Aeg õilmitses, mateeria kahanes kokku. Kõige suurem algarv taandus vaikselt ühte nurka ja peitis end igaveseks ära.

“Ah, jäta jama,” ütles Arthur, “meie šansid selleks olid olematud.”

“Ära laida, see toimis,” ütles Ford.

“Mis liiki laevas me oleme?” küsis Arthur, kui nende all haigutas parajasti tükike igavikku.

“Ma ei tea,” vastas Ford, “ma pole silmi veel lahti teinud.”

“Tõsi, mina ka mitte,” ütles Arthur.

Universum hüples, tardus, võbises ja rullus mitmes ootamatus suunas lahti.

Arthur ja Ford avasid silmad ja vaatasid märkimisväärse üllatusega ringi.

“Armas jumal,” ütles Arthur, “see näeb välja täpipealt nagu Southendi mereäär.”

“Oh, pagan, mul hakkab kohe palju kergem, kui sa sedasi ütled,” ütles Ford.

“Miks?”

“Sest ma arvasin, et ma hakkan hulluks minema.”

“Võib-olla sa hakkadki. Võib-olla sa ainult mõtlesid, et ma ütlesin.

Ford mõtles selle üle järele.

“No kas sa siis ütlesid või ei öelnud?” küsis ta.

“Arvan, et jah,” ütles Arthur.

“Noh, võib-olla me läheme mõlemad hulluks.”

“Jah,” ütles Arthur, “me peaksime hullud olema, et – kõike arvesse võttes – arvata, et see on Southend.”

“Kas sa arvad, et see on Southend?”

“Oh jaa.”

“Mina ka.”

“Sellepärast peame me hullud olema.”

“Kena päev selleks.”

“Jah,” ütles mööduv maniakk.

“Kes see oli?” küsis Arthur.

“Kes – kas see mees viie pea ja suitsuheeringaid täis leedrimarjapõõsaga või?”

“Jah.”

“Ma ei tea. Lihtsalt keegi.”

“Ahah.”

Nad istusid mõlemad sillutisel ja vaatasid teatud ebamugavustundega, kuidas hiigelsuured lapsed raskelt liival hüplesid ja metsikud hobused üle taeva tormasid, värskete tugevdatud lasipuude varusid endaga Ebamäärastele Aladele kaasa võttes.

“Tead,” ütles Arthur kergelt köhatades, “kui see on Southend, siis on selle juures midagi väga kummalist.”

“Sa mõtled seda, kuidas meri seisab paigal kui kalju ja ehitised üles-alla uhavad või?” küsis Ford. “Jah, ma mõtlesin ka, et see on kummaline. Tegelikult,” jätkas ta, kui Southend lõhestas end suure pauguga kuueks võrdseks lõiguks, mis nilbeid ja ohjeldamatuid poose võttes peadpööritavalt üksteise ümber tiirlema hakkasid, “ on üleüldse midagi väga imelikku lahti.”

Tuules kaikus metsikult kiunuv puhk- ja keelpillide hääl, maanteest plopsatasid välja kuumad kümnepennised pontšikud, taevast tuiskas koledaid kalu ning Arthur ja Ford otsustasid lesta tõmmata.

Nad sukeldusid läbi raskete heliseinte, arhailise mõtte mägede, meeleolumuusika orgude, viletsate kingahooaegade ja lendavate kurikate ning kuulsid korraga neiu häält.

See kõlas üpris mõistliku häälena, ütles aga ainult: “Üks kahe astmes sada tuhat vastu ja langeb,” ja see oli kõik.